Uskugem väikeriikidesse ehk Kuidas ma Euroopa Komisjoni volinikuga sõnelesin

Suur-Kreeka ja Sitsiilia arhitektuuriajaloo loengus istudes on õige aeg loomulikult blogi kirjutada. Kui ladina keele professor rääkis aeglaselt ja korralikult, siis see meesterahvas kasutab väga palju dialekti ehk sööb sõnalõpud ära. Mis tähendab, et minu teadmised jooksevad rappa.

Aga sellest juba hiljem. Esmalt on mul südamel Sürakuusa ja kolmepäevane Euroopa Komisjoni poolt korraldatud sümpoosium.

Väike tutvustus: 

Kuidas me sinna saime? Paar nädalat tagasi saatis meie Erasmuse koordinaator Catanias kõigile kirja, kas soovite osaleda kolm päeva kestval sümpoosiumil kohe Sürakuusas. Mina magasin õige tähtaja maha, aga Marta keelitas, et ma võiksin ikkagi kaasa tulla. Esimesel tutvumispäeval otsisime kellegi professor Milazzo, kes seda asja korraldas, üles ning ta soovitas kiireimas korras saata Salzburgi ülikooli professorile meil. Vastus: Loomulikult, tulge!

Catania ülikooli esindas kuus itaallast ning seitse Erasmust: mina, taanlane Anton, prantslane Matteo, poolakad Marta, Lukasz ja Asia ning tšehh Lenka.

Enne sümpoosiumi algust

Itaallase Antoninoga, kelle ristisime Antoninelloks :)

Alguses oli mu nimi hoopis Merlii

Nõnda olimegi kolm päeva Sürakuusas ühes uhkes villas (Villa dei Politi, Winston Churchill olevat siin paar suve veetnud) konverentsil ning arutasime immigratsiooniprobleeme. Tegelikult jäi asi lõpuks immigrantidest päris kaugele, sest austerlased ja sakslased armastasid tsiteerida Goethet, rääkida, kui hea on kõik vana ning tihti räägiti hoopis muust kui poliitikast.

Et asi oli rahvusvaheline, saime endale ka kõrvaklapid ning valiku järgnevatest keeltest: inglise, saksa, itaalia ja prantsuse. Aga oleks need siis olnud ELi ametlikud tõlgid! Oh ei! Inglise keelde tõlkisid keskealine naine ja mees, kes olid mõlemad itaallased.  Kui too naisterahvas suutis veel kõnelejaga järge pidada, siis meesterahvas pahises mikrofoni, haigutas ning tihti lõpetas oma tõlke ära alles siis, kui järgmine kõneleja puldis alustas. Katsuge siis järge pidada!

Samuti tekitas minus palju trotsi vanemate inimeste suhtumine. Eriti siis, kui räägiti näiteks meedia mõjust tänapäeva inimestele ja siis ei kasutatud ühtegi materjali selle illustreerimiseks. Tuim saksakeelne kõne. MILLEKS?

Iga kord, kui rääkimist alustas keegi inglise keelt emakeelena kõnelev isik, hüppas mu süda rõõmust. Nii tutvusin Briti muusikaajakirjaniku Alexiga, kes muuseas rääkis konverentsil, kuidas ISISe võitlejad tegelevad muusikaäriga ning salvestavad täpselt samamoodi oma poplugusid nagu Justin Bieber või Rihanna. Üks helinäide

Ühtlasi oli väga huvitav ühe Kanada mehe ettekanne, kuigi tema jõudis oma loogikaga välja järgmise poindini: Võtke immigrandid vastu, saate õnnelikumaks. Nojah...

Kui muidu pidid erinevate keeleprobleemide tõttu paljud loengute ajal nina nokkima (või magama), siis viimasel päeval oli igal Erasmuslasel ülesanne teha oma väike ettekanne teemal „Minu riik ja Euroopa“ Terve laupäeva käisin ma Karlile pinda ja koostasin oma ettekannet ning plaan oli iseenesest vägev: lasta „Eestlane olla on halb“ räpiosa ning siis selgitada, kuidas Eesti kui väikeriigi jaoks on hirm omariiklus kaotada ning seetõttu ollaksegi nii immigrantide (aga ka venelaste) vastu ebasõbralikud. Ja loomulikult, et me pole nagu Saksamaa, kes on suutnud luua keskkonna, kuhu pagulased jooksevad tulistjalu paremat elu leidma. Eestis see lihtsalt ei toimi, sest meil pole kogukonda.

Aga juhtus natuke teistmoodi. Pühapäeva hommikul tuli meie paneeli juhatama Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Johannes Hahn, kes rääkis oma kõnes, kuidas me üheskoos saame hakkama ja kuulame üksteise probleeme.

Johannes Hahn rääkimas

Mina olin paneeli esimene kõneleja ning veidi mu plaan muutus - läksin närvi, aga suutsin siiski oma mõtted edastada: Eestil on väikeriigina tunne nagu me jääks järjest enam otsustamisest kõrvale. Näitena tõin ka selsamal konverentsil juhtunud olukorra, kui itaallased küsisid, kus Eesti on. Meie probleem on Venemaa; Itaalia, Saksamaa jms Vahemere suurrriikide probleem on immigrandid. Me ei saa ju olla ühel joonel.

Pärast mind kõnelesid ka Asia, Lukasz, Marta ja Lenka ning kogu nö Ida-Euroopa sektsioon nõustus minuga: meil on jätkuvalt hirm Venemaa ees. Mida väiksem riik on, seda vähem meid kuulatakse. Hahn jauras aga meile vastu, et kõik on ju korras ja kuigi Putin räägib tuumarelvast, kaitseb EL meid ikka.

„Kus on garantii?“ küsisin ning Hahn tegi märkmeid. Minu küsimusega liitus Briti ajakirjanik Alex. „Kas te ei arva, et olete volinikuna läbi kukkunud, kui nii paljud noored tunnevad hirmu tänase Euroopa ees. Kümme aastat tagasi samas olukorras olles olime me palju naiivsemad, aga need noored ju ütlevad sõnaselgelt välja, et nad ei usu enam Euroopa ühtsusesse!“

Mis te arvate, mida Hahn vastas? Eks ikka mitte midagi. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga lõpuks jõudis ta välja Brexitini ja selleni, et kõik peaksid hoopis hääletamas käima. Siis saamegi ühtsed olla. Ei sõnagi sellest, et ärge kartke, mul on varuplaan või et jaa, me oleme läbi kukkunud. EI! Milleks!

Hiljem pidime veel arutama, kuidas saaks Euroopat paremaks muuta, aga see tundus mulle lihtsalt naiivse jauramisena. Sest fakt on, et igal Euroopa suunal on oma mured ning näiteks sitsiillane ei suuda end kunagi panna eestlase kingadesse (Üks Itaalia kutt ütles otsesõnu välja, et teda ei huvita ja ei peagi huvitama, mis põhjas toimub) ning poolakas ei hakka kunagi võtma pagulasi vastu samamoodi avasüli kui Saksamaa (Poola, Tšehhi, Slovakkia ei võta praegu ühtegi immigranti, mis ka Hahnile ei meeldinud: "Ootame Euroopa kohtu regulatsiooni"). 

Ehk siis lahenduseni ei jõutudki. Küll aga võttis Hahn mu meiliaadressi, sest ta nägi, kuidas mu silmad põlesid ja lubas, et kirjutab mulle. (Seda ma küll eriti ei usu, miks peaks üks tähtis euroametnik mingi suvalise eestlanna peale oma aega kulutama?).  Hiljem sain aga oma arvamuse eest väga palju kiita, kuid üks Eestis ka NSVL ajal käinud Müncheni professor tõdes, et ma olin natuke liiga avameelne. „Te ei saa välja näidata, et te kardate. Putin oskab seda ära kasutada.“

Samuti ütles üks Austria professor, et ta ei mõista, miks põhjamaad nii vastikud on pagulaste suhtes. "Neid tuleb integreerida!" Ehk me olime jutuga tagasi alguses. Läksime hoopis sööma.. 

Iseenesest toiduga ei koonerdatud. Kontrollisime Martaga esmaspäeval Auchanis, et üks pudel veini oli väärt 8 eurot. Iga päev anti meile buffees nosimist kõike alates pastast ja ricottast lõpetades kohalike hõrgutistega (näiteks kaheksajalasalat või lambasoolikad tarretises). 

Õhtusöögid olid eriti uhked: reedel ja pühapäeval olime villa aias ning veini voolas sõna otseses mõttes ojadena, laupäeval viidi meid aga kuskile kirikusse ning pakuti Neitsi Maarja kuju all lisaks veinile ka kohalikke suupisteid. Mul oli tunne nagu me oleks presidendi vastuvõtul, sest lõpuks läks ka väikeseks tantsuks!

Ja veel. Et Sürakuusa on uhke ajalooga, korraldati meile ka ikka korralik linnaekskursioon. Korintoslaste rajatud Sürakuusa oli omal ajal väga võimas linnriik ning seetõttu on just selles saare osas väga palju antiiki. Siin asub maailma suuruselt teine amfiteater, kus tänini korraldatakse aeg-ajalt ka etendusi.

Aga käisime ka palju niisama ringi. Näiteks elasime nii-öelda linna tuumas Ortigias. 

Tahtsime vaadet pildile. Onu näpust piisas. 

Kinder Bueno + Nocciola

See on romantikaaa!

Hästi palju pilte on Lukasze kaameras, sest nagu ta ise ütleb - ta peab emale saatma fotosid, et tal on sõpru. Kahjuks pole ta seda veel teinud ning nõnda on ülikaunis paparazzoseeria ikka veel tema käsutuses..

Aga lõpetuseks üks vahva video ka, mille Diego eelmisest nädalast kokku pani:

Pub crawl Sitsiilia moodi ehk Milleks minna otse, kui ringiga saab ka

Uskumatu, et nädal on juba möödas ning ma tunnen ennast juba nagu kohalik. Võib-olla on asi selles, et üha rohkem olen hakanud itaalia keeles suhtlema, aga võib-olla ka selles, et kõik üleelatu tuleb meelde - kannatlikkus on voorus, eriti Sitsiilias!

Näiteks, WIFIt meil korteris jätkuvalt pole. Meil on ruuter, mille panime poistega üles ja seadistasime kõik ära, aga millegipärast maksid omanikud 80 eurot, et tuleks kohale tehnik. Ja nüüd me peamegi seda tehnikut ootama, kes on kolm päeva järjest lubanud, et ta tuleb 15-16 ajal. Nojah, täna on juba reede.. Aga peaasi, et katus pea kohal oleks, eks!

Aga muidu on meie asukoht ikka super. Neli korrust allpool on turg, kust saab osta sõna otseses mõttes kogu toidukraami - ühel hommikul tuli tomatiisu, kalpsasin alla, ostsin 60 sendi eest kilo tomateid ja kalpsasin üles tagasi. Juussshtu on ka nii palju! MMMM!!!

When you have nothing to eat at home and you realise that downstairs you have a market🍐🍊🍉🍌🍇🍒🌶🧀🍞🍤🍖🍆 #catania #sicilia #market #fun #life #murxsitsiilias

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Oct 4, 2016 at 6:09am PDT

Kooliga on nagu ta on. Kolmapäeval tegime itaalia keele nn placement testi, et näha, millisele keelekursusele me minema peaksime. Täitsin ilusti B2ni ära, siis tulid raskused, sest noh.. grammatika! Aga siiralt tahaks B1 tasemele saada, siis ma õpiks ka rohkem, mitte ei alusta jälle tavapärasest: "Ciao, sono Merili, ho 24 anni." Tunnid peaksid olema kaks korda nädalas, kohal peab käima 60% tundidest.

Väga imelik on aga, et ülikooli sisse saamisel pidin ma eelnevalt tõestama, et mul on A2 tase, kuid üha enam leian ma inimesi, kes ei oska üldse itaalia keelt. Leidub ka selliseid, kes ei räägi ei itaalia ega ka inglise keelt ning ma ei kujuta ette, kuidas nemad üldse hakkama saavad.

Pärast keeletesti otsustasime Poola poisi Lukaszega IKEAt otsima minna. Pärast kolmelt inimeselt tee küsimist leidsime üles bussijaama ja õige bussi, kuid tripp osutus loodetust pikemaks: vähemalt kolm korda sõitsime IKEAst mööda, sest noh - milleks minna otse, kui ringiga saab ka. Vahepeal läks juba pimedaks ning jäime bussi täitsa üksi, aga pärast tunnist sõitu jõudsime kohale ja avastasime, et me oleme täitsa teises linnas!

Lukasz tegi veel nalja, et raudselt me ei osta siit lõpuks midagi, aga tegelikult oli nodilaadung päris korralik. Ajee!

OJ: "Merili uus voodipesu - skoorida saab mõlemas otsas"

Kuigi ma olin tol päeval üpris väsinud, suutis Marta mind veenda, et ma osaleks ESNi Pub crawlil (kas keegi ütleks, mis see eesti keeles on) ning noh.. õigesti tegin. Jooksin kiiresti bussilt (seekord tuli buss 20 minutit varem ja sõitis vaid 15 minutit) koju, vahetasin riided (kohustuslik oli valge T-särk) ning jooksin keskväljakule. Üritus pidi algama kell 21.30, mis Itaalia aja järgi oli loomulikult tund hiljem.

Pidime moodustama viieliikmelised võistkonnad ning kuna tegu oli lausjoomisega, oli meil rahvuste mõistes korralik sats: kuidas sa ei võida, kui sul on võistkonnas kaks poolakat, eestlane, tšehh ja belglane. Esimese osa järel läksimegi juhtima - teatevõistlusel pidime ära jooma täiskiirusel 1,5 L calimochot (punane vein + koka) ning ilmselgelt tulid siin korbikogemused kasuks..

Proovisime Usain Bolti teha

Edasi läks meil aga veidi nihu. Igale tiimile määrati ESNist kapten ning meie oma oli eriti loid ja osavõtmatu. Poisid (Björn ja Lukasz) panid ees kimama, tüdrukud (Marta, Tereza ja mina) putkasime, keel vestil, järel, aga see italiano kadus üldse ära. Et me pidime läbi käima viiest eri baarist ning tegema igas ühe viinashoti, oli pea ja jalad juba suht hellad, aga eriti käis meile pinda see, et see nn kapten keeras meile täiega käru ja juhatas meid igale poole ringiga. Ükshetk uskusime, et võime võita, aga kurb reaalsus oli see, et olime 15 võistkonna seas kolmandad. Kusjuures siiani ma ei tea, kes võitis.. sest nojah, korraldus oli vägev.

Aga janu oli iseenesest tugev. Et meil oli kohustuslik dress code valge särk, jagati meile ka pastakad-pliiatsid ning õhtu jooksul võis teiste särke värvida. Björn läks eriti hoogu ning minu valgel topil ilutseb kolm korda: You are the winner. Ilmselgelt!

Edasi on õhtu aga üpris hägune, sest Area 51 - baar, kus me oleme mitu õhtut järjest käinud - pakub shotte 1 euro eest. Nii tuli mängu vana hea sõber tekiila....

Olist on saanud uus Ats :'D 

Enam peedimaks tõesti enam minna ei saa.. Aga tegelikult tuleb nahk vaikselt maha ja pruun kest jääb.. 

Aga ellu jäin! Kuigi päeval oli tore meenutama hakata, kuidas Björn suutis elevandi (kellest sai järsku meie laps) vetsu jätta - "Ma arvasin, et ta läks veega alla" või nähes mu soditud särki, mis jura me kokku kirjutasime. Aga vähemalt ma sain koju ja kojutulekut jäävad meenutama Facebooki voice message'id Kalale. Tal oli vähemalt hommikul väga lõbus. :)

Ahjaa, samas baaris oli Beer Pongi turniir eelmisel päeval. Mul ja Martal läks eriti kehvasti, sest me kaotasime Björnile ja Meredithile juba esimeses raundis. Seejuures oli itaallastel väga imelikud reeglid, kus ühtegi palli blokeerida ei tohtinud ja topside asetust muuta samuti mitte. Kuldar oleks korra majja löönud!

Aga võitis ikkagi meie kamp - Oli ja Julian ehk „2 guys and a one cup“. Eriti pull oli poolfinaal, kui nende vastas olid hispaanlased.  Nagu igal Erasmusel, on hispaanlased juba oma kamba moodustanud ning vähesed raatsivad teistega suhelda. Nõnda oligi see võistlus elu ja surma peale - ühelt poolt karjusid hispaanlased omadele kaasa, teisalt siis nö English ghetto ehk britid, poolakad, tšehhid, sakslased, mina. :)

Aga poisid võitsid puhtalt ning finaalis oli eriti vägev andmine, kui nn võidupall läks topsi 10 sekundit enne lõppu. Kisa oli tugev.. 

Buongirno, bella #Catania! 🇮🇹❤️ #sunrise #morning #travel #instatravel #murxsitsiilias

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Oct 6, 2016 at 10:09pm PDT

Aga peagi on lõbu läbi. Täna hommikul ärkasin kell 6, sest kolm päeva olen nüüd Sürakuusas, kus arutame rahvusvahelisel sümpoosiumil immigratsiooniprobleeme. Ehk olen kala vees sõna otseses mõttes. Te ju teate, milline rahvuslane ma võin olla!

MUL ON KODU ehk Kuidas Merilist sai kinnisvaraärimees

Ülimõnus on lõpuks ometi niimoodi kirjutada, kui ma saan lebotada oma voodis, kus ma teoreetiliselt peaksin olema veebruari lõpuni :) NII MÕNUS! Aga kõigest järgemööda. Ehk siis, kuidas mul oli kolme päevaga kolm elukohta.

 Alustame siis hotellist. Kuna ma teadsin, et enne 1. oktoobrit ühiselamusse mind ei lasta, veetsin öö Catania kesklinnas asuvas hotellis. 40 eurot öö, hotell Sofia, soovitan teistelegi, sest ta oli täpselt poolel teel Piazza Duomost (põhipeokoht) ja minu ühikast. Laupäeva hommikul pärast väikest pidu (TASUTA SPRITZ!) polnud just kerge oma kohvreid (30 kg + 12 kg) mäest üles vedada, aga sain sellega hakkama - jah, Murxu muskel on ikka veel tugev.

 Aga vot ühikas ei istunud. Esmalt polnud mul toas kööki (või vähemalt väikestki külmkappi). Teiseks, lisaks puuduvale WIFIle polnud märkigi telefonilevist. Kolmandaks, sain kinnituse, et külalisi siia ei lasta. Ehk Mardu, Saka-Kessu, Gerly, Enric jpt veel tulevad külalised peaksid hotelli minema? Neljandaks - kaks kõige naljakamat reeglit: ÄRA MINGIL JUHUL JÄTA OMA ALUSPESU UKSE TAHA! ja VÕTME PEAB ALATI ÄRA ANDMA. Ehk räme kontroll. Mi dispiace.

 Aga mul on oskus asju korda ajada. Paljud teavad juba sellest suvestki minu lennukaid ideid, kuidas ma suutsin keskööks omale orgunnida transpordi Vändrasse või kuidas ma Martinile ühe päevaga hullu turismiprogrammi tegin. Niisiis kohtusin ma üsna pea ühe hästi armsa Poola tüdruku Martaga, kes kutsus mind pühapäeval korterit vaatama. Pühapäeva hommikul sain siis Leedu tüdruku Karinaga kokku, jalutasime sinna, ütlesin "Jah!" ja oligi korter olemas.. Ehhee.. Tegelikult nii lihtne see ka pole. Aga üpriski, sest juba kell 17 pühapäeva (!) õhtul oli omanik, väga armas Itaalia tädi, nõus tulema minuga kohtuma. Rent on 200 EUR, kommunaale eraldi maksma ei pea ja elan siin seni, kuni tahan! 

Karina ja Ruben tulid siis appi ja kuidagi lohistasime minu asjad kohale. (Seejuures oli Rubenil pohmakas, mis kadus üsna ruttu, kui ta pidi 30 kg kohvrit neljandale korrusele tassima). Grazie mille, ragazzi!

Aga see pole veel kõik, sest ühikatoa võtmed jäid ikka mu kätte ehk et eile õhtul oli mul valik, kas tududa Via Dottores meie uues korteris või ühikas. Tudusin ikka siis oma uhkes toas ning hommikul käisime minu tuutori Martaga viimaseid asju võtmas ning lepingut lõpetamas. Õigemini, seal polnudki mingit lepingut lõpetada, sest ma polnud ju EI raha maksnud ega ka ühtegi allkirja andnud :) 

Aga korter ise on väga mõnus, sest elan absoluutses privaatsuses - katusetoas. Korteris on kaks vannituba, neist ühes on VANN!, ja väga mõnus köök - söögituba, kus saab nii mõnigi kord janutada. 

Meie armas köök

Huvitav, kui palju ma trepist alla tulles kukun? .. Või just üles tulles?

Ei, ma pole üldse põlenud! Aga meie eilne väike seltskond eile tähistamas: Ulli (AUT), Ruben (POR), Julian (GER), Marta (POL)

See pitsa oli tõsiselt omnomnom

Täna oli aga siis esimene sissejuhatav koolipäev, kus meile tutvustati, mida me tegema hakkame ja kuidas käituma peame. Põhilised märksõnad on: PIDU, PALJU ITAALIA KEELT, ROHKEM PIDU, VÄLJASÕIDUD ja noh minu puhul  MAGISTRITÖÖ, alee!

Kogu ESNi ja AEGEE rahvas (üle poole hispaanlased!)

Minu tuutor Marta :) 

Ja mõned nopped veel siia lõppu: 

*Käisime rannas, mis on 20 min jalutuskäigu kaugusel. Põlesin ära ilmselgelt ehk JUMAL TÄNATUD aaloekreemi eest.

*Käisime Sitsiilia toitu söömas. Menüüs olid nii juust kui salaami, lambasoolikad kui paprikahautis.

*Tunniga võib tekkida torm ja tunniga on see taas möödas. Mul pidi eile süda ühe kärgatuse peale seisma jääma, sest tõsiselt - äikesekärgatus oli võrreldav mõne plahvatusega. Ruben naeris veel tükk aega, kui ehmunud ma olin. Aga kohalikud ütlevad, et põhimõtteliselt saab Catania tänavatel ka ujuda, kui vaja:

Kuidas Merili kolme tunniga stalkeri sai

Karl küsis mult teisipäeva õhtul, kas ma nutan. Enam ei nutnud. Kui ma eelmisel nädalal käisin paljudele lähedastele pinda, sest vajusin lampi näost ära ja hakkasin soiuma, kuidas mul on nii kahju, et ma ära lähen, siis nüüd ma muutusin rahulikuks. Tegelikult olen ma ju selles olukorras varemgi olnud - tuleb pähe, et tahan korraks ära, kandideerin, osutun valituks ja lähen. 2012 olin ma lihtsalt 20, ülielevil, esimest korda üksi pikemalt välismaal (seni oli vist max kogemus 10 päeva) ning mul oli missioon halbadest suhtedeemonitest lahti saada. Nüüd oli olukord teine. Valisin teadlikult teise koha, Sitsiilia, et mitte hakata Padovas liialt nostalgitsema, miks ma ei saa teatud hetkel Enrici, Moritzi, Amaia või Thorina jpt kohvi jooma minna või Fishmarketisse pidutsema joosta.

Muidugi tuleb neid hetki Sitsiilias ka ette, kas või täna, kui ma istun hotellitoas ja räägin Enriciga, et kurat, peab uusi sõpru leidma hakkama. Aga nüüd olen ma neli aastat vanem ning mul on kaks missiooni: patarei pärast oma Rio-emotsioonitust korralikult täis laadida ja magistritöö valmis kirjutada. Kõik, mis lisaks tuleb, on boonus. „Tänutuuri“ (Aitäh selle sõna eest!) alustasin tegelikult juba septembri alguses, kui Saunapunktis pidasime maha sünnipäeva/lahkumispeo. Häid asju tahaks ikka rohkem ning nõnda tuli sinna sekka veel mõni tore istumine, pidu. Ning nõnda juhtuski, et minu viimane täispikk tööpäev Eestis möödus esmalt jalgpalliliidus ropsi tagasi hoides, seejärel Viljari diivanil surres ning tagasi toimetuses vett juues. Ausalt, ei tahtnud, et nii läheks. Aga järjekordne õppetund - POHMAKAGA TÖÖL! Mõned nopped siis õhtutest:

Minekupäev oli rahulik. Sain toimetuses veel inimesi kallistada, natuke tukkusin veel ka kodus ja oligi lennujaama minek. Kõik tuli kuidagi sujuvalt, kallistused-musid olid head ja soojad nagu alati, aga ei mingit suurt draamat. Ma tulen ju jälle tagasi. Vist.

Minu pakkimissaaga sai samuti õnneliku lõpu - suur kohver kaalus täpipealt 30 kg, aga käsipagasiga läks natuke nihu (Viljar: „Sul on siin ju 20 kg, mitte 8kg!“). Oli jah, aga tore neiu pigistas silma kinni ja küsis, kauaks ma lähen. Pool aastat ja kutsusilmad oli piisav vastus. Turkish Airlinesiga ma varem lennanud pole ning nõnda oli meeldiv üllatus, et kui näiteks AA üheksatunnisel lennul New Yorgist Pariisi polnud ekraane olemaski, siis nüüd võisin ma kolme ja poole tunniga oma isiklikust telekast kõik tippfilmid ära vahtida. Vaatasin siis „Me before you-d“ (JÄLLE EI NUTNUD - mis mul viga on?!), jälgisin, kuidas mu ees istuvad 4-5aastased kaksikud ühe väikese Türgi poisiga jagelevad ja noh.. ei tulnud üldse tunnet, et ma kuskile ära lähen. What you.

Et mul oli Istanbulis 9-tunnine layover, sain siis minagi Turkish Airlinesi infolauast teada, et ma võin hotelli peale loota. Aga et Merili oskab alati ära eksida, sattusin ma kuidagi pagasikontrolli asemel alguses kuskile saali, kus ootasid oma lende immigrandid. Ja neid oli palju. Tõesti palju. Sajad tõmmud mehed istusid maas, tagusid kaarte ja osad jälgisid, mida ma teen. Natuke kõhe oli. Isegi mul, kes Veneetsias omal ajal rongijaamas äärepealt nuga oleks saanud. Aga leidsin ilusti hotellilaua üles ning sattusin kokku toredate Hispaania kuttidega, kes järgmisel hommikul minuga koos ka ära tulid, sest nad sõitsid Veneetsiasse. Ehk siis kell 23-03 sain ööbida Istanbuli kesklinnas asuvas neljatärnihotellis. Tasuta. Hiljem sain teada, et üks öö maksis 175 eurot. Pole paha. :)

Aga mis seal ikka - sain natuke tududa ja kell neli olin tagasi Atatürki lennujaamas ringi vänderdamas. Uniselt Catania lendu oodates jälgisin inimesi ja avastasin, et 140 inimese seas on peale minu blonde ainult üks, hiljem kuulsin, et ta rääkis vene keeles. Kodune! Aga Catania on mind vastu võtnud nagu Sitsiilia ikka - orienteerusin bussiga ilusti hotelli, hotelli ees pani mingi mees minu suurt kohvrit nähes kajaka maha, aga aitas mind ilusti trepist üles, sain hotelli ja trippisin asju ajama. Itaalia keel on veel nii palju suhu jäänud, et sain omale ka itaalia numbri. Kes tunneb, et hädasti on vaja kätte saada, siis number on siin: +39 32 77568515



Seejärel seadsin sammud kalaturule, mida Kersti soovitas, ning tõesti nagu ta ütles: astud paar sammu elevandiväljakust kõrvale ja oledki sõna otseses mõttes kalade keskel! Vahtisin siis suu ammuli ringi (25 euro eest sai ka mingi haitaolise eluka osta, kahjuks pilti ei teinud) ning läksin hoopis puuviljaturule, kust noppisin paar virsikut ja pisitomateid.

Aga nüüd kõigile Murxuseikluste fännidele. Kolme tunniga õnnestus mul endale stalker külge tekitada. Istusin siis rõõmsalt päikese käes ja nosisin tomateid, kui ma nägin, et mu ümber tiirutab jalgrattaga mingi vanem meesterahvas. Vanust nii 40 ligi, suhteliselt kasitud, aga kohe näha, et tahab suhelda.

Hüüdis kaugelt: „Ciao, tedesca!“ Ei, ma pole sakslane. Olin vait. Näppisin telefoni. Aga ei, milleks on vaja sitsiillasel ignoreerimise peale ära minna. Tuleb ikka edasi juttu vestelda. Tuli siis vadistas edasi, kuidas ta Saksamaal elas ja kuidas seal oli palju blonde kenasid neiusid ja seepärast arvaski, et mina ka sealt pärit. Ja miks ma ikka siia tulin ja kas mul on palav ja kas mulle meeldib siin. Jah. Kolme tunniga oskan ma tõesti hinnangut anda, eksole. Aga viisaka inimesena pobisesin midagi vastuseks ikka. Ma ei oska inimesi ignoreerida. Tõusin siis püsti ja asutasin end minekule, aga vend jäi kleepekana külge. Mõtlesin siis peas marsruuti läbi, et äkki mere äärde ta ei tule (bussiaknast nägin sadamat ja teadsin, et sinna saaks ehk minna).

 Aga tuli ikka. Siis tulin plaanile, et jaa, mu sõbranna ootab mind varsti Via Etneal ja ma pean minema. Aga mees peatas ratta ja hakkas mulle lähenema. Mina kui suur kehakeele ekspert sain kohe aru, et nüüd peab lõplikult sääred tegema või mees soovib mind oma huultega puudutada. Õnneks mul on kiired jalad.. ja noh, helistasin uuesti Odele (jah, Nurr ei saanud üldse tööd teha). Ja noh, lõpuks prahvatasin, et ta ei saa mult midagi - olen kihlatud ja mu mees tuleb juba homme mulle järgi. Nägu läks krimpsu, aga tõmbas tuurid maha õnneks. Ronis uuesti ratta selga ja pani minema. Midagi ta veel pobises, aga ma keerasin kõrvaltänavasse ja kui ta mind ka seal tänava lõpus ootas, siis ... no edu talle.

 Kõrvaltänavad on aga toredad - ma juba kujutan ette, kuidas Mardu siinse tänavakunsti peale leili läheb. Ja sellistel tänavatel on armsad pererestoranid. Mina käisin näiteks Aldo juures (Tervitused Luuale!) ja sõin mereandidega risottot. Ja nüüd ma siin siis olengi. Arutan Enriciga, et üldse ei viitsi tegelikult jälle seda „TereminunimionMeriliolenEestistmitteVenemaaltmissulemmiksuperkangelaneon“ läbi teha.

Aga peab. Paari tunni pärast saan juba ühe Portugali kutiga kokku, kellega õpime sama asja ja õhtul kell 22 peaks mingi väike pidu taas olema.