EILC korraldab igal nädalavahetusel meile ühe ekskursiooni. Kuigi algses plaanis olid Rooma, Veneetsia ja Verona, siis nüüd on need asendunud mingite Toskaana küladega. Ma ei kurda, sest küll ma saan hiljem ka need kohad omal käel ära vaadata, aasta on ju ees. Veneetsias me elame vist niikuinii kõik nädalavahetused, Magnus tegi nalja, et võiks lausa korteri üürida.
AGA. Laupäeval viidi meid pärast suurt pohmakat Sant Gimiglianisse, mis on siis taaskord üks väike mägiküla. Omapärane on ta aga selle poolest, et rivaalitsevad perekonnad rajasid sinna üksteise järel torne nii et linna ümbritsebki praegu 14 torni. Tornidest huvitavam oli pulm, mida juhtusime pealt nägema- päris ilus pruut, eksju,
ning söök, sest ega keegi meist polnud eriti kõhtu kinnitanud.
Ja no olgem ausad, Anders ja Magnus on mingid söödikud, kes võiksid iga putka vabalt tühjaks teha. Vähemalt oli eile ilus ilm ning seetõttu hakkas Recep mulle peale käima, et ma võiks nendega randa minna.
Eile õhtulgi Piazza il Campol käis selline nurumine, et miks ma Firenzesse lähen ja nendega ei liitu. Lõpuks läks mul süda härdaks ja nii ma astusingi pühapäeva hommikul 6.30 kargesse Toskaana hommikusse, et bussile jõuda. Miks nii vara? Sest ausalt öeldes ma ei teadnud, kus bussijaam asub, seega hakkasin GPSiga seda otsima. Hommikud on siin tõesti ilusad- päike tõuseb aeglaselt, tasapisi läheb soojaks, inimesi pole, ainult mõni tänavakoristusauto, ja ennäe-imet: turist, kes küsis mult kell 7 hommikul teed. Ilmselgelt ma näen juba kohalik välja, keel suus ja puha. Ehhe, nali!
Itaalia läänerannikule sõitsime kahekümnekesi-mina, norrakad, türklased, leedukad, prantslased, sakslased ja paar liibüalast, kes Itaalias õpivad. Lamp. Kuna paljudel oli eelmisest õhtust jääknähud (olgem ausad, Recep lõhnas nagu Risto, nii kodune tunne!), siis möödus kahetunnine tee ühelt poolt teisele kõikudes. Castigliano võttis meid vastu aga mõnusa leitsaku ja sooja mereveega, oh seda lusti ja lõbu siis hullata! Aga meil hakkas igav, sest kaua sa ikka mulised ja päevitad ja sulistad ning lõpuks tegigi Magnus 20-eurise väljamineku, ostsime võrkpalli, mis kindlasti Põldemaade arvates kriitikat ei kannata. Meile ka väga ei meeldinud, aga midagi oli vaja. Lõpuks mängisimegi võrgu asemel jalkat, sest see pall oli liiga kõva :D Loomulikult saime me kõik aga kohutavalt palju päikest, et Anders on homseks raudselt hullem vähk kui mina tavaliselt.
"Mõnus" lugu oli aga tagasitulekuga. Mitte et me oleks kohe bussipeatuse üles leidnud, aga loomulikult olime ära unustanud ka tõiga, et itaallastel on kombeks nädalavahetusel ka mere ääres käia. Ja siis hästi hilja tagasi jõuda... Niiet selle kahetunnise sõidu asemel olime bussis lausa 4 tundi ja kodu-uksest astusin ma sisse lõpuks kell 11 õhtul. Rampväsinuna ja tüdinuna. Kuigi Magnus üritas oma "Darling, everything is gonna be alright" tuju mulle tekitada, ei õnnestunud see eriti, aga noh, vähemalt saime bussis itaalia keelt õppida jälle.
Muide, Türgi tüdruk Hilal, kes siia 3 päeva tagasi saabus, läheb ära. Tagasi. Sest talle ei meeldi Itaalia pruunid majad ja talle ei meeldi itaalia keel. Ega ta inglise keelegagi ka väga ei hiilga, nii et, tõesti, tal oleks siin raskeks läinud, aga... KOLME PÄEVAGA OTSUSTAD ÄRA, ET SA EI SUUDA SIIN OLLA!!!??? Ma olen siiamaani šokis. Aga vähemalt saab Sozia omale nüüd normaalse toa tagasi, et ta ei pea mingit lapsehoidjat mängima. :) jehuu. Uuel nädalal uue hooga!
Nessun commento:
Posta un commento