Firenze...

 Julie sai 20! Ning loomulikult oli vaja seda tähistada. Seepärast võtsimegi Magnuse, Moritzi ja Thorinaga reedel ette reisi Firenzesse. Kuigi septembris õnnestus mul tänu Julie korteriotsingutele Firenzes korra käia (see tore vihmashoppingureis), ei olnud mul väga suurt aimu, mis seal kuskil asub, seega olin rõõmuga nõus turisti mängima.

Esmalt saabusime aga loomulikult valesse rongijaama (Firenzes on neid kolm), nii et isegi Julie eksis meid otsides ära ja pärast ei leidnud me õiget bussipeatust üles, kuid kohale me jõudsime. :) Julie elab üpris kesklinnas, Montevecchio silla lähistel, kolmetoalises hipikorteris, mis pole veel päris välja ehitatud. Omanik on ratastoolis, nii et kui midagi vajab parandamist või juurde-ehitamist, tuleb seda omal käel teha. Kuna Julie poiss Kasper tuleb teisipäevast sinna kolmeks kuuks elama, on neil päris suur tuba ning Juliegi kinnitas, et nad võib-olla hakkavad seda remontima. Oh seda rõõmu aga meile, et sel nädalavahetusel olid Chiara ja Frederico (korterikaaslased) mõlemad ära, nii et hipiresidents oli meie päralt :) Nii sai Moritz magada 4meetrises toas mingi imeliku kõikuva nari peal (ma oleks äärepealt sellelt maha kukkunud), meie hõivasime Thorinaga esimesel õhtul sohva, täna magasime üldse Patricku ja Juliega Julie voodis pikuti nagu kilud karbis. Moritz hüppas hommikul ka meie punkrisse, nii et õdus. Jah. Imelik veidi ka.

Firenze. Hmm. Mis mul Julie giidiraamatust meelde jäi. Rajati see linn 60 eKr, kuulsaks on saanud tänu Dantele, Petrarcale, Michelangelole, Botticellile. Peamine asi on siiski Toomkirik, mis kahjuks või õnneks seest nii suursugust muljet ei jätnud, küll aga väljast on vaated ilusad. 

Meenutab kohutavalt Sienat...

Michelangelo "Taavet". Tegelikult on koopia. 

Loomulikult jääb Toomkirik igale poole ette, nii et meil on nüüd uus mäng "Questa la fucking Duomo." Teate küll seda tunnet, kui olete turist, ja siis satute ühte kohta ühe päeva jooksul veel mitu-mitu korda tagasi, sest muudmoodi ei saa teisele poole minna. Mhm. "Jälle see pagana Toomkirik".Tegime sporti ka, maksime 6 euri, ronisime 400 astet ja nägime Firenzet ülevalt kah. Ei kurda, päris ilus vaade oli :)

Mul on mingi üldine teema laupäeva ja kirikutega, et sattusime puhtjuhuslikult ühte teise kirikusse, mis tõi mulle jälle pisarad silma (muusika mängis), loomulikult said teised jälle muiata, kuidas muidu nii rõõmus šokolaadiuimas Murx pisaraid poetab. Aga no tõesti on ilus ja uhke värk see Itaalia kirikutes olemine!

Värav paradiisi..

Birthdaygirl :*

(Muide, hilisöise jäätise tõttu ei lasknud ma reedel kellelgi enne kella 3 magama jääda. Murx istus voodis ja lihtsalt naeris. Moritz üritas nii joogaga kui rahustava häälega. Tutkit. Lõpuks läks Thorina seda teed, et hakkas mind meelega kiusama ja kõdistama. Naerdes ma magama jäingi..)

Õhtul oli planeeritud pidu, mida alustasime ilusa õhtusöögiga, hiljem liitusid hispaanlased ja sünnipäevalaps saigi täpselt südaööl browniede, itaalia-eesti-saksa-inglise-hispaania-norra-segakeele sünnipäevalaulu, meie ägeda kaardi ja loomulikult NUTELLA purgi. Julie ilma Nutellata on kui Kati ilma karuta. Eos.
Pärast tuli ilge tahtmine karaokesse minna. 1.30 lahkusime ja 3.30 jõudsime tagasi, kuid karaokesse ei jõudnud- tantsisime Piazza della Signorial valssi, tegime tondipilte, kohtusime itaallaste ja poolakatega (Ehk siis igalt vastutulijalt nõudsime sünnipäevalaulu, õnnestus, elame ju Itaalias! :)) ja lõpuks pöördusime koju tagasi, et veel laulda. Kella 6ni hommikul. Ja imekspandav, et nii Eestis, Belgias kui Saksamaal on noorte lemmikud samad- ikka 90ndate hitid, alates YMCA-st lõpetades uuemate lugudega, Someone like youuuuuuuuu...

Muide, Itaalias on väga populaarne nädalavahetustel streikida, nüüd oli kord siserongide käes. Kuna aga bussipiletid olid otsas, pidime meiegi rongiga tagasi tulema. Kiirrongid sõitsid, aga need on omakorda kallid, 39 euri ots. Aga Padovas ma jälle olen ja valmis homseks Varese vallutuseks...
Muide, Itaalias on väga populaarne nädalavahetustel streikida, nüüd oli kord siserongide käes. Kuna aga bussipiletid olid otsas, pidime meiegi rongiga tagasi tulema. Kiirrongid sõitsid, aga need on omakorda kallid, 39 euri ots. Aga Padovas ma jälle olen ja valmis homseks Varese vallutuseks...

Studio... molto...

Esmaspäev oli siis see õnnelik päev, kui Murx sai lõpuks oma kooliasjad korda ning käis ka esimeses loengus.

Esmalt saatsin aga Julie bussile, kellel õnnestus lõpuks Bolognast omale tagasisõidupilet (tasuta!) saada ning asusin Cinema Excelciori nimelist hoonet otsima. Kuna Google Maps Padovas eriti ei tööta (ühte tänavat võib olla kolmes Padova otsas), üritasin kasutada oma mälu, sest Illiena oli mulle paar päeva tagasi näidanud, et see vana kinohoone (!?) on kuskil seal. Leidsingi koha üles ja tõepoolest- kolm päeva järjest, hommikuti kell 8.30 leiab vanas kinohoones aset minu ladina kirjanduse loeng. Loomulikult olin ma ainus blond, kardetavasti ka ainus välismaalane ning ainus inimene, kes rüperaali kasutas. Nojah, mis seal ikka muud teha on, kui isegi õppedokumendid jagatakse meil paberi peal ja meil on reaalselt õpinguraamatud.

Matrikulatsiooni dokument.

Nojah, siis oli vaja veel paar allkirja ja Postitalianes veedetud tund aega ning TÜ filosoofiateaduskond ei saa minuga enam õiendada, et ma pabereid ei täida. 

Kahjuks või õnneks algas mul juba eile õhtul aga nädalavahetus, sest kuna Itaalias on praegu lõpetamiste nädal, jäävad meil paljud tunnid ära. Ja noh, mul on üldse palju tunde, eks. Minu tunniplaan siis:

E-K 8.30-10.30 ladina kirjandus
E-K 12.30-14.30 kreeka ajalugu
T-N 16.00-17.30 itaalia keel A2

Nii ma oma 21 ainepunkti peaksin täis saama.

Aga lõpetamistest. Njah. Kesklinnas on veel üks suur väljak, millest ma teile rääkinud pole. Palazza dei Bo. Ning seal kuuled pidevalt ühte laulu "Dottore, dottore , dottore, del buso del cul vaffancu, vaffancu, vaffancu!" - Doktor, doktor, doktor, p***eaugust, mine perse jne - nii see juhtub kui lõpetad doktorikraadiga Itaalias ülikooli ning sinu auks peetakse pidustusi. Nimelt koguneb mingi kari sõpru kokku, lõpetaja riietatakse imelikuks (me oleme kohanud siiamaani prostituuti, klouni, teenijannat, Christiano Ronaldot, naked man-i) ja ta peab lugema vigadeta mingit postrit, mis tema kohta on tehtud. Kui teed vea, pead jooma, ja kõik muudkui laulavad. Õnnelikud inimesed need itaallased... 

Ja see vend lihtsalt ongi seal..

Shotka

Jälle sai üks nädalavahetus liigagi kähku üle elatud. Reede õhtul tuli Julie ning mõneti üllatuseks oli Vanessa ka Firenzest kohal, nii et veetsime õhtu Magnuse juures- mina, Julie, Vanessa, Magnus, Marek ja Madis. Päeval leidsime Madisega vene-ukraina-rumeenia poe, kust ostsime ikka õiget Vene viina, hapukurki, pasteeti, herkulohelbeid, nii et näitasime ühele õnnetule prantslasele, meie kultuurist huvituvale belglasele ja natuke üleolevale norrakale, kuidas õige Eesti pidu välja näeb. :)

Madis, Marek, mina. M-klubi

Laupäevaks planeeriti meile Padova-linnaekskursioon ning loomulikult võtsin lapsed sinna kaasa. Kuna eelnevalt veendi mind, et ma peaks itaaliakeelsesse gruppi kuuluma, siis raskuste kiuste seal ka olin ning nii mõndagi sain aru ka. Jagan teadmisi teiega:

 Moritzi fotokast peaks rohkelt pilte tulema, me klõpsisime üpriski vähe. 

Padovat peetakse niisiis vanimaks Põhja-Itaalia linnaks, giidide jutu järgi on siin olnud ni troojalased, kreeklased, roomlased, hunnid. Ekskursioonil sattusime aga ka Vatikani- nimelt on Itaalias 4 kirikut, mis kuuluvad Vatikanile ja see - San Antonio katedraal ongi üks Vatikani omandeist. Huvitaval kombel sattusime taas jumalateenistuse aegu katedraali nii et sain jälle Loitme õpetatud Sanctust kaasa ümiseda. 

Natuke saime targemaks ka Prado della Valle faktidest- tegu ongi ühe suure väljakuga, kus peetakse festivale, laupäeviti on siin turg, ning käiakse pidusid pidamas. Üldine traditsioon, mis meenutas mulle vana head Tartut, on siin samuti: nimelt kooli/Erasmuse lõppedes tuleb sul purskkaevus supelda, loomulikult koos riietega. Arvata on, et märtsis võtan selle rõõmsasti ette :)

Padovas ongi välispeod  ja -festivalid päris populaarsed: nii oleme leidnud end tihti Piazza di Signorilt, Piazza di Erbelt kui ka Prato della vallelt. Laupäeva õhtul oli tasuta sangria pidu Prato della Vallel, nii et arvata on, et komberdasime Madise ja Juliega väga erksas meeleolus alles kella 2 paiku koju. Taaskord kuulus meie repertuaari Eesti hümn, kuid ka jõululaulud (!?) ei jäänud meist kaugele. Hmm.. Ilm küll talve tulekut ei meenuta, sest...

Pühapäeval läksime randa. Alguses pidime Veneetsiat külastama, kuid kui eelmisel õhtul tegid poisid pakkumise randa liikuda, ei saanud me Juliega sellest mõttest kuidagi lahti. AGA. Juliel oli ostetud tagasisõidupilet pühapäeva lõunaks.. Seega tuli hakata piletit vahetama. Kell 9 hommikul läksime siis bussijaama, kuid pärast viiest kohast küsimist selgus, et antud bussiliinifirma (Baltours, hahaa, Baltikumis neid vist ei leidu) kassat pole Padovas ollagi, nii et hakkasime asju telefoni teel ajama. Nood soovitasid meil minna tabacchierisse (ehk siis meie R-kioski vanamoodsem variant), kuid sattusime kogemata hoopis kihlveokontorisse. Lõpuks otsustas Julie et võiks ikkagi randa minna ja küll esmaspäeva hommikul vaatame, mis meist saab. Nii tegimegi ja inimtühi rand võttis meid vastu sooja vee ja päikesepaistega :)

 Aga miks shotka? Sest shot+klaas=shotka. :) Ehk siis meie shotid on tavalistest klaasidest. Hapukurgiga. Arrivederci :*