Uskumatu, et nädal on juba möödas ning ma tunnen ennast juba
nagu kohalik. Võib-olla on asi selles, et üha rohkem olen hakanud itaalia
keeles suhtlema, aga võib-olla ka selles, et kõik üleelatu tuleb meelde -
kannatlikkus on voorus, eriti Sitsiilias!
Näiteks, WIFIt meil korteris jätkuvalt pole. Meil on ruuter,
mille panime poistega üles ja seadistasime kõik ära, aga millegipärast maksid
omanikud 80 eurot, et tuleks kohale tehnik. Ja nüüd me peamegi seda tehnikut
ootama, kes on kolm päeva järjest lubanud, et ta tuleb 15-16 ajal. Nojah, täna
on juba reede.. Aga peaasi, et katus pea kohal oleks, eks!
Aga muidu on meie asukoht ikka super. Neli korrust allpool on turg, kust saab osta sõna otseses mõttes kogu toidukraami - ühel hommikul tuli tomatiisu, kalpsasin alla, ostsin 60 sendi eest kilo tomateid ja kalpsasin üles tagasi. Juussshtu on ka nii palju! MMMM!!!
Kooliga on nagu ta on. Kolmapäeval tegime itaalia keele nn placement testi, et näha, millisele
keelekursusele me minema peaksime. Täitsin ilusti B2ni ära, siis tulid
raskused, sest noh.. grammatika! Aga siiralt tahaks B1 tasemele saada, siis ma
õpiks ka rohkem, mitte ei alusta jälle tavapärasest: "Ciao, sono Merili, ho 24
anni." Tunnid peaksid olema kaks korda nädalas, kohal peab käima 60% tundidest.
Väga imelik on aga, et ülikooli sisse saamisel pidin ma
eelnevalt tõestama, et mul on A2 tase, kuid üha enam leian ma inimesi, kes ei
oska üldse itaalia keelt. Leidub ka selliseid, kes ei räägi ei itaalia ega ka
inglise keelt ning ma ei kujuta ette, kuidas nemad üldse hakkama saavad.
Pärast keeletesti otsustasime Poola poisi Lukaszega IKEAt
otsima minna. Pärast kolmelt inimeselt tee küsimist leidsime üles bussijaama ja
õige bussi, kuid tripp osutus loodetust pikemaks: vähemalt kolm korda sõitsime
IKEAst mööda, sest noh - milleks minna otse, kui ringiga saab ka. Vahepeal läks
juba pimedaks ning jäime bussi täitsa üksi, aga pärast tunnist sõitu jõudsime
kohale ja avastasime, et me oleme täitsa teises linnas!
Lukasz tegi veel nalja, et raudselt me ei osta siit lõpuks
midagi, aga tegelikult oli nodilaadung päris korralik. Ajee!
OJ: "Merili uus voodipesu - skoorida saab mõlemas otsas"
Kuigi ma olin tol päeval üpris väsinud, suutis Marta mind
veenda, et ma osaleks ESNi Pub crawlil (kas keegi ütleks, mis see eesti keeles
on) ning noh.. õigesti tegin. Jooksin kiiresti bussilt (seekord tuli buss 20
minutit varem ja sõitis vaid 15 minutit) koju, vahetasin riided (kohustuslik
oli valge T-särk) ning jooksin keskväljakule. Üritus pidi algama kell 21.30,
mis Itaalia aja järgi oli loomulikult tund hiljem.
Pidime moodustama viieliikmelised võistkonnad ning kuna tegu
oli lausjoomisega, oli meil rahvuste mõistes korralik sats: kuidas sa ei võida,
kui sul on võistkonnas kaks poolakat, eestlane, tšehh ja belglane. Esimese osa
järel läksimegi juhtima - teatevõistlusel pidime ära jooma täiskiirusel 1,5 L calimochot (punane vein
+ koka) ning ilmselgelt tulid siin korbikogemused kasuks..
Proovisime Usain Bolti teha
Edasi läks meil aga veidi nihu. Igale tiimile määrati ESNist
kapten ning meie oma oli eriti loid ja osavõtmatu. Poisid (Björn ja Lukasz)
panid ees kimama, tüdrukud (Marta, Tereza ja mina) putkasime, keel vestil,
järel, aga see italiano kadus üldse ära. Et me pidime läbi käima viiest eri
baarist ning tegema igas ühe viinashoti, oli pea ja jalad juba suht hellad, aga
eriti käis meile pinda see, et see nn kapten keeras meile täiega käru ja
juhatas meid igale poole ringiga. Ükshetk uskusime, et võime võita, aga kurb
reaalsus oli see, et olime 15 võistkonna seas kolmandad. Kusjuures siiani ma ei
tea, kes võitis.. sest nojah, korraldus oli vägev.
Aga janu oli iseenesest tugev. Et meil oli kohustuslik dress
code valge särk, jagati meile ka pastakad-pliiatsid ning õhtu jooksul võis
teiste särke värvida. Björn läks eriti hoogu ning minu valgel topil ilutseb
kolm korda: You are the winner. Ilmselgelt!
Edasi on õhtu aga üpris hägune, sest Area 51 - baar, kus me
oleme mitu õhtut järjest käinud - pakub shotte 1 euro eest. Nii tuli mängu vana
hea sõber tekiila....
Olist on saanud uus Ats :'D
Enam peedimaks tõesti enam minna ei saa.. Aga tegelikult tuleb nahk vaikselt maha ja pruun kest jääb..
Aga ellu jäin! Kuigi päeval oli tore meenutama hakata, kuidas Björn suutis elevandi (kellest sai järsku meie laps) vetsu jätta - "Ma arvasin, et ta läks veega alla" või nähes mu soditud särki, mis jura me kokku kirjutasime. Aga vähemalt ma sain koju ja kojutulekut jäävad meenutama Facebooki voice message'id Kalale. Tal oli vähemalt hommikul väga lõbus. :)
Ahjaa, samas baaris oli Beer Pongi turniir eelmisel päeval. Mul ja Martal läks eriti kehvasti, sest me kaotasime Björnile ja Meredithile juba esimeses raundis. Seejuures oli itaallastel väga imelikud reeglid, kus ühtegi palli blokeerida ei tohtinud ja topside asetust muuta samuti mitte. Kuldar oleks korra majja löönud!
Ahjaa, samas baaris oli Beer Pongi turniir eelmisel päeval. Mul ja Martal läks eriti kehvasti, sest me kaotasime Björnile ja Meredithile juba esimeses raundis. Seejuures oli itaallastel väga imelikud reeglid, kus ühtegi palli blokeerida ei tohtinud ja topside asetust muuta samuti mitte. Kuldar oleks korra majja löönud!
Aga võitis ikkagi meie kamp - Oli ja Julian ehk „2 guys and
a one cup“. Eriti pull oli poolfinaal, kui nende vastas olid hispaanlased. Nagu igal Erasmusel, on hispaanlased juba oma
kamba moodustanud ning vähesed raatsivad teistega suhelda. Nõnda oligi see
võistlus elu ja surma peale - ühelt poolt karjusid hispaanlased omadele kaasa,
teisalt siis nö English ghetto ehk
britid, poolakad, tšehhid, sakslased, mina. :)
Aga poisid võitsid puhtalt ning finaalis oli eriti vägev
andmine, kui nn võidupall läks topsi 10 sekundit enne lõppu. Kisa oli tugev..
Aga peagi on lõbu läbi. Täna hommikul ärkasin kell 6, sest kolm päeva olen nüüd Sürakuusas, kus arutame rahvusvahelisel sümpoosiumil immigratsiooniprobleeme. Ehk olen kala vees sõna otseses mõttes. Te ju teate, milline rahvuslane ma võin olla!
Nessun commento:
Posta un commento