One more time - Bailando

Rong. Teisipäeva pärastlõuna. 12. august. Olen oma kahenädalasel rännakul jõudnud peaaegu et lõppvaatusesse. Ma tean taaskord seda, et ma ei tea midagi. Kurk on valus ja palavik on ka, aga see ei loe. Olen puhanud ja see hingeline rahutus, mis mind peksis ja rõhus 31. juuli õhtul Tallinna lennujaamas, on veidike hääbunud. Ei tea, kauaks. 

Eestisse jõudes tean, et kõik läheb vanaviisi edasi. Ma ei oska selle eest põgeneda. Aga nagu Moritz ütles - edasilükkamises olen ma kibe käsi.

Paljud tahaksid raudselt teada, miks ma Erikule Türki järgi läksin. Ja miks ma Tenerifele ei jõudnudki. Jah, tegelikult peaksin ma praegu olema Donostia-Santander bussis, mis viiks mind Santanderi lennujaama ja sealt omakorda Tenerifele. Pilet oli ju olemas. On siiamaani. Aga ma ei läinud.

Ma ei ole osanud viimased pool aastat (või veidike rohkemgi) oma käitumistele seletust leida. Mingid hetkeajel tehtud otsused on tihti väga kiiva kiskunud (näiteks Annikaga Eriku tagaotsimine Vändras), aga samas siin rongis istudes,hispaanlastest, katalaanidest ja baskidest ümbritsetuna, võin ma öelda, et ma olen õnnelik.

Tahan, et kui ma seda postitust veel hiljemgi loen, siis ma naeratan. Sest ma tean, et taaskord oli mul ühed õnnelikud momendid kõige kallimate inimestega. Kes armastavad mind minu vigadega, viskavad vahel nende pärast puid alla, kuid naeravad ja nutavad minuga koos. Sest nad teavad mind vist isegi rohkem kui mõned mu väga pealiskaudsed sõbrad.

Öösel kell 5 peolt koju jõudes pasta keetmine, imelikud hispaania seebikad, lõpmatult halva disko laulmine, päritolunaljad, õdusad Merilipannkoogihommikud, viiekesi ühel madratsil magamine, viieks tunniks linna ära eksimine, rattamaratonid ja lainetes kukerpallide tegemine on vaid mõned asjad, mida me tegime.

Ma armastan neid - Amaiat, Moritzit ja Enrici - lihtsalt nii väga ja olenemata meie riigist- Eesti, Saksamaa, Kataloonia või Baskimaa, me oleme niivõrd sarnased ja ometi nii erinevad, et me sobime kokku.

Suur aitäh, et te mind talute. Gracias con todo mi corazon.

---

Ma üritan meenutada, mida kõike siis kaks nädalat ka ei toimunud.
31. august.

Hommikul käisin Pärnus sõudelugu tegemas. Tutvusin lõpuks meie fotograaf Lauraga, kellega mul on rohkem ühist kui ma oleks arvata osanud. Ta on lihtsalt nii megalahe!
Sõudmine oli ka omaette tegevus, lugu tuli enam-vähem (kirjutasin seda lennukis ja bussis pimedas ja veel hotelliski ning ikka jäid mõned vead sisse, loodan, et poisid andestavad.)

Tänu Estellele jõudsin isegi liiga vara ehk lennujaama ning suhteliselt suure ootusärevusega ootasin esimest Tallinn-Helsingi lendu. Teine lend oli Helsingi-Antalya. 

Loomulikult jäi Soome-lennuk hiljaks, kuid kuna meid oli max kümme inimest, siis me tegime kiiresti. Väga nunnu oli üks segapere, kus ema oli eestlane, isa ameeriklane ning lapsed - tüdrukutest kaksikud ja väike poiss, suhtlesidki siis ka segakeeles. Neid oli väga muhe vaadata.

Terve tee TÜrki kartsin, et midagi juhtub. Kõige leebem variant olnuks muidugi lennukist mahajäämine. Seda muidugi ei juhtunud, sest mul oli ligi pool tundi ühest terminali otsast teise jõudmine ning õnneks pole Helsingi lennujaam mingi Moskva, kus peab end kolm korda välja kirjutama riigist ja siis uuesti sisse udima. 

Antalya-lennukis istusin küll akna all, aga.. ilgelt räuskava Türgi tite kõrval, kes oli 4-aastane ja tal ei lubatud ema süles istuda. Titt röökis nagu ratta peal terve õhkutõusmise, siis kuidagi jäi minu näpust kinni hoides magama ja alustas uue röögiralliga maandudes.

Antalyasse maandusime 2.50 ja ma tõesti arvasin, et Erik raudselt magab või pidutseb ja ei tule mulle hotelli juurde vastu, sest nii lihtsalt peab. Ma ütlen, ma olen kohati liiga paranoiline. Aga ei, ta oli üleval, kuid transfeeri buss ei tahtnud kuidagi liikuma hakata. See türklane oli täielik driftimees, pani 80 alas 150ga ning ignoreeris kiirteel olevaid lamavaid politseinikke ikka mõnuga.  Ühel hetkel peatus ta aga täiesti suvakas tanklas ja läks vetsu. NORMAALNE.

Hotelli juurde ma jõudsin. Aga siis oli ka.. veidi paanika. Kas ma saan ikka sisse?

Jah, tunnistan ausalt. Me tegime Erikuga ikka täiega sobingut. Ta läks teisipäeval ees ära, viibis viietärnihotellis ja mina tulin liinilennuga talle järgi ning pidin ööbima tema juures. ALL INCLUSIVE hotelli on võimalik petta küll, selle tõestasime ära, kuid piiridega.

Ma olin saanud paar päeva kõiki mõnusid nautida, kuni me otsustasime minna hotellist välja Bazaarile. Saime küll kingade, särkide ja muu pudi-padi võrra rikkamaks ning avastasime ka lähiümbrust, kus olid nii mošee, melonipõld kui surnuaed, aga tagasi tulles ootas meid halb üllatus.

Teatavasti peab hotellielanikul olema oranžikas-kuldne käepael. Erikul see oli, mul aga mitte ning seni olin seda varjanud pikkade käistega. Kui väljas on 42 kraadi sooja, siis seda väga ei usu. Ega turvamees seda ka ei uskunud.

Läksin siis paanikas kiiremate sammudega veidi edasi, kuid Erik ütles, et turvamees oli teatanud mingist sissetungijast juba teisele poole. Mõtlesime veidi teepervel ja otsustasime, et ütleme, et ma tahan check-ini teha.

Läksin siis retseptsiooni ja sain teada, et õnneks on täna toad vabad, homme aga enam mitte Õnn oli, et mul oli niikuinii äralend ülejärgmisel öösel, seega sain ühe 180-eurose toa omale võtta. Puhkuseraha!
Erik "kadus" samal ajal ära ning tõi mulle passi. Mõtlesime samas ka mingi legendi välja, et kui küsitakse, miks mul asju pole, sisi ütlen, et käisin oma sugulastel külas ja nüüd tahtsin oma sõbra juurde tulla üheks ööks ja näha, mis luksushotell see on jne. Õnneks ei märgatud ei minu passitemplit ega ka muud jama ning ma sain ametlikult käepaela!

Ma pole vist ammu nii hüsteeriliselt naernud, kui nüüd "oma tuppa" jõudes. Aga sellel õhtul nautisime elu täiega. Või noh, Erik vaeseke nii palju kui ta oma toidumürgitusega sai.

Aga on asju, mille eest ära põgeneda ei saa ning isegi purjus peaga tekitame me igasugu lollusi. Mingitpidi sain ma põgenetud nii Küprose kiimas kuti eest ning võideldes meeletu iiveldusega jõudsin Antalya lennujaama. Kallistasin küll potti, aga Pegasuse lennukile Antalya-Istanbul ma jõudsin. Ja järgmisele Istanbul-Barcelona ka.

Euroopa Liitu siseneda oli juba päris tore ning kuigi ma nägin välja nagu viimne õnnetu salgumari, higihais käis üle pea ja oli näha, et ma olen eelmisel õhtul endast kõik andnud, võttis Enric mind südamlikult vastu.

Ja sellest kujunes mu selle suve parim reis. Sest taaskord jõudes algusesse.. need inimesed oskavad mind armastada ka nii kui ma neid kogu aeg ei näe.

See on see, kui mängida ping-pong või tit-fücki kõrvale Erasmuse joogimängu, mis lõppeb viina, kahe liitri kohaliku siidri ja mitme pudeli veini allakummutamisega. See on see, kui sa saabud peolt koju ja keedad kell 5 hommikul pastat. See on see, kui sa magad kaua, kuid ärgates on ikka tunne, et sa oled peol - kõrvaltoast kostab "Bailando.". See on see, et sa naeratad, kui sa teed hommikul unimütsidele pannkooke, kukud laine sees matsti pikali, et kalda peal kõik naeravad, hõõrud oma jala meeletust käimisest verele, kuid ikka. Sa naeratad. Elad, naudid, sööd lakkamatult, aga keegi ei heida seda sulle ette- väike puude ladumine on loomulik ning inimlik, kuid sa tead, et selle taga on armastus. See on see, kui kurk on valus ja Amaia keedab sulle mingit baski juurerohuteed ning istub terve õhtu su kõrval ja vaatab Hispaania seebikat, lastes sul enda üle nalja heita. See on see, kui Kataloonia bänd laulab ookeanilainete taustal mingit laulu, millest sa põrmugi aru ei saa. Aga sa laulad. Hingestatult. Aga sa tantsid. Sa tantsid end oimetuks. Sa elad. Ja sa hingad. Ja sa oled. Ning seda headust ei saa mult keegi ära võtta.

Kuid deemonid kummitasid mind kuni reisi lõpuni. Telefon läks katki, läpakas ei töötanud, netti ei olnud. Tühja kah! Midagi ma mõistsin - enda eest ma põgeneda ei saa. Kellegi abiga aga küll... 

Sinu sammude kaja nii hästi ma tunnen

ja südamelöökegi tean,

kuid täna sul õitega teistmoodi ehitud pea.

Ja kuigi on rahvast nii palju me ümber

ma kedagi teist siin ei näe.

Las alata muinasjutt

käsi kui leiab su käe.

Tallinn, 2014.