Ametlikult üliõpilane

Märkamatult olen ma siin juba peaaegu kuu aega olnud, mis tähendab, et päevad on läinud kiiremaks ja tegusamaks ning.. ööd lühemaks? WTF.

Igatahes. Alustame siis sellest, et õppelepinguga on kõik nüüd korras ning ülikoolis on mul ametlikult kaks ainet: Suur-Kreeka ja Sitsiilia arheoloogia ja itaalia keel. Millal itaalia keel hakkab, ei tea professorid ka. Arheoloogia aine on mul kolmapäeviti ja neljapäeviti, suhteliselt keskpäeval ning professor räägib sõna otseses mõttes kõigest. Ükspäev alustas ta vaasidest, seejärel rääkis, kuidas ta naisega paar aastat tagasi Delfis käis ning siis meenutas viis minutit ühe oma tuttava Prantsuse professori nime. Ehk jah.

Aga loomulikult ajas mind jälle marru viis, kuidas õppeleping lõpuks vormistati. Kui ma eelmisel nädalal dekanaadis käisin, anti mulle mõista, et pean leidma mingi prof. Cipollo (JAH, SIBUL!), kes on siis minu dekanaadis vastutav, kuid ühtegi ainet ta mulle ei anna. Nõnda saatsin ma talle meili, millal ma talt allkirja saaksin. Kolmapäeval vastas, et tule homme kell 10. Neljapäeval olin kell 10 ukse taga, aga kedagi polnud. Härra tuli kohale pool tundi hiljem, andis allkirjad ja asi ants? EI!

Õppeleping ja kõik jurad

Seejärel tagasi dekanaadi koordinaatori juurde, kes kiires, dialektiga itaalia keeles vuristas mulle järgmised asjad ette. Ma võin ju noogutada, aga kui mõni asi selge pole, siis mis siis saab. Küsisin, kas ta võiks inglise keeles üle korrata. "No, devi provare il tuo italiano!" Aga ma sain juba päris kurjaks. Kui asi on formaalne ja mul on TÕESTI kindlad küsimused (nt, kas ma pean selle lepingu ise Tartusse saatma; mida mul eksamiteks vaja on; kas ma saan veel mingi õpilaspileti jnejne), siis selle hädise itaalia keelega ma praegu küll neid ei formuleeri.

Ka tema sai vihaseks ning käratas, et õppigu ma siis itaalia keelt paremini. Teretore, mulle pole ka Jaanika Haljasmäe kunagi meeldinud, aga ma ei usu, et ta eesti keelt kellelegi peale sunnib.

Lõpuks tuli ikkagi Ulli (kes istus terve aja ukse taga ning kelle kohta selgus, et ta peab oma lepingut muutma alles KUU AJA PÄRAST!) mulle appi ning selgitas rahulikult murekohad välja. Ning põhimõtteliselt mulle saadeti skaneeritud leping meilile, mille edastasin siis Tartusse. Originaal on samuti minu käes "Võta see koju minnes kaasa!" Okei.

Ma siiralt loodan, et nüüd on sellega korras. Aga samas käib hullult pinda, kuidas mõni asi tehakse liiga keeruliseks - oli siis neil endil raske see leping paar ruumi edasi saata, allkiri võtta ja mulle teatada (nagu asjad Eestis käisid).

Ühtlasi tajun kohalike üliõpilaste seas jätkuvalt suhtumist: MIDA SA SIIN TEED? MIKS SA SIIN OLED?

Kolmapäeval olin arheoloogias ning järsku ilmus sinna ka Poola tüdruk Joanna, kellega sümpoosiumil olime. Ta on 38aastane (ehk siis igipõline üliõpilane) ja oskab väga-väga hästi itaalia keelt ning ka dialekti. Vaatamata sellele olime me klassis ainsad, kes istusid paremas reas. Kõik ülejäänud (tasub rõhutada, et oleme kahekesi ainsad blondid) olid vasakul ning hoidsid meiega kiivalt vahemaad. Joanna tahtis veel olukorra illustreerimiseks ukse tagant pilti teha, aga kohe kui ta püsti tõusis, asus viis pead teda saatma ning nõnda jäi pilt tegemata. Aga olukord on siis suhteliselt selline.

Samas mulle ikkagi meeldib. Erinevus rikastab. Ja kuigi see neile ei pruugi meeldida, siis mul pole ikka veel Sitsiilia üle visanud.

Ah mis sa plärad ehk Blond tulnukas loengus

Natuke naljakas on nüüd, kui ma Eesti spordimaastikust veidi kõrvale jään, lugeda uudiseid ja muiata nende armsate skandaalikeste peale. Näiteks see, mis juhtus eile, kui Villu kirjutas Kalev/Cramole märgukirja, et intervjuusid tuleb mingite reeglite järgi anda kohe otse-eetris ning seepeale kirjutas Mürka kohe ÕL Facebooki (Ats ütles tabavalt: päris uhke, kui NBAs mänginud vend Õhtulehe Facebookis hängib) talle vastulause.

Täna hommikuks oli Ville juba tabanud Varraku ja nii see "skandaalike" toimib. Mul on naljakas. Ausalt. Sest sääsest on tehtud elevant, aga kõiki samas hullult huvitab. Ja siis inimesed küsivad, miks ma aja maha võtsin. Kas just selle pärast, aga ma vaikselt enam ka ei jaksanud nende pseudoprobleemidega jageleda. Kes mind ja minu lemmikalade muresid teab, mõistab koheselt. Pärast Riot oligi mul kopp ees, eriti pärast seda, kui mu postkasti potsatas üks kergem sõimukiri ühelt treenerilt.

Saage üle. Ausalt. SAAGE ÜLE! Tulge siia ja naeratage. Ausalt. Vähem vingumist, vähem laps olemist.

Aga tegelikult tahtsin ma natukene koolist kirjutada. Catanias kuulun ma siis humanitaarteaduste alla ning kõik minu loengud toimuvad kloostris. Jah. Lugesite õigesti: Monastero dei Benedettini ehk Monastero di San Nicolo l'Arena on üks suurimaid Euroopa kloostreid ning kuulub UNESCO pärandisse. 16. sajandil ehitatud kloostris olen mina eksinud kahe päeva jooksul ära täpselt viis korda. Sest et why not.

Kahjuks või õnneks pole mul siiski nii palju aineid, kui alguses plaanisime võtta. Üks aine (ja sellest on väga kahju)  - antiikdraama - on kavas järgmisel semestril ja nõnda kaua mul aega oodata pole. Seega tahtsin asendada selle ladina keelega, aga.. see tundus nii lihtne. Kuigi ma olen magistri teine aasta ning ka siinse õppekava järgi on see aine magistri teisel aastal, võetakse läbi Eesti bakalaureuseprogrammi ehk.. ma olen selle ju läbi teinud! Õppejõud oli iseenesest tore vanem naisterahvas (meenutas mulle veidi Anne Lille), kuid selle aine juurde ma vist ei jää. Põhjuseid on mitu: esiteks magistritöö, millega ma tahan tõesti siinse aja jooksul üldiselt ühele poole saada.

Pange nüüd kõrva taha minu magistritöö teema: INTERVJUEERIMISTEHNIKAD ANTIIK-ROOMA KOMÖÖDIATES TERENTIUSE JA PLAUTUSE NÄITEL

Teiseks: eksam tuleb teha itaalia keeles, sest see professor ei usu, et ma soravalt ei räägi ning tahab, et ma teeksin suulise eksami ka itaalia keeles (üldse paljud itaallased arvavad, et ma olen itaallane). Aga kas ma ei usu endasse või ma lihtsalt tean end liiga palju, et ma ei julge sooritada eksamit läbi kolme keele (teades, et olen osad tekstid varem ju eesti keelde tõlkinud, saaksin tõlkida teljel eesti-itaalia, aga mõned tekstid olid ju tundmatud.. Ehk telg ladina-eesti-itaalia? Ladina-inglise-itaalia? Ladina-itaalia?????) Ee..ei.

Seega on mul praegu plaan õppida võimalikult palju itaalia keelt (see peaks andma 9EAP) ning siis juurde Suur-Kreeka ja Sitsiilia arheoloogiat (jee, eksam inglise keeles, aga täna sain üllatavalt palju aru ja lõin isegi diskussioonis kaasa).

Tunniplaaniga on veel iseenesest tegemist, aga olukord pole enam nii hull kui paar aastat tagasi Padovas,

Merili astub klassiruumi ja..

• Kõik jäävad vait, sest keegi teine pole blond ja heleda nahaga
• Jõllitamine jätkub, sest Merili avab oma rüperaali
• Algab sosistamine, kes see imelik tulnukas küll on

Õppejõu klassi sisenedes...

• Tõusevad kõik püsti...
• Avavad oma kaustikud..
• Ja asuvad sõna sõnalt kõike tsiteerima, jälgides jätkuvalt puuriva pilguga, miks mina arvutis klõbistan

Ehk väga sarnane minu jutule neli aastat tagasi! LOE SIIT!

Väike vaade ka

Uskugem väikeriikidesse ehk Kuidas ma Euroopa Komisjoni volinikuga sõnelesin

Suur-Kreeka ja Sitsiilia arhitektuuriajaloo loengus istudes on õige aeg loomulikult blogi kirjutada. Kui ladina keele professor rääkis aeglaselt ja korralikult, siis see meesterahvas kasutab väga palju dialekti ehk sööb sõnalõpud ära. Mis tähendab, et minu teadmised jooksevad rappa.

Aga sellest juba hiljem. Esmalt on mul südamel Sürakuusa ja kolmepäevane Euroopa Komisjoni poolt korraldatud sümpoosium.

Väike tutvustus: 

Kuidas me sinna saime? Paar nädalat tagasi saatis meie Erasmuse koordinaator Catanias kõigile kirja, kas soovite osaleda kolm päeva kestval sümpoosiumil kohe Sürakuusas. Mina magasin õige tähtaja maha, aga Marta keelitas, et ma võiksin ikkagi kaasa tulla. Esimesel tutvumispäeval otsisime kellegi professor Milazzo, kes seda asja korraldas, üles ning ta soovitas kiireimas korras saata Salzburgi ülikooli professorile meil. Vastus: Loomulikult, tulge!

Catania ülikooli esindas kuus itaallast ning seitse Erasmust: mina, taanlane Anton, prantslane Matteo, poolakad Marta, Lukasz ja Asia ning tšehh Lenka.

Enne sümpoosiumi algust

Itaallase Antoninoga, kelle ristisime Antoninelloks :)

Alguses oli mu nimi hoopis Merlii

Nõnda olimegi kolm päeva Sürakuusas ühes uhkes villas (Villa dei Politi, Winston Churchill olevat siin paar suve veetnud) konverentsil ning arutasime immigratsiooniprobleeme. Tegelikult jäi asi lõpuks immigrantidest päris kaugele, sest austerlased ja sakslased armastasid tsiteerida Goethet, rääkida, kui hea on kõik vana ning tihti räägiti hoopis muust kui poliitikast.

Et asi oli rahvusvaheline, saime endale ka kõrvaklapid ning valiku järgnevatest keeltest: inglise, saksa, itaalia ja prantsuse. Aga oleks need siis olnud ELi ametlikud tõlgid! Oh ei! Inglise keelde tõlkisid keskealine naine ja mees, kes olid mõlemad itaallased.  Kui too naisterahvas suutis veel kõnelejaga järge pidada, siis meesterahvas pahises mikrofoni, haigutas ning tihti lõpetas oma tõlke ära alles siis, kui järgmine kõneleja puldis alustas. Katsuge siis järge pidada!

Samuti tekitas minus palju trotsi vanemate inimeste suhtumine. Eriti siis, kui räägiti näiteks meedia mõjust tänapäeva inimestele ja siis ei kasutatud ühtegi materjali selle illustreerimiseks. Tuim saksakeelne kõne. MILLEKS?

Iga kord, kui rääkimist alustas keegi inglise keelt emakeelena kõnelev isik, hüppas mu süda rõõmust. Nii tutvusin Briti muusikaajakirjaniku Alexiga, kes muuseas rääkis konverentsil, kuidas ISISe võitlejad tegelevad muusikaäriga ning salvestavad täpselt samamoodi oma poplugusid nagu Justin Bieber või Rihanna. Üks helinäide

Ühtlasi oli väga huvitav ühe Kanada mehe ettekanne, kuigi tema jõudis oma loogikaga välja järgmise poindini: Võtke immigrandid vastu, saate õnnelikumaks. Nojah...

Kui muidu pidid erinevate keeleprobleemide tõttu paljud loengute ajal nina nokkima (või magama), siis viimasel päeval oli igal Erasmuslasel ülesanne teha oma väike ettekanne teemal „Minu riik ja Euroopa“ Terve laupäeva käisin ma Karlile pinda ja koostasin oma ettekannet ning plaan oli iseenesest vägev: lasta „Eestlane olla on halb“ räpiosa ning siis selgitada, kuidas Eesti kui väikeriigi jaoks on hirm omariiklus kaotada ning seetõttu ollaksegi nii immigrantide (aga ka venelaste) vastu ebasõbralikud. Ja loomulikult, et me pole nagu Saksamaa, kes on suutnud luua keskkonna, kuhu pagulased jooksevad tulistjalu paremat elu leidma. Eestis see lihtsalt ei toimi, sest meil pole kogukonda.

Aga juhtus natuke teistmoodi. Pühapäeva hommikul tuli meie paneeli juhatama Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Johannes Hahn, kes rääkis oma kõnes, kuidas me üheskoos saame hakkama ja kuulame üksteise probleeme.

Johannes Hahn rääkimas

Mina olin paneeli esimene kõneleja ning veidi mu plaan muutus - läksin närvi, aga suutsin siiski oma mõtted edastada: Eestil on väikeriigina tunne nagu me jääks järjest enam otsustamisest kõrvale. Näitena tõin ka selsamal konverentsil juhtunud olukorra, kui itaallased küsisid, kus Eesti on. Meie probleem on Venemaa; Itaalia, Saksamaa jms Vahemere suurrriikide probleem on immigrandid. Me ei saa ju olla ühel joonel.

Pärast mind kõnelesid ka Asia, Lukasz, Marta ja Lenka ning kogu nö Ida-Euroopa sektsioon nõustus minuga: meil on jätkuvalt hirm Venemaa ees. Mida väiksem riik on, seda vähem meid kuulatakse. Hahn jauras aga meile vastu, et kõik on ju korras ja kuigi Putin räägib tuumarelvast, kaitseb EL meid ikka.

„Kus on garantii?“ küsisin ning Hahn tegi märkmeid. Minu küsimusega liitus Briti ajakirjanik Alex. „Kas te ei arva, et olete volinikuna läbi kukkunud, kui nii paljud noored tunnevad hirmu tänase Euroopa ees. Kümme aastat tagasi samas olukorras olles olime me palju naiivsemad, aga need noored ju ütlevad sõnaselgelt välja, et nad ei usu enam Euroopa ühtsusesse!“

Mis te arvate, mida Hahn vastas? Eks ikka mitte midagi. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga lõpuks jõudis ta välja Brexitini ja selleni, et kõik peaksid hoopis hääletamas käima. Siis saamegi ühtsed olla. Ei sõnagi sellest, et ärge kartke, mul on varuplaan või et jaa, me oleme läbi kukkunud. EI! Milleks!

Hiljem pidime veel arutama, kuidas saaks Euroopat paremaks muuta, aga see tundus mulle lihtsalt naiivse jauramisena. Sest fakt on, et igal Euroopa suunal on oma mured ning näiteks sitsiillane ei suuda end kunagi panna eestlase kingadesse (Üks Itaalia kutt ütles otsesõnu välja, et teda ei huvita ja ei peagi huvitama, mis põhjas toimub) ning poolakas ei hakka kunagi võtma pagulasi vastu samamoodi avasüli kui Saksamaa (Poola, Tšehhi, Slovakkia ei võta praegu ühtegi immigranti, mis ka Hahnile ei meeldinud: "Ootame Euroopa kohtu regulatsiooni"). 

Ehk siis lahenduseni ei jõutudki. Küll aga võttis Hahn mu meiliaadressi, sest ta nägi, kuidas mu silmad põlesid ja lubas, et kirjutab mulle. (Seda ma küll eriti ei usu, miks peaks üks tähtis euroametnik mingi suvalise eestlanna peale oma aega kulutama?).  Hiljem sain aga oma arvamuse eest väga palju kiita, kuid üks Eestis ka NSVL ajal käinud Müncheni professor tõdes, et ma olin natuke liiga avameelne. „Te ei saa välja näidata, et te kardate. Putin oskab seda ära kasutada.“

Samuti ütles üks Austria professor, et ta ei mõista, miks põhjamaad nii vastikud on pagulaste suhtes. "Neid tuleb integreerida!" Ehk me olime jutuga tagasi alguses. Läksime hoopis sööma.. 

Iseenesest toiduga ei koonerdatud. Kontrollisime Martaga esmaspäeval Auchanis, et üks pudel veini oli väärt 8 eurot. Iga päev anti meile buffees nosimist kõike alates pastast ja ricottast lõpetades kohalike hõrgutistega (näiteks kaheksajalasalat või lambasoolikad tarretises). 

Õhtusöögid olid eriti uhked: reedel ja pühapäeval olime villa aias ning veini voolas sõna otseses mõttes ojadena, laupäeval viidi meid aga kuskile kirikusse ning pakuti Neitsi Maarja kuju all lisaks veinile ka kohalikke suupisteid. Mul oli tunne nagu me oleks presidendi vastuvõtul, sest lõpuks läks ka väikeseks tantsuks!

Ja veel. Et Sürakuusa on uhke ajalooga, korraldati meile ka ikka korralik linnaekskursioon. Korintoslaste rajatud Sürakuusa oli omal ajal väga võimas linnriik ning seetõttu on just selles saare osas väga palju antiiki. Siin asub maailma suuruselt teine amfiteater, kus tänini korraldatakse aeg-ajalt ka etendusi.

Aga käisime ka palju niisama ringi. Näiteks elasime nii-öelda linna tuumas Ortigias. 

Tahtsime vaadet pildile. Onu näpust piisas. 

Kinder Bueno + Nocciola

See on romantikaaa!

Hästi palju pilte on Lukasze kaameras, sest nagu ta ise ütleb - ta peab emale saatma fotosid, et tal on sõpru. Kahjuks pole ta seda veel teinud ning nõnda on ülikaunis paparazzoseeria ikka veel tema käsutuses..

Aga lõpetuseks üks vahva video ka, mille Diego eelmisest nädalast kokku pani:

Pub crawl Sitsiilia moodi ehk Milleks minna otse, kui ringiga saab ka

Uskumatu, et nädal on juba möödas ning ma tunnen ennast juba nagu kohalik. Võib-olla on asi selles, et üha rohkem olen hakanud itaalia keeles suhtlema, aga võib-olla ka selles, et kõik üleelatu tuleb meelde - kannatlikkus on voorus, eriti Sitsiilias!

Näiteks, WIFIt meil korteris jätkuvalt pole. Meil on ruuter, mille panime poistega üles ja seadistasime kõik ära, aga millegipärast maksid omanikud 80 eurot, et tuleks kohale tehnik. Ja nüüd me peamegi seda tehnikut ootama, kes on kolm päeva järjest lubanud, et ta tuleb 15-16 ajal. Nojah, täna on juba reede.. Aga peaasi, et katus pea kohal oleks, eks!

Aga muidu on meie asukoht ikka super. Neli korrust allpool on turg, kust saab osta sõna otseses mõttes kogu toidukraami - ühel hommikul tuli tomatiisu, kalpsasin alla, ostsin 60 sendi eest kilo tomateid ja kalpsasin üles tagasi. Juussshtu on ka nii palju! MMMM!!!

When you have nothing to eat at home and you realise that downstairs you have a market🍐🍊🍉🍌🍇🍒🌶🧀🍞🍤🍖🍆 #catania #sicilia #market #fun #life #murxsitsiilias

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Oct 4, 2016 at 6:09am PDT

Kooliga on nagu ta on. Kolmapäeval tegime itaalia keele nn placement testi, et näha, millisele keelekursusele me minema peaksime. Täitsin ilusti B2ni ära, siis tulid raskused, sest noh.. grammatika! Aga siiralt tahaks B1 tasemele saada, siis ma õpiks ka rohkem, mitte ei alusta jälle tavapärasest: "Ciao, sono Merili, ho 24 anni." Tunnid peaksid olema kaks korda nädalas, kohal peab käima 60% tundidest.

Väga imelik on aga, et ülikooli sisse saamisel pidin ma eelnevalt tõestama, et mul on A2 tase, kuid üha enam leian ma inimesi, kes ei oska üldse itaalia keelt. Leidub ka selliseid, kes ei räägi ei itaalia ega ka inglise keelt ning ma ei kujuta ette, kuidas nemad üldse hakkama saavad.

Pärast keeletesti otsustasime Poola poisi Lukaszega IKEAt otsima minna. Pärast kolmelt inimeselt tee küsimist leidsime üles bussijaama ja õige bussi, kuid tripp osutus loodetust pikemaks: vähemalt kolm korda sõitsime IKEAst mööda, sest noh - milleks minna otse, kui ringiga saab ka. Vahepeal läks juba pimedaks ning jäime bussi täitsa üksi, aga pärast tunnist sõitu jõudsime kohale ja avastasime, et me oleme täitsa teises linnas!

Lukasz tegi veel nalja, et raudselt me ei osta siit lõpuks midagi, aga tegelikult oli nodilaadung päris korralik. Ajee!

OJ: "Merili uus voodipesu - skoorida saab mõlemas otsas"

Kuigi ma olin tol päeval üpris väsinud, suutis Marta mind veenda, et ma osaleks ESNi Pub crawlil (kas keegi ütleks, mis see eesti keeles on) ning noh.. õigesti tegin. Jooksin kiiresti bussilt (seekord tuli buss 20 minutit varem ja sõitis vaid 15 minutit) koju, vahetasin riided (kohustuslik oli valge T-särk) ning jooksin keskväljakule. Üritus pidi algama kell 21.30, mis Itaalia aja järgi oli loomulikult tund hiljem.

Pidime moodustama viieliikmelised võistkonnad ning kuna tegu oli lausjoomisega, oli meil rahvuste mõistes korralik sats: kuidas sa ei võida, kui sul on võistkonnas kaks poolakat, eestlane, tšehh ja belglane. Esimese osa järel läksimegi juhtima - teatevõistlusel pidime ära jooma täiskiirusel 1,5 L calimochot (punane vein + koka) ning ilmselgelt tulid siin korbikogemused kasuks..

Proovisime Usain Bolti teha

Edasi läks meil aga veidi nihu. Igale tiimile määrati ESNist kapten ning meie oma oli eriti loid ja osavõtmatu. Poisid (Björn ja Lukasz) panid ees kimama, tüdrukud (Marta, Tereza ja mina) putkasime, keel vestil, järel, aga see italiano kadus üldse ära. Et me pidime läbi käima viiest eri baarist ning tegema igas ühe viinashoti, oli pea ja jalad juba suht hellad, aga eriti käis meile pinda see, et see nn kapten keeras meile täiega käru ja juhatas meid igale poole ringiga. Ükshetk uskusime, et võime võita, aga kurb reaalsus oli see, et olime 15 võistkonna seas kolmandad. Kusjuures siiani ma ei tea, kes võitis.. sest nojah, korraldus oli vägev.

Aga janu oli iseenesest tugev. Et meil oli kohustuslik dress code valge särk, jagati meile ka pastakad-pliiatsid ning õhtu jooksul võis teiste särke värvida. Björn läks eriti hoogu ning minu valgel topil ilutseb kolm korda: You are the winner. Ilmselgelt!

Edasi on õhtu aga üpris hägune, sest Area 51 - baar, kus me oleme mitu õhtut järjest käinud - pakub shotte 1 euro eest. Nii tuli mängu vana hea sõber tekiila....

Olist on saanud uus Ats :'D 

Enam peedimaks tõesti enam minna ei saa.. Aga tegelikult tuleb nahk vaikselt maha ja pruun kest jääb.. 

Aga ellu jäin! Kuigi päeval oli tore meenutama hakata, kuidas Björn suutis elevandi (kellest sai järsku meie laps) vetsu jätta - "Ma arvasin, et ta läks veega alla" või nähes mu soditud särki, mis jura me kokku kirjutasime. Aga vähemalt ma sain koju ja kojutulekut jäävad meenutama Facebooki voice message'id Kalale. Tal oli vähemalt hommikul väga lõbus. :)

Ahjaa, samas baaris oli Beer Pongi turniir eelmisel päeval. Mul ja Martal läks eriti kehvasti, sest me kaotasime Björnile ja Meredithile juba esimeses raundis. Seejuures oli itaallastel väga imelikud reeglid, kus ühtegi palli blokeerida ei tohtinud ja topside asetust muuta samuti mitte. Kuldar oleks korra majja löönud!

Aga võitis ikkagi meie kamp - Oli ja Julian ehk „2 guys and a one cup“. Eriti pull oli poolfinaal, kui nende vastas olid hispaanlased.  Nagu igal Erasmusel, on hispaanlased juba oma kamba moodustanud ning vähesed raatsivad teistega suhelda. Nõnda oligi see võistlus elu ja surma peale - ühelt poolt karjusid hispaanlased omadele kaasa, teisalt siis nö English ghetto ehk britid, poolakad, tšehhid, sakslased, mina. :)

Aga poisid võitsid puhtalt ning finaalis oli eriti vägev andmine, kui nn võidupall läks topsi 10 sekundit enne lõppu. Kisa oli tugev.. 

Buongirno, bella #Catania! 🇮🇹❤️ #sunrise #morning #travel #instatravel #murxsitsiilias

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Oct 6, 2016 at 10:09pm PDT

Aga peagi on lõbu läbi. Täna hommikul ärkasin kell 6, sest kolm päeva olen nüüd Sürakuusas, kus arutame rahvusvahelisel sümpoosiumil immigratsiooniprobleeme. Ehk olen kala vees sõna otseses mõttes. Te ju teate, milline rahvuslane ma võin olla!

MUL ON KODU ehk Kuidas Merilist sai kinnisvaraärimees

Ülimõnus on lõpuks ometi niimoodi kirjutada, kui ma saan lebotada oma voodis, kus ma teoreetiliselt peaksin olema veebruari lõpuni :) NII MÕNUS! Aga kõigest järgemööda. Ehk siis, kuidas mul oli kolme päevaga kolm elukohta.

 Alustame siis hotellist. Kuna ma teadsin, et enne 1. oktoobrit ühiselamusse mind ei lasta, veetsin öö Catania kesklinnas asuvas hotellis. 40 eurot öö, hotell Sofia, soovitan teistelegi, sest ta oli täpselt poolel teel Piazza Duomost (põhipeokoht) ja minu ühikast. Laupäeva hommikul pärast väikest pidu (TASUTA SPRITZ!) polnud just kerge oma kohvreid (30 kg + 12 kg) mäest üles vedada, aga sain sellega hakkama - jah, Murxu muskel on ikka veel tugev.

 Aga vot ühikas ei istunud. Esmalt polnud mul toas kööki (või vähemalt väikestki külmkappi). Teiseks, lisaks puuduvale WIFIle polnud märkigi telefonilevist. Kolmandaks, sain kinnituse, et külalisi siia ei lasta. Ehk Mardu, Saka-Kessu, Gerly, Enric jpt veel tulevad külalised peaksid hotelli minema? Neljandaks - kaks kõige naljakamat reeglit: ÄRA MINGIL JUHUL JÄTA OMA ALUSPESU UKSE TAHA! ja VÕTME PEAB ALATI ÄRA ANDMA. Ehk räme kontroll. Mi dispiace.

 Aga mul on oskus asju korda ajada. Paljud teavad juba sellest suvestki minu lennukaid ideid, kuidas ma suutsin keskööks omale orgunnida transpordi Vändrasse või kuidas ma Martinile ühe päevaga hullu turismiprogrammi tegin. Niisiis kohtusin ma üsna pea ühe hästi armsa Poola tüdruku Martaga, kes kutsus mind pühapäeval korterit vaatama. Pühapäeva hommikul sain siis Leedu tüdruku Karinaga kokku, jalutasime sinna, ütlesin "Jah!" ja oligi korter olemas.. Ehhee.. Tegelikult nii lihtne see ka pole. Aga üpriski, sest juba kell 17 pühapäeva (!) õhtul oli omanik, väga armas Itaalia tädi, nõus tulema minuga kohtuma. Rent on 200 EUR, kommunaale eraldi maksma ei pea ja elan siin seni, kuni tahan! 

Karina ja Ruben tulid siis appi ja kuidagi lohistasime minu asjad kohale. (Seejuures oli Rubenil pohmakas, mis kadus üsna ruttu, kui ta pidi 30 kg kohvrit neljandale korrusele tassima). Grazie mille, ragazzi!

Aga see pole veel kõik, sest ühikatoa võtmed jäid ikka mu kätte ehk et eile õhtul oli mul valik, kas tududa Via Dottores meie uues korteris või ühikas. Tudusin ikka siis oma uhkes toas ning hommikul käisime minu tuutori Martaga viimaseid asju võtmas ning lepingut lõpetamas. Õigemini, seal polnudki mingit lepingut lõpetada, sest ma polnud ju EI raha maksnud ega ka ühtegi allkirja andnud :) 

Aga korter ise on väga mõnus, sest elan absoluutses privaatsuses - katusetoas. Korteris on kaks vannituba, neist ühes on VANN!, ja väga mõnus köök - söögituba, kus saab nii mõnigi kord janutada. 

Meie armas köök

Huvitav, kui palju ma trepist alla tulles kukun? .. Või just üles tulles?

Ei, ma pole üldse põlenud! Aga meie eilne väike seltskond eile tähistamas: Ulli (AUT), Ruben (POR), Julian (GER), Marta (POL)

See pitsa oli tõsiselt omnomnom

Täna oli aga siis esimene sissejuhatav koolipäev, kus meile tutvustati, mida me tegema hakkame ja kuidas käituma peame. Põhilised märksõnad on: PIDU, PALJU ITAALIA KEELT, ROHKEM PIDU, VÄLJASÕIDUD ja noh minu puhul  MAGISTRITÖÖ, alee!

Kogu ESNi ja AEGEE rahvas (üle poole hispaanlased!)

Minu tuutor Marta :) 

Ja mõned nopped veel siia lõppu: 

*Käisime rannas, mis on 20 min jalutuskäigu kaugusel. Põlesin ära ilmselgelt ehk JUMAL TÄNATUD aaloekreemi eest.

*Käisime Sitsiilia toitu söömas. Menüüs olid nii juust kui salaami, lambasoolikad kui paprikahautis.

*Tunniga võib tekkida torm ja tunniga on see taas möödas. Mul pidi eile süda ühe kärgatuse peale seisma jääma, sest tõsiselt - äikesekärgatus oli võrreldav mõne plahvatusega. Ruben naeris veel tükk aega, kui ehmunud ma olin. Aga kohalikud ütlevad, et põhimõtteliselt saab Catania tänavatel ka ujuda, kui vaja: