Saldejumpsjumpsjumpsjumps

Kuna netti ei saanud, läheb postitusele wordi kirjutatud fail:

Palun vabandust, kuuevarbalised, aga Riia lennujaamas maandudes mõistsin, et läti keel on üks kole keel. Ainus sõna, millest sa aru saad, on saldejumps ja kuigi lätlane seda sõna väga palju ei kasuta- nüüd on ju kole ilm ka, kes see jäätist ikka tahab- siis mulle kõlab iga lause kui saldejumpsjumpsjumpsjumps.

Aga. Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kuigi ma valmistasin eile paljudele nalja juttudega kohvripakkimisest, oli asi naljast kaugel. Üksi poleks ma sellega hakkama saanud, sest teades mind, ehhee, kõik tuleb ju kaasa võtta. Tädi Luule kingitud soe tekk, kaisumõmmi, kõik pildid (ja -raamid), häästi palju riideid jnejne. Õnneks tuli ema vahele, kes viskas oma pilgu peale, et küll me sellega hakkame saame. Ja saimegi. Mina halamas: "Need ei mahu ära!", ema kõrval kohvrit pressides, pekstes, selle peal istudes, "Oleme enne mahutanud, mahuvad ka nüüd!" Ja asja sai. Tallinna lennujaama jõudes kaalus kohver 22,4 kg, käsipagas 9,6. Natukene palju, aga tänu mõistvale teenindajale panin ülekilod käsipagasisse, ta pani silma kinni pigistades 8kg-lipaka peale ja tehtud ta sai. Asjad tulid ka Linatesse ilusti kohale.

Nelel oli oma kirjas õigus. Kuigi lennujaamapisarad olid mõrud ja vääga valusad alla neelata ning lennukis Tallinna kohal hõljudes nutsin veelgi, on see minu elu uue peatüki algus. Kuna itaallased naeratavad ja naeravad palju ja kädistavad sama palju ringi kui mina, võin ma rahul olla. Vähemalt esialgu.

Siiamaani pole ma pastasööjates pettunud. Itaalia „Emmanuelle“ nimelises söögikohas olid teenindajad hiinlased, kõrvallauas mängis kohalik (ja olgem ausad, väga valjude heliefektidega) Angry Birdsi, rongis hakkavad kõik sinuga rääkima, esmalt itaalia keeles, kui seda aga ei räägi, siis mõni püüab püüdlikult inglise keeles jätkata. Samamoodi jutustavad nad terve tee omavahel. Minu vastas istuv tädi alustas kõrvallauas istuva tädiga juttu teemal „Koerad“ (nimelt on kõrvaltädil väike pitsu süles), siis rääkisid midagi kultuuriteemadel ja nii paar tundi järjest. Lõpuks läks daam koerakesega maha ning alles siis tutvustas ennast, jagas Facebooki kontot ja läinud ta oligi.

Elukohast räägin järgmisest postituses. Siia jõudmisest samuti :)