Tähelepanekuid elust enesest

 Koolipingis

•        Kui õpetaja tuleb klassi, on kõik automaatselt hiirvaiksed
•          Sa oled peast põrunud, kui sul on laptop. Trükitakse käsitsi JA PALJU
•         Pole veel ühtegi tukkuvat tudengit näinud. Peale iseenda, muidugi.
•          Kõik on brünetid. Blond on haruldus.
•          Kui tund lõpeb 14.00, siis see ka lõpeb 14.00. Vahet ei ole, kas professor räägib või ei, lihtsalt lahkutakse.
•          Koduseid töid ei ole, see-eest õpivad itaallased minu arust küll iga õhtu kodus selle õpiku pähe.
•         Kõik eksamid tuleb sooritada suuliselt.
•          Kui kreeka ajaloo õpetaja kreeka keelt räägib,  kõlab see kui hiina keel. Missest, et ma peaks sellest aru saama, itaalia aktsent on lihtsalt liiga tugev.

Mujal

•          Kui Eestis saadakse aru, et sa oled välismaalane, siis räägitakse sinuga ikka inglise/vene/soome keeles. Siin räägitakse aga itaalia keelt sellisel juhul veel kiiremini. Capisci!?
•          Kui muidu loivavad itaallased supermarketis ülikaua ja pajatavad hea meelega oma igapäevategemistest, siis kui keegi teine (näiteks mina) natuke loivan, on kõigil järsku kiire ja sõim taga.
•          Hommikusöögiks võid poest võtta kilomeetri jagu erinevaid küpsiseid.
•          Nutellasai, Nutellakohv, Nutellaküpsis, Nutella, Nutella, Nutella. Sa pole itaallane kui sa Nutellat ei söö
•          Kohv ei ole kohv. Kohv on espresso. Ja ülejäänud kohvidest sa ei peagi teadma, see vajab juba kõrgemat haritust. Ja see on odav.
•     Tee on kaks korda kallim kui kohv. Coca cola või isegi kolm korda kallim olla.
•          Kui sul ei ole varastatud jalgratast, ei ole sind olemas-  Padova kõnekäänd.
•          Kandekotis beebid ülerahvastatud bussis. Ega kedagi ei koti, kas ta jääb ellu või mitte.
•          Punane tuli ei kehti. Ma kordan, punane tuli ei kehti!
•          Kui vihma sajab, siis elu seiskub.
•          Kui on reede, siis elu seiskub. 

MIKA!

This is the way you left me..
I’m not pretending..
No hope, no love, no glory,
no Happy Ending...

MIKA kontsert on minu Itaalia reisi üks kultuursemaid haripunkte. Kuigi ma arvasin, et ma jooksen tulistjalu mõnele Itaalia artistile tormi, sain ma Sienas selgeks, et Julie on samuti Mika fänn ning kui selgus, et Mika esineb Padovas, polnud kahtlustki, mida me Juliele sünnipäevaks kingime.

Kontsert toimus Gran Teatro GEOX Padovas, mis on Vicenzasse suunduva kiirtee lähistel, ning see on Veneto regiooni suurim kontserthall, seega ma ei imestanudki, et näituste messikeskuse sarnasesse halli olid tulnud ka Veneetsia ja Bologna inimesed. Aga oh see publik!

1) Soojendusesinejat ei olnud, kuid kontserdi eel oli laval DJ, kes lasi Rihannat, Eminemi, Maroon 5- rahvas laulis kõike kaasa
2) Mika esimest laulu „Blame it on the girls“ üürgasid kõik esimesest taktist kaasa. Muide, istekohad olid välja müüdud, aga ka parter oli paksult rahvast täis.

3) Kui tantsid ja kellelegi kogemata otsa koperdad, ei tule sulle keegi kallale ega näita kurja pilku, vaid lauldakse rõõmsalt (koos) edasi
4) Mika mikrofon ei hakanud „Rain“i ajal tööle. Kohe hakati žestikuleerima ning hüüdma: „Mika, we love you but your microphone doesn’t work“. Rahvas laulis isegi refrääni kaasa ning Mika ei saanud alguses midagi aru, et heli läbi ei tule. Laul jäeti pooleli ning Mika asus rahvaga diskussiooni. Kui kõik korda sai, lauldi „Rain“i veel tugevamini kaasa.

5) Inimesed said inglise keelest vist isegi aru. Nimelt rääkis Mika loo, et 9-aastasena teenis ta Veneetsias esimese raha just laulmise eest. Emal oli traditsioon teda ja tema vendi Veneetsiasse karnevalile viia, ükskord tekkis tal aga plaan tänaval laulda ning järsku oli tema ümber turistiparv rahapatakatega. Vedas poisil!
6) Loomulikult kui mõni sõna itaalia keelt tuli, läks rahvas pöördesse.. Uno, due, tre, quattro..

Tagasi saime me aga hääletades. Kuigi pöialt tõstes näidati meile pöialt vastu (Itaalias on hääletamine seadusega keelatud), asusime lihtsalt autoakendele koputama. Nii saime kahe Bologna kuti autole, kes meid rõõmsasti koju ära viskasid...

Aga mina pisardan ikka selle laulu ja just Tallinnas tehtud video peale :)

Padova-Venezia-Napoli-Pompei- Roma-Sorrento-Napoli-Venezia-Padova ehk kuidas Merili lõunas käis

Ütleme kohe alguses ära, et kohutavalt raske on neid emotsioone ja lugusid kirja panna, sest nagu piltideltki näha, oli see üks lõpmata lahe tripp. Suur aitäh Patrickule, kes mind 6 päeva talus, veel suurem aitäh Ecele, kes meid majutas ja juhendas ning suur aitäh Itaaliale, mis ei väsi mind üllatamast. Aga kõigest järgemööda.

Neljapäeval oli mul kindel plaan võimalikult vara magama minna, sest kell 7 hommikul läks meil buss Veneziasse. Nojah, plaan läks luhta, sest pärast Thorina ja teiste musidega hüvastijätmist leidis meie köögis aset itaallaste UNO-duell ning kuna Vanessa oli taas Firenzest Magnusele külla tulnud ja vajas tõlki, lendasin ma ikka kell 11 õhtul veel välja noorikutega kokku saama. Nii jäigi und väheseks, aga see sai bussis ja ka lennukis tagasi tehtud. Miks me aga Napolisse just lennukiga läksime? Esiteks, on Easyjetiga lendamine Itaalias kindlasti üks odavamaid mooduseid ühest riigi otsast teise minna (eriti 700 km kaugusele), teiseks on ta ka kiirem- kalli kiirrongiga jõuaksime sinna ehk heal juhul 6 tunniga, aeglane võib võtta ka kuni 12 tundi..
Eriti hästi joppas mul ka minnes, kui minu käsipagas pandi lahkesti ja tasuta äraantava pagasi hulka, nii et võisin end väga mugavalt tunda, seda enam, et see oli minu esimene kord Easyjetiga lennata ja polnud ta nii hullu midagi. Taaskord jätkus saaga „Merili ja sportlased“, seekord oli meie reisiseltskonnaks Itaalia võrkpallimeistriliiga meeskond Atricalda.  Teinekordki :)

Kui me Sienas olime, vaatasime filmi „Benvenuti al Sud“, mis rääkis Itaalia postiametnikust, kes deporteeriti Milanost Napolisse tööle. Film keskenduski inimeste temperamentide, aga ka kultuursetele erinevustele ning jäi mulje, et Napoli on väga armetu, kole, kaootiline linn. Nojah, tõsi ta on. Tänavad on enamjaolt kitsad ning mustust on seal üle 50%, autod on pargitud üksteise otsa- mängisime Patrickuga bussis mängu „Mitut mõlkis autot näed?“ nojah, pidime selle peagi ära lõpetama, sest iga teise auto kere oli omadega mäel, inimesed karjuvad tänavail omas keeles (Napoli dialekt on, uskuge mind, siiski väga erinev itaalia keelest) ning neid inimesi on igasuguseid- enamjaolt mingeid araablasi ja negrosid.. Leidub ka prostituute, kes hommikul 5-6 ajal oma huuli prunditavad..

 

Kas keegi ütleks, mis ime läbi see auto siit kätte saada..

 

Juttude järgi on see rahvusmuuseum..

 

Umberto galerii

Nii et reedesel päeval keskendusime Napoli linnaga tutvumisega, sõime maailma parimat pizzat, mis maksis kõigest 3 EUR (Isegi Easyjeti guide nimetas ta maailma 50 huviväärsuse sekka) ja sattusime ka mere äärde. Ahjaa, Ecel oli meile ka üllatus varuks. Kui me Patrickuga korteriuksest sisse astusime, istus köögis Gianluca. Meie oma, Sienast pärit ning nüüd siin Padovas elav Gianluca. Ka tema oli lõunaringreisil, oma kahe natuke ebasümpaatse sõbraga.. 

Laupäeval oli megailus ilm ning me seadsime oma sammud iidse Pompeji poole. Teate küll, see Vesuuvi külje all asuv linn, mis 79 pKr vulkaanituha alla mattus ja mis 19.sajandil välja kaevati ning nüüd on see minuteada üks parimaid näiteid tolleaegsest Rooma riigist ja kultuurist. Aga Pompejisse jõudmiseks on vaja nutikust. Nimelt on üks asi Pompeji linn, mis ka täna eksisteerib, teine asi on aga Pompeji varemed. Rongijaamas saime tuttavaks kahe Ameerika tüdrukuga, kes arvasid, et targem on minna rongiga Pompei linna.. Nojah, jõudsime kohale ja nägime, et Vesuuv on ikka teisel pool.  Küsisime siis abi ja üks hea vanaonu tõi meid autoga (4 inimest tagaistmel) õigesse kohta ära. Pompeji väravas ilmnes aga järgmine probleem: EL kodanikele on sissepääs 5,5€, teistele 11€. Kas meil oli ID-kaart kaasas? Loomulikult mitte, sest Ece soovitas meil kõik vähegi väärtuslik kuritegevuse tõttu koju jätta. Kas Eesti õpilaspilet näitab minu EL-i kuulumist? Loomulikult mitte, sest mis see Eesti on? Seega Itaalia majandus sai minu poolt jälle natuke raha juurde.. Aga koht ise oli hämmastavalt uhke.. 

 

 

See vend jäi küll päris strageelises poosis tuha alla

 

Apolloni tempel 

Pompejis tõdesime jälle, et maailm on väike. Sinna oli sattunud ka minu ühikas elav brasiillane Marlon, kes külastas oma Saksa sõpru. Nii et sain taaskord sakslastega jämmida.
Vahepala aga ameeriklastelt- tõestus, et nad ei ole just kõige kirkama ajutegevusega. Ma üldse kahtlen, kas nad said aru, kus see Estonia on.. Aga. Quote of the day:“Talv? Mulle ei meeldi talv, siis ma pean sooje riideid kandma ja see on ebaseksikas. Pigem ma istun kodus kui kannan sooje riideid.“

Õhtul käisime jälle pizzas ning siis vedas Ece meid türklaste poole. Ostsime odava 1,5 liitrise veini, mängisime Bailat, Questa la puttanat ja BingBangBongi ning loomulikult rääkisin ma türgi keelt (jah, ma olen mingi lingvistik siin..) 

 

Ta nimi oli Wolfgang!

Hommikul kell 6 jõudsime koju ning ega me pühapäeval vihma tõttu kuskile välja ei läinud.. Nii tore oli istuda Ece köögis, juua Türgi kohvi ja arutada erinevate maade pühasid, traditsioone ja toite. Teadsite, et Türgis jõule ei peeta? See-eest on neil ju igasugu usupühasid ning pere on tähtis. Saksamaal on aga isadepäev üks tähtsamaid päevi, siis lähevad mehed mägedesse matkama ning joovad end Saksa õllest täis.. Eesti jaanipäeva ei suudeta aga ära imestada ning viis, kuidas ma jõuluturust neile räägin, paneb neid uskuma Talve võlumaast. Muide, Napolist on pärit jõuluvanikud, nii et novembri alguses olid väikesed tänavapoed jõulukaunistusi juba täis.. Loomulikult mängisime ka midagi tuttavat „Who am I“ ehk siis meie vana hea „Amööbimäng“. Seekord olin Chuck Norris ja Madonna. 

 

TERMINATOR kui keegi aru ei saa

Esmaspäeva hommikul võtsime aga plaani Rooma-mineku, rong läks 6.30, maksis 11 EURi ja sõitis ligi 3 tundi. Patrick oli Roomas varem käinud, mina olin aga algaja ning tahtsin kõike näha. Esmalt suundusime Vatikani, sest loomulikult tahtsin ma näha Vatikani muuseume. Mida me aga ei teadnud, et muuseumidesse on tohutupikad, ligi 2 km-sed järjekorrad.. Ning tänaval on iga meetri tagant mõni (isehakanud) giid, kes kutsub sind just endaga koos ekskursiooni läbima või skip the line. Ekskursioon pääsemaks Vatikani muuseumidesse ja Peetri kirikusse on 35 EURi ning nagu üks vene päritolu tädi meile häälekalt seletas, tasub see ära. Nojah, mina arvasin loomulikult, et kui tegu on paavsti enda valdustega, siis ma ei pea maksma, aga tõsi ta on- kõik on tehtud turistisõbralikuks.  Pole ka ime, kui Roomat külastab aastas üle 3 miljoni turisti..
Aga Rooma on ilus. Mia nuova citta preferita! 

 

Itaalia raamat just väga targaks meid ei teinud..

 

Venezia postkaart Vatikani templiga. Pole paha!

 

Tüüpiline turisti outfit. Keegi ei sega!

Colosseumi ja Forum Romanumiga oli aga selline lugu, et sissepääsud pannakse kinni tund enne päikeseloojangut. Tänu kellakeeramisele läheb Itaalias varem pimedaks ning sulgemisajaks oli 15.30. Meie seda oma piletilt tähele ei pannud ning kui me pärast Colosseumit rõõmsasti Forum ROmanumi poole kihutasime, oli kell 15.35 ning loomulikult meid sisse ei lastud. Ongi põhjust tagasi tulla :)

 

 

Kuna otsustasime ilusa ilma lootuses Roomast õhtul tagasi tulla, läks meie odav rong 20.40. Tund enne seda jõudsime ringiga Peetri väljakule tagasi ning sealt kebabiputkasse, et natuke midagi süüa. Siis tuli Patrickul aga mõte, et laseme saatusel otsustada, käime Circus Maximusel ka metrooga ära- kui jõuame õigeks ajaks rongijaama, läheme Napolisse tagasi, kui ei, otsime hosteli ja jääme Rooma. Metroosüsteem Roomas on väga hea- seal on kõigest kaks liini, nii et minusugususel totul on võimatu ära eksida, ühtlasi on see suhteliselt kiire. Kuigi metroos kohtasime ka imeinimesi, rinnaga last toitev ema ühistranspordis on siin tavaline nähtus, aga üks vend üritas Patricku kebabi kaksata, teine vend mängis akordionil O sole miot ning kolmas tegi lihtsalt mulle kogu aeg silma.. Circus Maximusel jõudsime aga ära käia- nojah, pime oli, väga midagi ei näinud, aga tõendusmaterjal pildi näol olemas- ning jõudsime ka õigeks ajaks rongile.

 Rongis istusime koos rumeenlastega ning kuigi jaanuaris Portugalis kohatud rumeenlased olid väga toredad ( I miss you, Costin and Mario), olid nüüd kohatud täiskasvanud väga vulgaarsed ja imelikud. Näiteks üritas üks täiskasvanud mees magavale Patrickule jalga näkku toppida, hüüdis mind Crazy bitchiks ja naeris enamus aega üle kogu rongi.. J naiss. Aga õhtu huvitavaim (ja ka minu siinse elu kõige hirmutavam kogemus on veel ees).

Kell lähenes südaööle, kui me jõudsime Napolisse. Tänavad olid inimtühjad ning kõndisime oma tavapärasel Umberto peatänaval kui kuulsin oma selja taga mootorimüra. Tsiklid sõidavad tavaliselt ju ikka sõiduteel, jõudsin mõelda, kui järsku kuulsin oma kõrval mingit rapsakat. Ja kaks venda tsiklil üritasid mu kotti ÄRA VARASTADA! Õnneks oli mul paremas käes ka tühi pudel, millega ma mängisin ning selle rapsaka tekitaski pudel, mille külge üks vend takerdus.. Seega jäid alles nii mu kott kui ka pudel, vend tsiklil näitas aga keskmist sõrme ning kadunud ta oligi. Minul süda puperdas, Patrick oli samuti šokis: „Järgmine kord saab ta mult tutaka!“ Nojah, tutaka ta võib saada, aga kotist oleks ma ju siis kohe kindlalt ilma.. Ece tõdes pärast, et tegelikult peaks Rooma palju ohtlikum linn olema..

Viimasel päeval oli mu kindel soov minna kas Capri või Ischia saarele.. Kuna ilm oli aga pilvine, otsustasime hoopis Sorrento poolsaare kasuks. Taaskord saime tõdeda lõunaitaallaslikku suhtumist: Circumvesuviana (liini nimetus) rong oli ülerahvastatud, aga kuidas? Nimelt ei oska itaallased ilmselgelt rongi sisenedes kuskile seisma jääda nii et tekibki olukord, et 15 inimest on uste juures ja samapalju seisab vagunis, kuigi keskele mahuks kaks korda rohkem inimesi. Aga nad ei mõtle teiste heaolu peale, milleks? Rääkisin siis teise rongi ootamise ajal Patrickule lugusid, kuidas me laulupeode ajal inimesi trollidesse ja bussidesse pressime ning võhivõõrastele ka sülle istume.. 

Sorrentost ei teadnud me aga muud, et kui seal kuskil on meri. Tegelikult on see aga kuurortlinn, mis on päris ajalooline. 

Ilmaga meil ilmselgelt ei vedanud, tibutas vihma ning oli tuuline, kuid ega see üht ujumisjanulist eestlast ei peata. Asusime rannaribaotsingule ning leidsime ka rannavalveputka. Mina asusin siis kohe itaalia keeles pajatama, et ma olen Eestist ja seal on praegu külm ja ma väga tahaks ujuma minna, kui saab, jopedes onud panid mulle vastu, et enamus rannad on suletud ning vesi on kole ja külm. Nojah, eesti randadega võrreldes ega nad hullemad pole :p Lõpuks leidsime aga ise ühe vaba ranna, kuid Patrick suutis mind ümber veenda. Nõnda käisingi jalgupidi vees ja näha on mu  kurioosse plaani tagajärjed- köhin nagu hobune ja räägin nagu mingi tatikoll. 

Napolis käisime õhtul ESN Napoli tandemil, kus ma sain taaskord tuttavaks sakslastega. Seekord oli aga kohtumine eriline, sest üks poiss, Marcus, õpib Berliinis klassikalist filoloogiat!!! Üks tüdruk, Constanza oli minuga koos Sienas ning taaskord ei olnud ma teda kunagi näinud, tema poiss Marco vaimustus aga Rootsist ning tahtis, et ma eesti keelt talle õpetaks. Õhtu lõpuks vaatasime hispaanlastega jalgpalli.. Tänavale oli pandud kaks ekraani- ühes Real Madrid vs Dortmund, teises AC Milan-Malaga. Mis te ise arvate, kelle poolt ma olin, kui üks patrioot istus kõrval ja arvab, et Özil on kodumaareetur !?

Padovasse jõudsime  kell 12 päeval, loomulikult läbi Veneetsia, ning kodulinn võttis meid vastu päikesepaiste ja soojaga. Patrick: „Padova on puhtam, ilusam ja turvalisem.“ True story. Aga külmem on ta ikka ka, sellepärast istungi siin kahe teki sees ja joon kuuma teed…

Song of the trip.