Primi giorni a Padova

Padova on meid vastu võtnud peamiselt vihmaga. Olgem ausad, mu esimene reaktsioon siinolemisele oli ka väga nutune. Tuba on väike, jagan seda ungari tüdrukuga, kelle nimi on Kinga. Kahepeale on meil WC. Kahe itaallasega jagame ka kööki, kuid tihtipeale on meie köögis veel niiumbes 6-8 itaallast, alumise korruse tüdrukud ja meie korruse kaks poissi Nico ja Fernando. Elame A-korpuse itaalia süsteemi järgi 3.korrusel.
Magnuse tuba näiteks seevastu on C-korpuses ning tal on üksik tuba, mille köögi jagab hispaanlase Nachoga. Samas ma väga enam ei kurda, juba praegu on mind sunnitud nii palju itaalia keelt rääkima, et mind kiidetakse. Ilmselgelt, itaallastele kohaselt nad väga inglise keelt ei räägi ja tihtipeale tunnen ma end kui mingi professor.

Ilmselgelt ilus tuba,eks

Köök!

Reede õhtul korraldati ka esimene Erasmuse pidu. Kuna aga suvehooaeg on alles lõppemas, on paljud sisebaarid kinni, seega toimuski meie pidu ühes väiksemas kohas, nii et enamus inimesi pidi oma jookidega trammipeatuses olema. See ei takistanud mind aga taaskord uusi tutvusi sõlmimast ning millegipärast semmin ikka põhjamaalastega-soomlaste ja sakslastega. Selgus ka, et üks briti tüdruk Georgina oli minuga Sienas olnud, aga ilmselgelt me kordagi kokku ei juhtunud. Saksa poiste Moritzi ja Patrickuga otsustasime aga laupäeval rattaid otsima minna, sest kui sul Padovas ratast ei ole, ei ole sa mitte keegi. 

Patricku ja Georginaga

Eelnevalt olime kuulnud hispaania tüdrukutelt, et (varastatuid)rattaid müüakse Padova suures pargis. Kuna laupäeval sadas vihma, ei olnud seal aga mitte kedagi ning mõtlesime, et uurime siis raudteejaama kanti. Kes on eales sattunud Balti jaama, teab, et seal on väga värvikirev seltskond. Siinne Balti jaama seltskond on aga veel põnevam, sest siin on igasugu rumeenlasi ja Aafrika riikide kodanikke (njah, Itaalia immigrantidest on palju kuuldud) ning nende rajoonis on blondid harukordne nähtus. Julge, nagu ma olen, läksin ma siis ikka küsima:"Dove pagare le biciclette?" ja kohe oli 5 neegrit mul ümber, üritades mind aidata. Esimene küsimus oli aga loomulikult: "Have you lost your bicycle?" Nojah, niipalju saime abi, et meid juhatati nr 18 bussi peale, kus suures AUCHAN ostukeskuses pidi olema roppu moodi rattaid. AUCHANi leidsime üles, rattaid aga mitte nii et jäimegi tühjade kätega.

Madis ja Patrick avastasid FIFA

Laupäeval saabus aga ka kolmas eestlane-Marek-ning Madisega mõtlesime, et teeme veits naltsi ka. Nimelt Marek ei teadnud, et ma ka olemas olen ja nii läksime talle eile rongijaama vastu, mõeldes välja plaani, et ma olen rootslane nimega Mary, kes räägib inglise aktsendiga ja õpib sotsiaalteadusi. Marek ei saanud ööd ega mütsi aru, et midagi valesti on, aga ma ei suutnud lõpuks naeru tagasi hoida (suur tänu Madise muietele) ning nii pidin oma tõelise isiku avalikustama. Marek:"Jobu oled!" :D

Raekoja ees

Õhtul käisime aga Botillonel, mis on suur tänavafestival. Koleda ilma tõttu oli see lihtsalt niisama olemine suurel keskväljakul ning nii semutsesin seal hispaanlaste, itaallaste ja minu nunnude sakslastega. Kui koju tulen, võin teile õpetada igasugu erinevaid joomamänge-meie järgmise nädala plaan on aga teha Beerpongiturniir ja loomulikult Baila. Peakski emmele nimekirja tekitama, mida kõike mul vaja on :)

Seniks aga musid püksi, mul hakkab koolinädal pihta!

Pikk jutt

"If you want to cry, Italy gives you a falling star.
When you're leaving, Siena gives you the rainbow"

Kuldsed sõnad Julielt, minu uuelt Belgia õelt, kelleta ma poleks seda nädalat üle elanud. Viimased päevad on väga veekalkvel olnud ning nüüd, istudes üksi Bologna-Padova rongis, vaadates Siena pilte, lasen need pisarad valla. Olen aus, Eestis ma vist ei olnud ka nii kurb kui ma olin nüüd. Aga saage aru, siin on lood natuke teisiti. Ma ei ole eestlasi ära unustanud, oma sõpru, oma peret, aga on mõistetav, et ma elan Itaalias hoopis teises rütmis - nii on koduigatsus ka tõrjutud. Siin oleks ju palju raskem, kui ma nutaks iga päev Eestit ja inimesi taga- ma ei oleks ju mina ise. Eile Ecega arutasime, et Sienasse tulles alustasime me igaüks nullist, enamus meist ei teadnud ühtki siinasuvat inimest- ei itaallast ega muust rahvusest. 3 nädalaga olen saanud endale uued sõbrad (ja seekord ma olen tõesti kindel, et paljudega neist jään ma edasi suhtlema ka pärast Itaaliat), meie enda klassist kasvas üks suur pere, kes käis isegi eile õhtul (mõningate kadudega) kell 9 sööklas.. Sest see oli meie koht. Nostalgitsen hiljem natuke veel, aga kirjeldan siis natuke oma päevi.

Anders, Erdem, Kenza, Recep, mina, Vanessa, Ece

Esmaspäeval ja teisipäeval olid eksamid ning nagu facebookist teada saite, õnnestus mul see läbida maksimumpunktidega (30L/30), mis vist on isegi natuke üle. HEhehe, ma ilgelt oskan itaalia keelt, eks. Aga jah, lihtsamal tasandil saan juba hakkama, nii taksot tellides, õiget bussi otsides kui teed seletades. Samuti on mu igapäevases sõnavaras sees "Perche no!", "Jamm ja!", "Qualche", "Non lo so". Inglise keelgi hakkab paremini minema (ma ei tee enam nii palju grammatilisi vigu, sest härra korrektor parandab mind oma Cambridge'i inglise keelega).
Padovas jätkan itaalia keele kursustega, kolmapäeval tegin online-testi ära, selleks kulus ca tund. Kuulamisosa tegin küll loogikaga, sest spetsiaalselt MOODLE jaoks alla tõmmatud Firefox ei suutnud faili avada. MIs seal ikka, vähemalt sain tekstidest aru.

Teisipäeva õhtul tähistasime Magnuse sünnipäeva. Eelnevalt tegime spritzereid-punane vein, šampus ja apelsinitükk. Meganämma, kodus hakkangi teile neid kokse tegema! :)
Õhtusöök ise oli aga uhkes restoranis kesklinnas, pizza oli küll odav (margarita 5 eur), aga kuna külalisi oli 20, siis läks pärast ikka hulluks kulude kokkuarvestamiseks. Arve oli 270 eurot ning poisid kaklesid pikalt teenindajaga, mis siis kõik nii ropult raha võttis. Itaalia restoranides ja kohvikutes on aga üldse nii, et peab maksma istumistasu. Olenevalt kohast on ka tasu erinev, selles restoranis oli üks iste näiteks 2 eurot. Veits absurd, I'd say.

Kenza,mina,Anna. Tobias ja Vanessa

Poosid,poosid

Ning siis see viimane päev. Jõuame tagasi algusesse. Siena on üks vapustav linn. VÕib-olla ma olen liialt romantik, aga meie villa oli täpselt see, mida ma ühelt Itaalia-kogemuselt ootasin. Need inimesed ronisid mulle hinge- Kenza, kes inglise keelt sõnagi ei rääkinud, õpetas mulle itaalia keelt, Ece oli klatðikuninganna (muide, Ece tähendabki türgi keeles kuningannat), Anna oli nagu mu ema, kes iga kord, kui ma Magnusega välja läksin, sõnad peale luges, Julie aga õde, kes lohutas mind Nutella ja tähesajuga, Recep ja Erdem ajasid mu alati naerma, Gianluca ski-ski-skid tätoveeringud ei tule siiamaani käe pealt maha, Burak “maolenmingiloom,agamaeiteamis” veetis minuga pikki õhtuid jalgpalli lahates, Anders “Jag vil hal morrabrod” andis Norrakogemuse ja ilmselgelt me läheme autoga Umutiga Türgist Norra! And last but not least.. Mu imearmas troll Magnus, paras friik omaette, liiga ego,et mitte parandada mu grammatikavigu, aga ütleks, et see on päris võitmatu duo. :)


Ja siis me läksime ära.

----

Ja alustasime neljapäeva varahommikul teekonda Padova poole. Siena kursuselt tuli meid siia päris palju- minu enda villast katalaan Anna (ma ei tohi teda hispaanlaseks kutsuda, see keelati ära :D), Magnus, Gianluca, üks türgi tüdruk Ebru, türgi poiss ?, saksa tüdruk ? Aga nendel kõigil vedas taas, sest nemad said bussipileti Siena-Bologna-Padova, mina jäin aga pileti ostmisega hilja peale ning nii oli mul bussisõit garanteeritud ainult otsal Siena-Bologna. Õnn et ma rongipiletit ära ei ostnud, sest, nagu Itaalias ikka, oli kiirtee peal avarii ning Bolognasse sõitsime tavapärase 2,5h asemel kaks tundi rohkem. Bolognast võtsin aga 9 euri eest rongi (tõepoolest, see on nii odav!) ja jõudsingi uude kodulinna. Tuutor Illenia tuli mulle vastu, käisime ära SASSAs – sain portsu pabereid, mida peab täitma ja alles hoidma ja veel kuskile viima, ning lõpuks potsatasin Galeno Ceccarelli ühikasse.

"Väike" peatus. Magnus,Anders,Gianluca

Esmamulje oli kergelt öeldes kurb. Tuba on pisike ning ma jagan seda, nii et kui keegi tahab küll tulla, kupatan ma Kinga (JAH TA NIMI ON KING-a :D) välja. Muahahha. Nali naljaks, aga algul tahtsid küll pisarad tulla, nähes, kui suur on Magnuse üksik residents kõrvalmajas. Aga tuleb üle elada, sest nüüd on siin päris õdus ja seltskond on megalahe. Meie oleme siis soome-ugritüdrukud, sest Kinga on ungarlanna. Ta ei suuda ära imestada, et me oleme Ungaris nii palju käinud ning et ma nii palju Ungari kohta üldse tean. Kööki jagame aga itallannadega ja vot kus sealt seda temperamenti tuleb-Arianna on Veneetsiast, teine Arianna aga Sitsiiliast nii et õhtusöök on üks vaimustav kisa ja kära. Koridori peal on samuti väga palju itaallasi- ilmselgelt et nad ei ole siin Erasmusega, vaid tulid siia ikka aastateks õppima.. Samuti on viies ühikaelamus vähemalt kahe maja jagu hispaanlasi. Neil on Facebookis lausa oma grupp tehtud, nii et väga sotsiaalsed nad ei ole... Kuigi Magnuse köögikaaslane Nacho rääkis isegi paar sõna inglise keelt! :D
Hemingway on öelnud, et igas maailma sadamas leidub üks eestlane. Noh, ma ei pidanud selleks isegi sadamasse minema, sest kaks eestlast elavad mu toa vastas. LOL!
Reedel jamasin oma õppelepinguga ning trallisin kesklinnas ringi (loe: eksisin ära) kui lõpuks saime lihtsalt Gianlucaga kokku ja istusime platsile maha. Gianni polnud siis veel endale korterit leidnud ja nii me arutasime, kui nõme on, et ma ühtegi eestlast ei näe.. ja voila! Istus seal üks kutt, kes küsis, ega me erasmusest pole.. ja et mu aktsent on väga põhja-euroopalik. Tema aktsent oli samuti väga eestlaslik, nii et küsisin: “Ega sa eestlane pole?” VOILA!!! Madis on siin ja Marek tuleb peagi. Jehuu!

--Kui uuesti netti saan, kirjutan edasi. Kus ma olen ja mis ma teen.

Minu uus aadress aga:

Merili Luuk
Galeno Ceccarelli
Via Monte Cengio 19-A27
Padova
Italy

Perche no!

Kuigi ma peaksin täiega itaalia keele kirjalikuks eksamiks õppima, siis ma ei põe selle pärast ja ilmselgelt avastan end pärast meeleolukat nädalavahetust taas blogitamas..

Venerdi

Meie viimased tunnid Olga ja Giuliaga. Nagu näha, olen ka mina Vanessa ja Jana klõpsatustele peale jäänud. Kuna Kenza otsustas poisid Firenzesse viia, jäime seitsmekesi- mina,Magnus,Vanessa,Tobias, Anna Riikka, Umut ja Jana. Kuna Umutil oli sünnipäev, tegime talle head meelt ja vaatasime tema valikul filmi "Benvenuti al Sud" Saime itaalia subtiitrid ka alla ning enda imestuseks adusin, et ma SAAN ARUU!!! Ja film oli ka päris hea. Pärast keksisin pikalt ringi :)

Anusime Giuliat, et ta tunni varem lõpetaks ning nii asusin vahepeal koju kadunud Magnuse poole teele. Natuke kirjeldust: meie ülikool (Universita per Stranieri di Siena) asub rongi-ja bussijaama vastas üsnagi linna ääres. Magnuse kodu on teise suure bussijaama (Piazza Gramsci) juures, ehk kui ülikooli kõrval asuvast ostukeskusest minna 6 eskalaatoriga üles ja 10 minutit jalutada, oledki kohal. Piazza Gramscist kõnnid omakorda 5 minutit Piazza del Campole (mis on siis suur keskväljak) ning sealt 15-20 minutit erinevaid (üles-alla) teid kasutades minu koduni. Samuti võib kasutada busside abi, kuid need sõidavad, kuis jumal juhatab, ehk võib jopata, kuid ei pruugi. Ja viimane buss kesklinnast läheb 20.25.

Seekord otsustasin aga Magnuse juurde minekul bussi kasuks ning oh imet- bussijaamas oli KAKS EESTLAST! Seljakottidega tädid nimega Mari-Mai ja Tiina, vanust niiumbes 30, olid tulnud Pisast ning otsisid nüüd oma magamiskohta. Kuna minu buss tuli suht kohe, ei saanud ma nendega pikalt juttu ajada, vaid andsin neile oma numbri.. Tagasi nad mulle ei helistanud (samas mu Eesti telefon on kodus ka kogu aeg ja vahel välja lülitatud), aga vähemalt oli hea meel, et Hemingway "Igas sadamas on eestlane" vastas taaskord tõele. Äkki joppab Padovas ka..

Nunnule villased sokid pandud, jätsin ma ta koju põdema ning sain Juliega kokku, et teise linna otsa kokteilikale minna. Loomulikult eksisime me Juliega ära (buss sõitis liiga kaugele ja meie avastasime keset Sienat džungli), kuid lõpuks jõudsime ikka kohale. Taaskord tegime Andersiga võistluse, kumb on parem türklane (jah, mu türgi keele sõnavara on ikka meeletult suur), tantsisime hispaanlastega macarenat, chiacchieraretasime ning loomulikult jõime meeletult palju vahvaid kokteile (Suur tänu Martale ja Teemule, kes tegid minttu-vaarikalikööri-vahukoorekokteili, maitses nagu kodu!) ning Kuna siin õiget Vana Tallinnat, Viru Valget ega midagi pole, tegin mina eht-eestlasliku mäsukokteili: Russkaja Vodka, Limoncella, Coca Cola ja kummikommid. Lõpptulemus maitses väga hea ja peoga sai igati rahule jääda :)

Ece, ?, Elif, Ebru, mina, Kenza, Recep, ?
ja Erdem

Elif ,Ece, Gionni, Recep, Lulu ja Anders

Burak on muide Türgi Jalgpalliliidu kohtunik...

Sabato
Ega väga kaua magada ei saanud, sest juba kell 9 pidime olema raudteejaamas, valmis oma reisiks väikelinna Luccasse. Sõit kestis ca 2 tundi ning ega ma suurt ei mäleta, et ühel hetkel olime kuskil mägede vahel. Tegemist oli siis Puccini sünnilinnaga (te ikka teate, et ta on härra helilooja), kus on ka Rooma amfiteater ja taaskord palju erinevaid kirikuid. Linna valitses ka Napoleoni õde. Meile anti aga tahumatult palju vaba aega (vähemalt meie kamba arvates, sest me olime üpris väsinud ja näljased), kuid lõpuks suutsime end taas turistideks moondada. Seekord tšillisin ma sommidega-Anna Riikka ja Saijaga-ning nende ärgitusel ronisime ka torni, kust avanes tõesti väga ilus vaade kogu linnale.

On ju mäed?

Jumal tuli välja

Suveniiripood Lucca moodi. Springfield..

 Sienasse jõudsime kella 7 paiku õhtul ning kuna trollipoiss oli terve päeva kodus olnud, tahtis ta välja sööma minna. Lõpuks avastasime end üsna nooblist ja romantilisest restoranist- ikka antipasti, supi ja gnocchi di pestoga. Juurde ka klaas veini ja grappa ning kohv. Nämm :)



Domenica

Ma olen vist üks õnnelikemaid õpilasi EILC kursuselt, kellel on õnn elada ühes looduskaunis kohas ning omada suurt aeda. Seepärast kutsusin meie kamba rahva enne eksamit siia õppima. Mureks oli aga, mida süüa teha. Julie pakkus välja pizza või pannkoogid.. Ja palun väga, nüüdsest teatakse mind kui parimat pannkoogitegijat :D Suutsin 9 suud ära toita 4 muna, piima, maitsestamata jogurti, nutella ja suhkru abil. Njommnjomm. Täna oli aga väga palav, nii et istusime varjus, ja lõpuks otsustasime tagasi Campole minna. Seal ei tulnud aga õppimisest midagi välja, sest Sienas toimub alati midagi..

Studio con Erdem, Gianni, Tobias e Recep

AJALOOTUND:

Siena keskväljak- Piazza del Campo on Itaalia üks kauneimaid väljakuid ning see rajati 13.sajandi lõpus. Siia jooksevad kokku linna 17 contradat ehk linnaosa/piirkonda ning siin peetakse kaks korda aastas- juulis ja augustis- nende contradade vahel paliot ehk ratsavõistlust. Osaleda tohib 10 piirkonda, hobused valitakse liisuga, ratsanikud peavad olema aga kogenud, sest Campo ring on suht ebaloomuliku kujuga, samuti ei tohi olla sadulat. Võidusõit kestab iga kord 1,5minutit ning nähes mitmeid videoid- väga paljud vigastusteta ei pääse. Võitja saab aga auhinnaks siidist lipu ning nende pidutsemine kestab nädalaid- näiteks oleme me käinud augustis võitnud contrada tänavapeol, samuti korraldatakse pidulikke õhtusööke, lauluga rongkäike ja meeletuid showsid. Täna sai see tähistamine aga piduliku lõpu- kohal olid nii linnapea kui kultuuriminister-ning seda me vaatama jäimegi. Megaäge!

Nii et ma hingan ja elan siin ajalugu ning jäänud on kõigest 3 päeva, et Siena endaga kaasa võtta.. Esmaspäeval on kirjalik eksam ja pidulik buffet, teisipäeval suuline eksam, Magnuse sünnipäev ja tüdrukute tadaapidu, kolmapäeval nutan ja pakin kotti ning neljapäeval asume Padova poole teele.. Võtan siit kõik, mis võtta annab! :)

O sole mio

Lingua italiana

Juba mõne päeva pärast on mul esimene itaalia keele eksam. Esmaspäeval on kirjalik ja teisipäeval suuline. Oh õudust! Loomulikult teeb Olga praegu meile veel viimast tuupimisrallit, koduseid töid on palju ja tänu eht-eestlaslikule "Meil ei ole ju artikleid ja eessõnu"virisemisele on mul ka päris raske. Esmaspäeva õhtul istusime Magnusega maha ja võtsime asjad rahulikult läbi, sest järsku olime me jõudnud oma nime ütlemisest tegevuste selgitamiseni.. ja juhe jooksis kokku. Paljud ütlevad, et mul on vist hea mälu ja keelevaist, et ma tunnis koos Vanessa ja Kenzaga Olgaga kaasa suudan mõtelda ja rääkida. Tjah, itaalia keel on tänu ladina keele baasile mul natuke lihtsam, samuti meeldib mulle hommikuti lugeda piima-ja küpsisepakkide silte.. Ning loomulikult muusika ja filmid.
Per esempio, üks filmidest, mida Olga on meile näidanud, on selline. Avastamisrõõmu küll ja veel:

Küll aga on meie jaoks laul #1 poistebändi Moda esituses. Come un pittore. Laul hakkas meile niivõrd meeldima, et teisipäeva õhtul esitas seda meie bänd Backstreet girls -Recep,Gianluca,Erdem, Julie, Ida ja mina ning loomulikult on see lugu meil juba peas. Kahjuks ei olnud seda karaokebaaris (jah, siin on karaokebaar ning seal lauldi kassisilmsest naisest- Occhi di gatto, Dwami itaaliakeelne versioon) ning nii ma ei saanudki oma fännklubile grandioosset esitust pakkuda.

Sienas on palju väikesi poode ning nende seas on ka üks muusikapood. Ükspäev sealt mööda astudes kuulsime üht väga vinget lugu, tundus nagu räpp, aga siis oli meloodia ja mingi kutt laulis. Küsisime, kes laulab, ning saime vastuseks, et see noor kutt on Emis Killa. Eile otsustasime tüdrukutega selle laulu selgeks õppida, nii et hoidke pöialt, esmaspäevasel banketil on esmaettekanne.
Itaallase jaoks on muusika väga oluline, seepärast suudab minu telefon ainuüksi Sienas tuvastada üle 40 raadiojaama. Iseenesest väga hea, saangi mingeid uusi imelikke laule üles korjata. Sama asi on telekanalitega. Vaevalt et ma saan Padovas näha YOYO tv-d, mis näitab 24/7 multikaid, Toscana TV-d, mis näitab vanu kohalikke filme, FROG tv-d, kus on Itaalia 4. ja 5. liiga jalkamängud, khmm, see tase on vist Eesti esiliigaga võrdne .Samuti on mul lai valik ostukanaleid, aga ka FOX Life Itaalia moodi, näiteks eile õhtul vaatasime Annaga "Once Upon a time'i".. Loomulikult kõik ikka itaalia keeles, sest subtiitreid ei tunnistata!

Minu siiamaani parim kogemus itaallastega suhtlemisel pärineb aga kolmapäeva varahommikust, kui otsustasime Juliega kell 1 Campolt kodu poole astuma hakata. Saime siis natuke kõnnitud, kui meile ligines kamp itaallasi-4 meest ja 1 naine. Võeti siis meid rajalt maha ning nii alustasime itaalia-inglise segakeeles pajatamist. Tuli välja, et kõik olid Lõuna-Itaaliast, mind sarjati siis Padovasse mineku eest, kutsuti aga külla, imetleti mu silmi ja juukseid (Julie on pruunide juuste ja tumedate silmadega), Eduardo ütles vähemalt 10 korda OUMAIGAAAD, mille ta lõpuks ka meile itaalia keeles ära selgitas ning loomulikult lõppes asi mitmete bacidega. Nii need asjad siin Itaalias käivad- naerata ja maailm naeratab sulle vastu. Ehk teeb joogi väljagi, nagu meile tehti :)

Eile sadas aga vihma ning väga loid oli olla. Kuna Julie läheb Firenzesse õppima ja tal ei ole ikka korterit, otsustasime Annaga talle seltsiks kaasa minna ja Firenze-kogemus saada. Tjah, minu saak: uus kott, sall, kõrvarõngad ja mõned üllatused, katedraali me sisse ei saanud, torni me ei roninud ja muid turiste ka ei mänginud. Aga küll ma Firenzet veel tundma õpin: Juliel on varsti sünnipäev ning juba on meil sünnipäevakutse taskus olemas, oleme viisakad ja seame siis härra trolliga sammud sinnapoole. Seniks aga õpin keelt, hoidke mulle pöialt!

Pisa

Millegipärast olen ma alati arvanud, et Pisa torn ja Rooma käivad kokku. Jah, neil on ühine ajalugu, aga Pisa asub Roomast ikka vääga kaugel. Nii kaugel, et isegi Sienast läksime sinna rongiga läbi Empoli, ning sõiduks kulus 2 tundi.

Pisa linnas aga midagi suurt peale Imede Õue vaadata pole. See-eest oli Pisa katedraal minu jaoks elu imelisimaid kirikuid. Katedraali sisenesime keset ladinakeelset jumalateenistust ning emotsionaalsus kuubis, nagu ma olen, lasin pisarad valla. See oli lihtsalt nii võimas! Pärast laulis seal veel kirikukoor Ave Mariat, nii et külmavärinad tulid peale. Samuti käisin kalmistul (Cemetery eesti keeles!!?? Help!?) ehk tegelikult olid selles Kapitooliumi sarnase hoone sees olevad kirstud.

Sissepääs torni oli aga 15 eurot, sestap kulutasin oma raha suveniiride peale. Totu kuul, aga ühe ägeda võtmehoidja suutsin ma tagasiteel kuidagi ära kaotada. Elis käis tornis ära ning ütles, et see ronimiskogemus oli raha väärt.

Mis seal's ikka, tagasiteel nägime väga palju musti ja pilusid, kes kerjasid ja müüsid igal tänavanurgal kõiksugu kaupu, samuti saime endale külge ühe stalkeri, kes meid peaaegu et raudteejaama ära saatis. Siena tundub praegu selle reisimisnädalavahetuse ja emotsioonide kõrval nii pisike ja kodune ning avastamisrõõmu jätkub siiani. Isegi täna pööras Magnus mu tähelepanu sellele, et läbi meie aia saab minna kirikuni, kust avaneb megailus vaade kogu linnale. Eriti päikeseloojangul. Päris kurb on juba, see nädal jääbki siin villas viimaseks.. ja keel pole ikka veel nii suus.

Üks tore nali ka. Tublid sõudepoisid võitsid pühapäeval teises riigi otsas ehk Vareses kuldmedali. Mina vaatasin siis RAI Sport kanalit öösel ning korduses näidati ka medalitseremooniat. Päris uhke on pimedas toas Eesti lipp kaenlasse visata ja Eesti hümni kaasa üürata.

Andiamo a Padova!

Mitte et google ja blogi norrakeelsed oleks, aga ..
Nädala alguses mõtlesime, et oleks tore oma uus kodulinn Padova üle vaadata. Kuna poistel veel elamiskohti pole, tahtsid nad natuke asja uurida, minul aga jamad Padova ja Tartu ülikoolide vahel: nimelt ei suudeta tunnistada, et ma olen siinne üliõpilane. Mõeldud, tehtud. Reedel avastasime, et Gianluca oli läinud varasemase bussiga, meie Magnusega lasime ainult Giulia tunni üle ja asusime Padova poole teele 15.15. Ikka bussiga, sest bussipilet ca 5h-se sõidu eest on 26 euri, rongipilet aga eelmisel päeval ostetuna üle 50. Kui me lootsime Padovasse jõuda kuskil 8 paiku õhtul, siis Itaalias asjad nii lihtsalt ei käi. Kuigi buss on mõnus ja hea, täitsa võrreldav meie Sebe uue ekspressiga, siis talle meeldib oodata ja ummikutes passida. Nii avastasime end pärast poole HIMYM 4.hooaja vaatamist ikka veel kuskil Bologna ja Padova vahel kükitamas. htc56xyuti norsk!!
'lolololololololo
(Magnus tervitab)

Vahel on päris võimalik mõnda linna ära armuda. Nii juhtus mul Viljandiga, kui me Saskiaga eelmisel suvel lämmatavast bussist folgiõhku sisenemise, nii on mul Adaverega- jah, see pole linn, aga see on pleiss.. Ning nii juhtus ka Padovaga. Kuigi meil ei olnud õrna aimugi, kuhu minna, tundus see linn kohe kodune. Modernne, vesine (SEAL ON JÕGIII!!!), ilus, mugav... Vanalinn meenutab Tallinnat, tänavad Stockholmi, vesi loomulikult Veneetsiat (ja me asume 30 km kaugusel) ning.. No ma ei tea, terve päeva trampisin ringi naeratus näol. Ööbisime aga ühes ägedas hostelis, 19 euri oli öö ning sealgi oli päris chill sakslastega semutseda.
Hommikul oli aga Magnusel kokku lepitud aeg oma korteri nägemiseks ning nii võtsin minagi sammud oma tulevase elukoha poole- Galeno Ceccarelli ühikasse. Esmapilgul tundus see kesklinnast aga tohutu kaugel olevat, hostelitädi soovitas mul bussijaamast takso võtta. Selleks et bussijaama jõuda, oli vaja omakorda 30 minutit mööda kesktänavat kõndida, aeg-ajalt mõnda ostukeskusesse sisse kiigata ning ümbrust pildistada. Taksoga tundus see vahemaa aga lühike ja arvestades sisseastumistasu (5,5 euri), oli see 8,5 eurine sõit päris lühike. Ilusate punaste ühikate ees oli aga värav ning sellest ma sisse ei saanud. Am I lucky or what, aga täpselt sel hetkel läks aiast mööda üks kutt, kellelt lootsin saada positiivset vastust küsimusele, kas ta elab  ka siin. "Ei veel, aga varsti!" JEss, mul on esimene itaallasest sõber, kellega ma koos elama hakkan!!!! :) Lõpuks me ühikasse sisse ei saanudki, aga Nico lubas mulle pilte saata, kui ta kohale jõuab. Jalutasime siis kesklinna tagasi, see võttis ligi 20 minutit ning selle ajaga sain teada ka tema eluloo. Ta on 18-aastane, sündinud Saksamaal, vanemad itaallased, elas Legges (Lõuna-Itaalias), nüüd tahab õppida saksa-inglise tõlgiks ning seepärast tuligi Padovasse. Seega me hakkame koos õppima ka :)

Peagi saime kokku ka Magnusega, kelle korteriotsing oli samuti edukas (niikuinii ma elan poole ajast vist tema 4-toalises korteris 4 itaallasega) ning käisime eht-itaallaslikult McDonaldsis söömas. Challenge accepted- Magnus vihkab Mäkki. LOL. Pärast käisime poodlemas (jeesus, esimest korda kasutan seda sõna) ja, nagu alati, mina tahan poodi minna, kuid ei saa sealt midagi, mõni mees lahkus sealt aga tossude, salli ja no olgem ausad, überseksika pintsakuga. Minu süü :)
Silmailu pakkus see linn veelgi, näiteks avastasime tänaval ühe lesbipaari ennastunustavalt amelemas, karja itaalia tädikesi pargis, kus ei tohi alkoholi tarvitada, viinapitse kokku löömas, arvukalt geisid meesteosakondades ringi patseerimas ning loomulikult ärme unustame 2 kilomeetrist kingaturgu.

Väike spritzer ka peale ja asusimegi oma kodulinnast lahkuma. Aga. Meil ei olnud bussipileteid ja minu karmale kohaselt suutsime me ka ära eksida. Samas, nagu eelnevalt mainisin, on see bussiliiklus nii kaootiline, et kui su buss on väljunud 10 minuti eest, siis seda ikka ei ole. Samamoodi ei tea sa kunagi, kas sa üldse pead pileti ostma või on keegi imelikul kombel seda sinu eest juba teinud. Meie maksime oma piletite eest Bolognas (hihi, mina mitte) ning SIenasse jõudsime kuskil 10 paiku õhtul. See sõit läks vähemalt kiiremini, meenutades pühapäeva-trippi randa. Küll aga paneme homme Pisa poole ajama, nii et ei tea, kuidas sealt tagasitulekuga lood on.

Seniks, musid-paid, ikka itaalia moodi. 

Che vita!

La mattina io mi sveglio alle 7.30. Io mi alzo, lavo e vesto. Io faccio la colazione- io mangio un toast e bevo latte o l'aranciata. Alle 8.06 Io prendo l'autobus.. et cetera.

Jah, mu itaalia keel paraneb iga päevaga. Ausõna, ma ei kujuta ette, kuidas ma olen suutnud enne arvata, et ma mingeid keeli (va inglise ja vene) üldse mingil tasemel oskan, sest see, mida ma praegu peaaegu 2 nädalaga itaalia keelest tean, ületab kõik minu prantsuse ja saksa keele tasemed. Müts maha Briti ees, kes Disneylandis prantsuse keelega hakkama sai , ma üritan siin Vanessa ja Kenzaga purssida, aga lõpuks läheme ikka inglise-prantsuse-itaalia segakeelele üle, sest nendel on omakorda inglise keelega raskusi.

Täna käisin meie villa lähedal asuvas supermarketis, mis meenutab väga Säästumarketit- lademetes soodushinnaga süüa ja juua. Kui sul on aga sooduskaart, saad sa veelgi odavamalt kõike osta (heh, coca-cola maksab isegi seal poes 39 senti) ning kuidagi suutis müüja mulle ära selgitada, et selline kaart on olemas. Sain siis natuke italianot praktiseerida ja lõpuks tegi ta mulle kaardi tasuta. Olin tema esimene eestlasest klient. Muahahahaha!

Inimesed hakkavad siin iga päevaga järjest omamaks muutuma ning minu gäng on ka kindlam. Samas meenutavad mõned neist nii väga Eesti nunnusid. Näiteks Türgi tüdruk Ece on nagu Silvu, tasakaalukas ja rahulik, kui vaja, karjub, kui vaja, tantsib, kui on purjus, on meeletu. Tema õpetab mulle Türgi keeles ropendamist, aga tuleb ka minuga lavale tantsima ning mina jagan talle oma Itaalia kuttide kontakte (ulme, kuidas mu FB-sõnumite hulk on kasvanud just italianode kirjadega). Tema sõber Recep on nagu Risto lühike ja tume koopia- ta ei jõua kunagi õigeks ajaks tundi kohale (sest eelmise õhtu pidu on liiga vänge), täna käis ta lampi hoopis Firenzes, ta tantsib muga Nossat (siiski õigeid liigutusi) ja .. ta lõhnab nagu Risto! :) Gianluca on jällegi nagu Põlts. Ükski itaalia keele tund ei möödu minu kiusamiseta, stiilinäiteks: Pythagorase valemid mu käe peal, vihikus: "Call me, papa", mõned genitaalid, ning valusad kõhulihased. Ta jääb tihti tunnis magama, samas on kohutavalt püüdlik. Anders on ka natuke Põltsi moodi, sest ta on hästi pikk jalgpallur, kohmakas (LOL!), aga ometi suupeeer sõbralik. :) Paljud jäid nimetamata, aga ei hakka palju taga rääkima ka. Kindlasti tulevad mul selle Itaalia-elu jooksul kirja reisid Napolisse(Ece), Pisasse (Nati), Rooma (Recep), Milanosse(Anna, Sozia), Firenzesse(Julie),Torinosse(Elis, Nazmiye ja Anders) ning loomulikult ootan pikisilmi Magnuse ja Gianlucaga oma Padova elu.

Io vado con mi amici domani a Padova. Si! Et nunnule elukoht leida. Mina lähen jaman ülikooliga, sest Padova pole mõningaid pabereid Tartusse saatnud, ühtlasi tšekkame minu ühika üle. Kuulda on, et Padova pidi suur linn olema, eks näis. Pühapäeval katsun ka Pisasse jõuda, kuigi Anders promob mulle siiski Siena-Udinese jalkamatš. Kahju, et ma üleeile Siena kossulahingu maha magasin, kuigi Kristjanit veel polnud, oleks tore olnud seda näha. Kristjan on praegu aga Sardiinias ning pole kindel, kas ta Siena eest üldse mängima saab, samas ootan teda pikisilmi siia. Tore oleks mõnd eestlast kohata, Elistki näen suhteliselt harva :(

P.S. Mu eesti number on nüüd harvem kasutusel, tihti jääb see telefon kogemata koju. Nii et kõige kindlam viis minuga suhelda on Facebooki kasutades, italiano moblanetiga on kultuuriloengu ajal ja bussis netis päris hea surfata. Skaipida saab ka, aga see nädalavahetus langeb kindlasti ära.

Bacis

La fine de settimana

EILC korraldab igal nädalavahetusel meile ühe ekskursiooni. Kuigi algses plaanis olid Rooma, Veneetsia ja Verona, siis nüüd on need asendunud mingite Toskaana küladega. Ma ei kurda, sest küll ma saan hiljem ka need kohad omal käel ära vaadata, aasta on ju ees. Veneetsias me elame vist niikuinii kõik nädalavahetused, Magnus tegi nalja, et võiks lausa korteri üürida. 

AGA. Laupäeval viidi meid pärast suurt pohmakat Sant Gimiglianisse, mis on siis taaskord üks väike mägiküla. Omapärane on ta aga selle poolest, et rivaalitsevad perekonnad rajasid sinna üksteise järel torne nii et linna ümbritsebki praegu 14 torni. Tornidest huvitavam oli pulm, mida juhtusime pealt nägema- päris ilus pruut, eksju, 

ning söök, sest ega keegi meist polnud eriti kõhtu kinnitanud.

 Ja no olgem ausad, Anders ja Magnus on mingid söödikud, kes võiksid iga putka vabalt tühjaks teha. Vähemalt oli eile ilus ilm ning seetõttu hakkas Recep mulle peale käima, et ma võiks nendega randa minna. 

Eile õhtulgi Piazza il Campol käis selline nurumine, et miks ma Firenzesse lähen ja nendega ei liitu. Lõpuks läks mul  süda härdaks ja nii ma astusingi pühapäeva hommikul 6.30 kargesse Toskaana hommikusse, et bussile jõuda. Miks nii vara? Sest ausalt öeldes ma ei teadnud, kus bussijaam asub, seega hakkasin GPSiga seda otsima. Hommikud on siin tõesti ilusad- päike tõuseb aeglaselt, tasapisi läheb soojaks, inimesi pole, ainult mõni tänavakoristusauto, ja ennäe-imet: turist, kes küsis mult kell 7 hommikul teed. Ilmselgelt ma näen juba kohalik välja, keel suus ja puha. Ehhe, nali!

Itaalia läänerannikule sõitsime kahekümnekesi-mina, norrakad, türklased, leedukad, prantslased, sakslased ja paar liibüalast, kes Itaalias õpivad. Lamp. Kuna paljudel oli eelmisest õhtust jääknähud (olgem ausad, Recep lõhnas nagu Risto, nii kodune tunne!), siis möödus kahetunnine tee ühelt poolt teisele kõikudes. Castigliano võttis meid vastu aga mõnusa leitsaku ja sooja mereveega, oh seda lusti ja lõbu siis hullata! Aga meil hakkas igav, sest kaua sa ikka mulised ja päevitad ja sulistad ning lõpuks tegigi Magnus 20-eurise väljamineku, ostsime võrkpalli, mis kindlasti Põldemaade arvates kriitikat ei kannata. Meile ka väga ei meeldinud, aga midagi oli vaja. Lõpuks mängisimegi võrgu asemel jalkat, sest see pall oli liiga kõva :D Loomulikult saime me kõik aga kohutavalt palju päikest, et Anders on homseks raudselt hullem vähk kui mina tavaliselt. 

"Mõnus" lugu oli aga tagasitulekuga. Mitte et me oleks kohe bussipeatuse üles leidnud, aga loomulikult olime ära unustanud ka tõiga, et itaallastel on kombeks nädalavahetusel ka mere ääres käia. Ja siis hästi hilja tagasi jõuda... Niiet selle kahetunnise sõidu asemel olime bussis lausa 4 tundi ja kodu-uksest astusin ma sisse lõpuks kell 11 õhtul. Rampväsinuna ja tüdinuna. Kuigi Magnus üritas oma "Darling, everything is gonna be alright" tuju mulle tekitada, ei õnnestunud see eriti, aga noh, vähemalt saime bussis itaalia keelt õppida jälle. 

Muide, Türgi tüdruk Hilal, kes siia 3 päeva tagasi saabus, läheb ära. Tagasi. Sest talle ei meeldi Itaalia pruunid majad ja talle ei meeldi itaalia keel. Ega ta inglise keelegagi ka väga ei hiilga, nii et, tõesti, tal oleks siin raskeks läinud, aga... KOLME PÄEVAGA OTSUSTAD ÄRA, ET SA EI SUUDA SIIN OLLA!!!??? Ma olen siiamaani šokis. Aga vähemalt saab Sozia omale nüüd normaalse toa tagasi, et ta ei pea mingit lapsehoidjat mängima. :) jehuu. Uuel nädalal uue hooga!