Primi giorni a Padova

Padova on meid vastu võtnud peamiselt vihmaga. Olgem ausad, mu esimene reaktsioon siinolemisele oli ka väga nutune. Tuba on väike, jagan seda ungari tüdrukuga, kelle nimi on Kinga. Kahepeale on meil WC. Kahe itaallasega jagame ka kööki, kuid tihtipeale on meie köögis veel niiumbes 6-8 itaallast, alumise korruse tüdrukud ja meie korruse kaks poissi Nico ja Fernando. Elame A-korpuse itaalia süsteemi järgi 3.korrusel.
Magnuse tuba näiteks seevastu on C-korpuses ning tal on üksik tuba, mille köögi jagab hispaanlase Nachoga. Samas ma väga enam ei kurda, juba praegu on mind sunnitud nii palju itaalia keelt rääkima, et mind kiidetakse. Ilmselgelt, itaallastele kohaselt nad väga inglise keelt ei räägi ja tihtipeale tunnen ma end kui mingi professor.

Ilmselgelt ilus tuba,eks

Köök!

Reede õhtul korraldati ka esimene Erasmuse pidu. Kuna aga suvehooaeg on alles lõppemas, on paljud sisebaarid kinni, seega toimuski meie pidu ühes väiksemas kohas, nii et enamus inimesi pidi oma jookidega trammipeatuses olema. See ei takistanud mind aga taaskord uusi tutvusi sõlmimast ning millegipärast semmin ikka põhjamaalastega-soomlaste ja sakslastega. Selgus ka, et üks briti tüdruk Georgina oli minuga Sienas olnud, aga ilmselgelt me kordagi kokku ei juhtunud. Saksa poiste Moritzi ja Patrickuga otsustasime aga laupäeval rattaid otsima minna, sest kui sul Padovas ratast ei ole, ei ole sa mitte keegi. 

Patricku ja Georginaga

Eelnevalt olime kuulnud hispaania tüdrukutelt, et (varastatuid)rattaid müüakse Padova suures pargis. Kuna laupäeval sadas vihma, ei olnud seal aga mitte kedagi ning mõtlesime, et uurime siis raudteejaama kanti. Kes on eales sattunud Balti jaama, teab, et seal on väga värvikirev seltskond. Siinne Balti jaama seltskond on aga veel põnevam, sest siin on igasugu rumeenlasi ja Aafrika riikide kodanikke (njah, Itaalia immigrantidest on palju kuuldud) ning nende rajoonis on blondid harukordne nähtus. Julge, nagu ma olen, läksin ma siis ikka küsima:"Dove pagare le biciclette?" ja kohe oli 5 neegrit mul ümber, üritades mind aidata. Esimene küsimus oli aga loomulikult: "Have you lost your bicycle?" Nojah, niipalju saime abi, et meid juhatati nr 18 bussi peale, kus suures AUCHAN ostukeskuses pidi olema roppu moodi rattaid. AUCHANi leidsime üles, rattaid aga mitte nii et jäimegi tühjade kätega.

Madis ja Patrick avastasid FIFA

Laupäeval saabus aga ka kolmas eestlane-Marek-ning Madisega mõtlesime, et teeme veits naltsi ka. Nimelt Marek ei teadnud, et ma ka olemas olen ja nii läksime talle eile rongijaama vastu, mõeldes välja plaani, et ma olen rootslane nimega Mary, kes räägib inglise aktsendiga ja õpib sotsiaalteadusi. Marek ei saanud ööd ega mütsi aru, et midagi valesti on, aga ma ei suutnud lõpuks naeru tagasi hoida (suur tänu Madise muietele) ning nii pidin oma tõelise isiku avalikustama. Marek:"Jobu oled!" :D

Raekoja ees

Õhtul käisime aga Botillonel, mis on suur tänavafestival. Koleda ilma tõttu oli see lihtsalt niisama olemine suurel keskväljakul ning nii semutsesin seal hispaanlaste, itaallaste ja minu nunnude sakslastega. Kui koju tulen, võin teile õpetada igasugu erinevaid joomamänge-meie järgmise nädala plaan on aga teha Beerpongiturniir ja loomulikult Baila. Peakski emmele nimekirja tekitama, mida kõike mul vaja on :)

Seniks aga musid püksi, mul hakkab koolinädal pihta!