Itaallastest. Üldiselt.

Unfortunately I cannot write this post in english or in any other language besides estonian because it might hurt some people (at least italian) feelings. Who still wants to know what the aim of this post is, I can tell you.

Igatahes. Nagu olen mõningatele siin juba rääkinud, olen sunnitud jagama eluaset ungarlase ja kahe itaallasega. Üha enam mõistan, kui sarnane on eestlase ja ungarlase maailmavaade ning isegi kui me leiame oma sõnavaradest sarnasena ainult sõnad musi, vesi, mesi ja käsi, on ka meid ühtemoodi maast-madalast õpetatud teisi austama ning teisi hoidma.

Mõne itaallasega on aga teine lugu. Nimelt on meiega kööki jagavad itaallased pärit erinevatest maa otstest- üks Veneetsiast ja teine Sitsiiliast. Ehk siis üks on polentoni ja teine terroni. Nimetame neid Annaks ja Viiviks. Välimust ma ei hakka esile tõstma, arusaadav, et sitsiillasel on tumedam nahk ja tumedamad silmad, aga asi on iseloomus ja võib-olla ka vanuses. Anna on 20 ja Viivi on 19. Ja see tõmbabki meid draamade virvarri.

Alustame oktoobrikuust, kui olime siin elanud kõigest nädala. Itaallased hakkasid kohe noorte itaalia kuttidega sebima, mis-sest, et kodus oma poisid olemas, vaja ikka väljas käia. Järgmisel päeval räägib Anna meile loo, et Viivi olla peole lõpuks tema riietega ilmunud, ilma küsimata. Anna siis küsinud, miks Viigi midagi ei öelnud laenamise kohta, vastuseks kosteti, et meil Sitsiilias ei pea midagi küsima. Nojah, polnud midagi teha. Järgmine kord suutis preili ikkagi luba küsida.

Meie majas on igas toas mitu uksekellalülitit. Ka minu lambilüliti kõrval on uksekellanupp. Kui itaallased selle avastasid, oli vähemalt nädala jagu neil lõbu laialt. Mängime mängu "Vajuta kella ja jookse ära!" Nii naljakas. Tõsiselt.

Me jagame neljakesi kööki, kuid tihtipeale on nii, et mina söön ikkagi oma grupiga õhtust. Kuskil mujal. Sest ma ei suuda teha süüa, kui keegi õpib siinsamas, söögilaua taga ja hõivab terve oma kaadervärgiga territooriumi. Võib-olla on asi ilmselgelt minu enda harjumuses, et minu jaoks ei käi õppimine laua taga, vaid voodis, aga kui neil on oma toas õppelaud olemas, siis miks mitte seda kasutada? Või õppetuba? Ja siis, kui mul vahel harva keegi päise päeva ajal külas on, palutakse vaikust, sest meie jutuvada segab õppijat. Üldse need itaallased õpivad hirmus palju. Eksam on suuline ja eksam on jaanuari lõpus, aga novembri keskelt hakati selleks juba õppima. Taaskord eeldan, et asi on minus, et ma lihtsalt ei suuda nii pikalt ette õppida, vaid jätan asja viimasele minutile, kuid tundub, et meid on piisavalt ka koolis õpetatud.

Näide vol 1. Anna õppis ajalooeksamiks. Teema II maailmasõda. Rääkisin siis, kuidas me pidime ikka peamisi lahinguid ja lepinguid teadma- lisaks sellele, mis Eestis ja Balti riikides toimus. Nemad õpivad aga seda, mida Itaalia tegi. Sest kellele see ikka kasuks tuleb, kui teada, mida Hitler või Stalin tegid. See toimus ju mujal. "Väikeriigi inimesed peavadki rohkem teadma," sõnas selle peale Anna. Ju siis. Aga mul ei ole põrmugi häbi, et ma rohkem tean.
Samas tuli ka Kingale üllatuseks, kui ma rääkisin, et Evita Peroni surnukeha kallal vägivallatseti ja teda reibiti. "Kas tõesti on inimesed nii haiged?" Paraku küll. Ja nii imelik, kui ka see ei ole, meid ei kaitsta Eestis selliste teadmiste eest. Vastupidi, minu arvates õpetab see meid maailmas teisi märkama ja juurde õppima.

Näide vol 2. Silva tegi hiljuti essee Mussolinist ja Alatalu piinas teda päris tugevalt. Nii et ühel hetkel tulin appi ja tõlkisin itaaliakeelseid artikleid Itaalia- Liibüa suhete kohta. Silval oli ka küsimus, kas tänapäeval on veel Itaalial mingisuguseid koloniaalühendusi. Uurisin siinsetelt, nemad kehitavad õlgu, ah, ei tea, Berlusconi on tähtsam. Jah, Berlusconi minevikku, eriti seksiskandaale teavad siin kõik. Aga mis tegelikult riigis toimub, seda ei tea mitte keegi.

Näide vol 3. Keeleprobleemid, siin ja seal, iga nurga peal. Mina olen inglise keelt õppinud 3.klassist, Anna samamoodi, Viivi natuke vähem. Ometi räägin ma nende jaoks jätkuvalt liiga kiiresti ja liiga hästi, sest Viivi vaatab mulle alati ammuli sui vastu ning siis ma vajan juba oma itaalia pagasit või Kinga abi, Anna kuidagi üritab minuga inglise keeles rääkida. Anna õpib B2 tasemel, minu teada oli Eesti Vabariigis tehtud inglise keele eksam samuti B2 tase. Vahe on üüratu.
Taaskord võttis Viivi siin ükspäev sõna, et milleks ta üldse inglise keelt õppima peab. Scusa mi, kuigi maailmas on enimräägituim keel mandariini keel (seda räägib ka minu ja Asia lemmikhiinlane, kellest me ei saa lihtsalt aru, kas ta isegi muud keelt peale oma keele räägib), siis inglise keele ja hispaania keele kasutusala on praktilises mõttes vähemalt suurem. Jah, Viivi võib tagasi oma saarele minna, seal tööpuuduses vaevelda (nagu ta ükspäev rääkis, et kui tööd ei ole, siis saab baaris kohvi või spritzi juua, nii tore) ja võib-olla ta on õnnelik. Sest päike paistab ja ilm on soe.
Samas ei tunne ma end rikutuna, et ma oskan praeguseks juba 3 võõrkeelt ning tönkan midagi ka saksa ja prantsuse keelest, rääkimata vana-kreeka tõlketööst. Nagu minu armas vanaema on mulle korduvalt rõhutanud, keel ei jookse kunagi mööda külgi alla.

Näide vol 4. Itaallased ei tea, kes on Julie Andrews, mis on "Helisev muusika" või "Minu veetlev leedi." Kes on Audrey Hepburn? Monty Python?
Nemad teavad Rihannat, Justib Bieberit ja Tiziano Ferrot. Andrea Bocellit ka siiski. Kultuurilised iseärasused.

Ja neid näiteid leiab veelgi, eriti toiduteemadel. Aga peale verivorsti proovimist ei taheta minu tehtud sööki vist kunagi süüa. Aga liigume edasi.

Ühel hetkel hakkas meid häirima Viivi hääl. Üldse on kuidagi lõunamaa kodanikel vägagi esiletungiv, suitsune hääl, aga enamik suudab seda siiski vaos hoida. See kaaslane meil aga kuidagi vaos ei püsi. Ei, ma ei kurda, kui on mingi olemine ja keegi valjema häälega karjub. Ma kurdan siis, kui mina magan veel kell 7 hommikul õndsat und, aga ärkan selle peale üles, et keegi rõõmsalt "Ciao, amore!" telefoni karjub. Kuna preili politseinikust poiss-sõber saadeti pooleks aastaks kurikaelu püüdma, helistab poiss talle siinse aja järgi kas südaöösel, kell 3 või kell 7 hommikul. Sellest ma saan isegi aru, et igatsus on suur ja tahad rääkida, aga tee seda siis palun vaikselt või tee seda kas või oma toas, et segada ainult oma toakaaslast. Ei, sa pead tulema kööki ja karjuma kõigile kui väga sa oma amoret armastad.


Kuna Anna elab Veneetsias, saab ta nädalavahetustel koju minna. Kord tagasi tulles leidis ta aga oma voodi pealt Viivi kirja, et  oleks tore, kui Anna sel nädalal oma toas ei magaks. Viivi poiss tuleb viimast korda külla. Tülide vältimiseks Anna koliski alumisele korrusele oma sõbranna juurde, jäi aga haigeks ning oma sünnipäeva tähistas ta 38-kraadise palavikuga sealsamas korteris. Viivi okupeeris köögi ja toa, ning nagu ma hiljem Kingalt kuulsin, ei hoidnud oma armastuse hääli vaos.

Eelmisel nädalal ärkas Kinga aga mitu korda selle suure kisa tõttu üles ning lõpuks läks noomitas, et palun ole tasem. Preili solvus ning nüüd ei räägi enam meiega. Miks ta peab tasa olema!? Mõistmatu ju. Anna tuletas Viivile aga meelde, et kui Estelle siin oli ja poisid-NIcola ja DJ meie laulu õhtul 22.30  lindistasid, siis tegi Viivi ka meie lärmi tõttu skandaali. Selle peale kostis preili aga, et miks me ei lase tal siin normaalset elu elada.

Ega ei lasegi vist. Sest kui panna põhjamaalane, kesk-eurooplane, malbe põhja-itaallane ja särtsakas lõuna-itaallane kokku, siis ega siin vist igav ei hakkagi. 2 kuud on veel jäänud ning ma loodan, et ma väga inimesi ei solvanud, lihtsalt ühel hetkel pidin ma selle huumori välja kirjutama.