Armasta iseennast. Singapuris.

Dramaatiliselt kulla võitnud olümpiavõitja avaldas šokeeriva tõe… oli esimene lause, mis minu wordifaili kirja pandud oli. Las ta jääb siis kirja. Sellistest lausetest ju tihti mu veebivahetused koosnevadki.

Igatahes. Täpselt kuu aega tagasi (kuupäevaliselt 19. jaanuaril) juhtus midagi vaimustavat, imelist, imekspandavat, suurepärast, jumalikku, kaunist… Tegelikult mul pole sõnu, seda polegi võimalik kirjeldada.. Jah, me nägime BTSi. Ja nemad nägid meid. Ja need kaks ja pool tundi olid väärt seda 10+ tundi ootamist, elevust, higistamist, palju pisaraid ja … ennekõike ka neid Näljamänge, kuidas me neid pileteid ostsime…

Buss, mis tekitas kontserdipaiga juures palju elevust. FOTO: @MISS HANA I.S

KUIDAS OSTA PILETEID?

25.oktoober on mu ema sünnipäev. 2018. astal oli see veelgi erilisem, sest emme sai 60. Ikka juubel ja puha. Ja mida teeb tema 26-aastane tütar? Ostab Singapuri BTSi kontserdile pileteid. Ma olin just sellel ööl emme juures, järgmisel päeval pidin alustama kell 8 hommikul Kataloonia ralli blogiga,  kuid tahtsin ikka talle väikese koogikese teha ja olla armas. Aga ei. 

Elevus ei lasknud magada niikuinii ja nõnda me läksimegi kell 4 varahommikul  Singapore Sports Hubi piletijärjekorda (see lehekülg on mul siiani mälus) hulluma. Tegelikult oli see süsteem võrreldes Euroopa piletimüügiga päris mõistlik – kõik pandi virtuaalselt järjekorda ja siis tegelikult server vist ise määras, kes kuidas pileteid osta saab. Mina olin järjekorras 2 sülearvutiga ja tahvliga, Kessul oli ka kohutavalt palju nutivahendeid, Tuti oli laululaagris ja passis ka tahvli abil tunnikese, aga lasime ta siiski magama. 

Twitteris oli muidugi paanika megasuur, tigedus kasvas kui mõni kekkas juba põhimõtteliselt 10 minutit pärast keskkonna avanemist, et tal on piletid käes.

Ühel hetkel, kaks tundi hiljem, hakkas kerima! Ja keris ja keris ja keris ja keris mulle ette…… ostukeskkonna. Kell oli 7 varahommikul ja ma olin täiesti paanikas, sest me olime muidu arutanud tüdrukutega, et ideaalis tahaks muidugi lava ette või siis ORANGE 1. Nüüd oli pakkumisel RED2 (hind: 175 eurot) Tundub nagu kaugel selle raha eest.. aga võiks ju? MIDA MA TEEN?

Mis ma nüüd teeen????

Kirjutasin paanikas Kessule, vastust ei tulnud; proovisin helistada ning teisel korral võttis ta vastu. Ma poolkarjusin (sorri!): MIDA ME NÜÜD TEEME? Lahendus oli: võtta! Kell tiksus armutult muidugi, ma enam ei mäleta, kas ostuks oli aega 10 või 15 minutit, aga… AGA.. hakkasin  maksma ja.. SEAL OLID HOOLDUSTÖÖD!

ERROR!

Pisarad voolasid, elu võimalus oli ilmselgelt läinud, eksole! Aga esimest korda BACK nuppu vajutades viskas ta mind tagasi ostukeskkonda ning sain uuesti proovida. Taas kiire kontakt Kessuga, kes andis mulle kõiksugu pangakaartide andmeid ning IMEKOMBEL toimis pangakaart, millega Lõuna-Koreas kordagi (!) maksta ei saanud :D

KÄES! OLEMAS! ME LÄHEME SINGAPURI! OMG! ME LÄHEME SINGAPURI. WHAT.

Emme äratasin sõnadega: “Merili, 26, läheb jaanuaris Singapuri seitset Lõuna-Korea kutti vaatama.” Emme vastus: “Sa oled imelik. Ma ei saa teist aru. Te olete sõgedad. Aga noh..”

See “Aga noh” ongi vist vaikselt ka minu sõpradele olnud piisavaks selgituseks, miks ma selline olen või midagi uisapäisa teen. Paar nädalat hiljem novembrikuus olin saatuse (okei, täname siinkohal Otti) tahtel tunnikeseks Singapuri lennujaamas ning ei suutnud juba siis elevust varjata. Mida ma siis veel kontserdil peaks tegema?

KUIDAS SINGAPURI MINNA?

Kes oleks siis osanud arvata, et see kontsert tuleb minu ellu täpselt õigel ajal. Teate, ma olen üldiselt väga saatusesse uskuja ning arvan, et iga asi juhtub põhjusega. Ning tihti on poisid teinud midagi imelist just sellisel hetkel, mil maailm on kokku kukkumas. Nüüd oligi see 19. jaanuar minu jaoks kui majakas põlev tuluke keset ulgumerd, milleni ma lihtsalt pidin vastu pidama. Ent need 19 päeva olid rasked, oioi kui rasked.

***

Vahemärkus: Rasketel hetkedel suutsin ka “nalja” teha – peielaud oli just algamas, kui järsku kuulen Jini kuskil laulmas. Hmm.. kas keegi kuulab “Epiphanyt?”  EI, muidugi tuli see minu kotist! Ja Jin oli jõudnud juba teise salmi refräänini ja laulis: … MUL OLI NII PIINLIK! Õnneks kuulsid seda vaid mu lähedal istunud inimesed, aga ma läksin punaseks kui ladvaõun.

***

Kohati irooniliselt algas aga veidi enne Singapuri lennukile astumist minu elus peaaegu et uus ajajärk. Käisin paar tundi enne lennukile astumist töövestlusel ning kohe kui Singapurist tagasi jõudsin, selgus, et olen ametisse valitud. :) Success!

Et see jaanuar veelgi hagu saaks alla, selgus Varssavis, et LOT on lennu Singapuri tühistanud.

(Kusjuures päev enne jaurasin ma LOTiga, sest meid oli pandud Kerstiniga eraldi istuma ja ma ei saanud kuidagi seda muuta; kirjutasin siis neile, et vabandust, aga kas te soovite tõesti hiljem saada mõnelt minu kõrvalistujalt kaebust, kes 11h lennu järel ei saa kuidagi sõba silmale, sest ma ulun? Pool tundi hiljem olid meie istekohad kõrvuti. Vabandust!)

Saime siis posu pileteid, meid viidi kohaliku taksostaniga kuskile äärelinna, kus polnud ilmselgelt kuuldud, et jõulud on ammu läbi. Sõime parti ja pavlovat, laulsime hambaid pestes ja kuristades “Epiphanyt” ning järgmisel hommikul lendasime ülivara Zürichisse (Kessu isegi ei mäleta, et me sinna sõitsime :D). 

В лесу родилась ёлочка

Tegelikult oli sellel lennu ärajäämisel kaks väga ägedat boonust: 1) LOTi lennuk asendus Singapore Airlinesiga, mis oli ülimugav ja meil oli väga palju jalaruumi pluss kogu aeg sai süüa ja juua (nagu kogu aeg, mingi onu tassis neid snäkke seal), 2) me kohtusime imearmsa Poola Army Olaga, kes tundis meid juba lennujaamas ära, sest minu koti küljes on Koya ja Kessu kotikese küljes rippus Mang.

Beebitekike RJ peab alati kaasas olema. Ja Kessul läks päev korda, et korrakski tukkuma jäänud minu pildile sai.

Magada me ilmselgelt palju ei suutnud, sest minu tahvlist oli vaja ära õppida fanchante (nagu videost on näha, siis fanchante Singapuris väga ei tehtudki), poolpisarais oli vaja ära vaadata Wings kontsert ning nii palju kui meie internet oli enne võimaldanud alla tõmmata – American Hustle life. Ja nõnda me kolmapäeva varahommikul kell 7 Singapuri ellu sukeldusimegi. Muide, meie hotell oli üsna linnupesa (Sports Hubi) lähedal:

Basseini äärest oli hea linnupesa piiluma joosta

OOTUSÄREVUS

Ma teadsin Singapurist enne vaid niipalju, et mu sõbranna Estelle õppis seal, aga talle kunagi külla ma ei jõudnudki. Et seal on soe. Et seal on rikkad inimesed. Ja et seal sellist puhast singapurlast polegi, on palju hiinlasi, korealasi jne. Aga ma tänan südamest BTSi, et just nemad mind sinna tegelikult suunasid ja tõid.

Enne veel kui ma kontserdist pikemalt räägin, tahan ma peatuda oma kolmel lemmikhetkel:

1)  Magamatusest pilves olekus käisime Sentosa saarel, kus vallutasime gondlid ja laulsime seal “Anpanmani”, “Go-go”, aga mu lemmik oli suusatõstukiga üle palmide sõitmine ning kuigi mul pole kõrguse vastu suurt midagi, hakkasin ma karjuma. Ning rahustuseks oli väga hea teha fanchanti:

2) Gardens by the Bay osana on Singapuris pilvemaja (Cloud dome) ja lillemaja (Flower dome). Kõndisime pilve sees, kui kuidagi hakkas meil Tutiga kummitama tomatilaul. Ja nõnda me lõõritasime seda laulukest. Nii vahetu, nii mõnus, nii tore! 

3) Õhtul enne kontserti käisime me Singapuri ühe kuulsaima hotelli, Marina Bay 57. korruse katusebaaris kokteilitamas. Vaade oli vägev – seejures nägime, kuidas linnupesas proovi tehakse. Jah, poisid olid õhtul kell 22.30 proovi tegemas. Ent meele tegi härdaks hoopis pärastine jalutuskäik Gardens by the Bayl. Sillal jäime pidama ja kuulasime kuldseid nutulaule: “Epiphany”, “Two!Three!” ning a capella popurriiid “Boy in luv” – “Danger” – “I need you”. Värin tuli sisse ning võitlesin mõttega, et äkki keegi on meiega siin veel jalutamas? Namjoon? Jin?

Need pildikesed on alati mu rahakotis kaasas.

KONTSERT

Ja see peamisem lemmikhetk. Kontsert. Algusest lõpuni. Ka siis kui järjest vihmaussid (ma lähen tõesti põrgusse, et ma neid nii kutsun) minestasid ja inimesed kuidagi aru ei saanud, et päästjad peab LÄBI laskma, mitte rohkem peale pressima, et lavale ligemale saada.

***

Oli augustikuu pärastlõuna, 25. august. Paar tundi oli veel veebivahetust teha, kuid mõtetes olin juba Hiiumaal, kuhu Kessuga õhtul sõitma pidime. Tuiasin uudiseid otsides Twitteris ringi ning kuna sel hetkel mul eraldi ARMY-kontot polnud, oli minu voos lisaks spordile ka BTSi. Ahjaa, täna on ju esimene kontsert! Ja vaatama-kommenteerima selle ühe korea tüdruku 144px ülevalt filmitud streami ma jäingi. Ja nutsin kui esimest korda Jini esitatud “Epiphanyt” nägin/kuulsin (nii palju kui sellest ruudulisest pildist aru saada oli). Ja nõnda ma tegelikult ei imestanud, kui ma Singapuris lõpuks teadsin tegelikult, kuhu nad laval liiguvad, mis järjekorras nad neid lugusid esitasid – kogu nende tuuri on ju tänu ARMYdele neid kontserte jälgitud. Aga kohapeal on ju ikka täiesti teine tunne. Juba ainuüksi see kogukonnatunne on võimas.

***

Ma pole kunagi mõnda artisti nii tulihingeliselt fännanud, pigem on mu kangelasteks olnud siiski sportlased. Minu toas olid alati jalgpallurite postrid, sekka ka Rootsi kolmikhüppaja Christian Olsson ning muidugi Andrus Värnik – jah, ma olin täiesti andunud fänn! Aga nüüd…

Päev varem käisime Kessuga staadioni perimeetri läbi. Sajad Armyd olid samale mõttele tulnud. Eriti populaarne oli LOVE YOURSELF plakatiga pildistamine, aga ka väravate vahelt piilumine. 

Mida ma nägin? Ekraane. Ja sain kinnitust, et tegelikult oleme lavale päris lähedal.

Ega me siis saanud alla jääda. J Leidsime ka BT21 mänguautomaadi, aga meie püüdlused uut kaisukat võita ei kandnud vilja. Hiina perekond meie kõrval kulutas neid münte omajagu, aga sai ka noosi võrra rikkamaks.

Tahtsin Koyat, ei saanud. 

Kuigi Twitterist oli näha, et mõned ARMYd läksid juba öösel merchi järjekorda, otsustasime iluune kasuks (neljast tunnist ju piisab!) ning lootsime, et ARMYBOMBi järjekord pole vast nii suur. Nojah, valesti arvasime! Aga vähemalt oli järjekorras lõbus. :) Ja muusikat oli ka kõvasti.

Video on pikk, aga siin on ka üllatusi :)

Järjekorrad 19. jaanuaril: 

*ARMYBOMB 8.30 – 11.10
*RED 2 karjamaa 11.30 – 12.30  (oma järjekorranumbriga, mis oli meil 5563-5565)
*RED2 kuni sissesaamiseni koos teiste kategooriatega 12.30  – 16.30
*Kontsert ise algas 19.00

Nagu sellel päeval ja hiljemgi tüdrukutega arutades oleme mõtisklenud, et tegelikult polnud see ootamine jube ühti. Kõik ootasid ju ühe eesmärgi nimel, seda esiteks. Teiseks oli täiega tore erinevate ARMYdega rääkida (Ja igast maailma otsast oli neid inimesi, tõsi, meie paistsime oma hallide ja roosade juustega ning mina oma JINi särgiga imehästi välja) ning väga paljud ARMYd jagasid ka kingituseks fotokaarte või küpsiseid.

Päris tõhus äri: hakkad Twitteris jälgijaks, annan sulle fotokaardi/kommi/pildi/küpsise

Kuna väljas oli väga palav (32 kraadi), oli BIGHIT rentinud poiste eestvõttel ka kõrvaloleva spordisaali, kus siis osad kategooriad, sealhulgas meie, oodata saime. Nõnda me ei kuulnudki, kuidas poisid läbimängu tegid (nagu õuesolevad Armyd, kes olid kategooriad 1). Küll aga saime natuke wrappi nosida (tõsi, keegi polnud arvestanud, et tuhanded ARMYd käivad sellest väikesest müügiputkast tornaadoga üle), vetsus käia ja… BTSi kaardimängu mängida. Sellest, kuidas see mäng välja nägi, meil kahjuks pilte pole, aga lühidalt öeldes oli Seoulist ostetud 5000 wonine kaardipakk mu üks parimatest ostudest eelmisel aastal!

Muidugi õpiti veel fanchante / õigeid laulusõnu

RED2 kategooria osutus aga üheks parimaks. Et me olime näinud, kuidas poisid vahe-ja lõpuosas sellel teisel laval kepslevad, teadsime, et tasuks just selle äärmise lava juurde end pressida. Tegelikult see polnud alguses isegi pressimine, seal lihtsalt polnud väga palju rahvast. 

2 SGD (ligikaudu euro) eest sai endale enne kontserti vett soetada 

Muidugi press elavnes, kui poisid reaalselt sinna tulidki.. ja mõistagi ka detsibellid Alguses ei saanud minagi aru, et Namjoon reaalselt minust meetri kaugusel on! Ma ei saanudki vist vahepeal üldse midagi aru. Emotsioon oli lihtsalt nii vägev.

Kuigi ma kartsin kõige rohkem “Epiphany” ajal selle suure rahvamassiga kaasa lauldes (KÜLMAVÄRIN!), et minu pisaratest moodustub lihtsalt järv ning inimesed kukuvad sinna sisse, oli kõige suurem nututekitaja ikkagi “Truth Untold”, mis tuli pärast Jini soolot. Ja ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ainiti Jini suu ammuli ja hingasin tema emotsiooni sisse.

Suurim üllatus oli aga V, kelle “Singularity” oli nii enesekindel ja nii… seksapiilne. Ta suutis 55 000 inimest oma sõrme ümber mässida, et vahepeal jäädi haudvaikseks ning lihtsalt vaadata, millega ta nüüd üllatab.

Õhtu humoorikaima (aga ka kõige ohtlikuma) hetke eest hoolitses Jimin, kes libastus. Mina ausalt öeldes alguses seda ei näinudki, vaid sain alles õhtul hotellis teada, mis juhtus. Aga poiss oli elus ja pärast Vlive'is isegi ei maininud seda. Kuigi ma usun, et ta oli enda peale päris kuri :(

Jimin fell during DNA because the floor was slippery :( so everyone decided not to do the last dance part for the song.

I'm glad they didn't because i dont want them to get hurt again.#LoveYourselfInSG #LOVEYOURSELFSG @BTS_twt #BTSLoveYourselfSG pic.twitter.com/xkuumXARX3

— mel 💜 Happy Birthday J-hope! 🌻🌒 (@moonworlld) January 19, 2019

Aga noh, kes oleks Merili, kui ta midagi imelikku ei teeks? Vaikusehetkedel algatasin ma meie sektoris mitu korda fanchanti, muidugi suutsin ma mitu korda karjuda eriti mehise rekkalesbi häälega: “KIM NAMJOON” ning “JHOPE” – videosse jäid ka mõned näited. Jah, ma karjusin. Jah, me ei teinud fanchante, sest see muusika kiskus esimesest taktist kaasa ning fanchantid polnud enam olulised. Fiiling oli.

My moon.

Ja siis see lõpp. SEE LÕPP!

***

23. mai 2018. Riia-Tallinn buss. Olime nädal aega Bulgaarias puhanud, kuid tarkusehambaoperatsiooni ja magistritööst tulenenud stressi tõttu meenutas see reis pigem kannatust. Bussiski pidin oma tööd veel kohendama. BTS oli just oma uue plaadi “Love yourself: Answer” välja lasknud, kuid just selles Lux Expressis sain kuulama hakata teisi laule peale “Fake love’I”. Love yourself: Answer. Hmm.. Sellest saab tulevikus üks ideaalne lõpulugu! Ja juba siis tekitas Jimini ja Jungkooki osa minus külmavärinaid.

***

Pärast Singapuri kontserti on “Love yourself: Answer” minu südames veelgi erilisema koha peal. Just selle laulu ajal jooksis J-Hope meie juurde, just meie ees tegid Jimin ja Jungkook oma imeliste inglihäältega trillerdusi, just siin hüppas Jungkook rahva sekka ning tõstis üles ühe fänni mahakukkunud telefoni,  just siin vaatasin ma Namjooniga tõtt ning nägin, kui palju me tegelikult talle korda läheme. Just siin kummardas Suga meie ees. Just siin tuli Jin lavalt maha ning naeris oma heledat naeru.

Mu süda täitus armastusega.

Kui see läbi oli, tuli tühjus ja veel rohkem pisaraid.

Lugu sarjast "Eestlane igas sadamas". Pärast kontserti lõppu palusime ühel blondil neiul endast pilti teha. "Where are you from?" - "I'm from a little country called Estonia!" - "Mine pekki!" Aitäh sulle pildi eest! :) 

Naljakas, aga neid ridu kirjutades teatas Bighit uutest kontsertidest. Ka nüüd jõutakse Pariisi ja Londonisse, kust tegelikult meie Näljamängude projekt eelmisel aastal juunikuus ka algas. Äkki nüüd läheb ka õnneks?

Reminder.

Love yourself.