Kuna Itaalias náitab kell veel viimaseid 25nda kuupáeva minuteid, siis láheb sissekanne táppi.
Tána on minu emmel súnnipáev. Aga ta ei ole tavaline emme. Igaúks peab oma emmet maailma parimaks, aga minu oma tőesti seda on. Váhe sellest, et ta on paljude laste emme koolis, seda náitab ka Tallinna aasta őpetaja ja Eesti aasta őpetaja tiitel, váhe sellest, et ta meeldib ka Eesti presidendile, kes andis talle Valgetáhe neljanda risti ordeni (palun, Mirja Sárg, ma loodan, et ma kirjutasin selle őigesti), ta on minu emme. MINU!
Olles olnud mulle ka isa eest (see sőna ei váári kunagi minu jaoks hellitusnime), on ta úles kasvatanud siiamaani úhe páris tegusa inimese...
Emme pani lapse AA-kooli, kus laps őppis lalisedes ráákima. Saksa keelt őppis ka. Vist.
Emme pani lapse laulukooli, millest kasvas Sinilille, Ellerheina, WAFi ning meeletu koolikoorikogemus. Ka Itaalias vaimustan lavalaudu.
Emme pani lapse Tallinna Reaalkooli. Sinna ussipessa, kus laps őppis teadust, aga ka suhtlemist. Táitsa oma ema tútar, ajaloolaps.
Emme lasi lapsel 16-aastasena úksi Hispaanias káia. Jálle ujus laps válja, kuigi tuli tagasi ilma raha ja dokumentideta. Ka roheline rahakott vajus unustusse.
Emme julgustas tútart uurimistőőd tegema, mis andis tútrele sőrme ajakirjandusse liikumaks.
Emme lasi oma tútrel minna 6 karvase mehe sekka raadioajakirjandust tegema, ja náe, tánasel páevalgi on plika hingekirjas.
Emme káis tútrega 2 nádalat párast pimesooleoperatsiooni Siinai máel. Ei oleks tohtinud, aga tútar tahtis.
Emme ja tútar sattusid párast seda Araabia kevadesse ja olid natuke aega kangelased..
Emme lasi oma tútre Itaaliasse (!), úksi. Keelt laps ei osanud, elada ei osanud (Tartukogemus, tjah, ikkagi oli laps Tallinnas úpris tihti)... Ja náe, laps on hakkama saanud.
Emme on toetanud kőiki lapse otsuseid ning kuigi laps on vahel jonninud ja karjunud (isegi páris tihti) ja oma őigust taga ajanud, natuke nutnud ja siis ára leppinud, on emme jáánud endale kindlaks.
Neid ridu kirjutades siin Kinga arvutis tuleb váike pisar ka. Kui teie saate oma emmet kas vői iga páev kallistada, siis mina tegin seda viimati 3.septembril lennujaamas. Ja oioi kui palju kordi ma olen seda tahtnud hiljem veel teha. Kallid inimesed, kellel on see vőimalus mu emmet náha, kallistage ja musitage teda minu poolt. Ma annan teile need kallid tagasi, kui ma Eestisse tulen.
Eriti sina, Iiah, kes emmet niikuinii emmeks kutsub, aga emme tundi vága tihti unisuse tőttu ei satu....
P.S. Silvu káskis ka őnne soovida (ja kui ta náeb Sind, siis ta kallistab)
Samamoodi minu sakslased ja hispaanlased, kes ootavad Sult ekskursiooni. :)
Tána on minu emmel súnnipáev. Aga ta ei ole tavaline emme. Igaúks peab oma emmet maailma parimaks, aga minu oma tőesti seda on. Váhe sellest, et ta on paljude laste emme koolis, seda náitab ka Tallinna aasta őpetaja ja Eesti aasta őpetaja tiitel, váhe sellest, et ta meeldib ka Eesti presidendile, kes andis talle Valgetáhe neljanda risti ordeni (palun, Mirja Sárg, ma loodan, et ma kirjutasin selle őigesti), ta on minu emme. MINU!
Olles olnud mulle ka isa eest (see sőna ei váári kunagi minu jaoks hellitusnime), on ta úles kasvatanud siiamaani úhe páris tegusa inimese...
Emme pani lapse AA-kooli, kus laps őppis lalisedes ráákima. Saksa keelt őppis ka. Vist.
Emme pani lapse laulukooli, millest kasvas Sinilille, Ellerheina, WAFi ning meeletu koolikoorikogemus. Ka Itaalias vaimustan lavalaudu.
Emme pani lapse Tallinna Reaalkooli. Sinna ussipessa, kus laps őppis teadust, aga ka suhtlemist. Táitsa oma ema tútar, ajaloolaps.
Emme lasi lapsel 16-aastasena úksi Hispaanias káia. Jálle ujus laps válja, kuigi tuli tagasi ilma raha ja dokumentideta. Ka roheline rahakott vajus unustusse.
Emme julgustas tútart uurimistőőd tegema, mis andis tútrele sőrme ajakirjandusse liikumaks.
Emme lasi oma tútrel minna 6 karvase mehe sekka raadioajakirjandust tegema, ja náe, tánasel páevalgi on plika hingekirjas.
Emme káis tútrega 2 nádalat párast pimesooleoperatsiooni Siinai máel. Ei oleks tohtinud, aga tútar tahtis.
Emme ja tútar sattusid párast seda Araabia kevadesse ja olid natuke aega kangelased..
Emme lasi oma tútre Itaaliasse (!), úksi. Keelt laps ei osanud, elada ei osanud (Tartukogemus, tjah, ikkagi oli laps Tallinnas úpris tihti)... Ja náe, laps on hakkama saanud.
Emme on toetanud kőiki lapse otsuseid ning kuigi laps on vahel jonninud ja karjunud (isegi páris tihti) ja oma őigust taga ajanud, natuke nutnud ja siis ára leppinud, on emme jáánud endale kindlaks.
Neid ridu kirjutades siin Kinga arvutis tuleb váike pisar ka. Kui teie saate oma emmet kas vői iga páev kallistada, siis mina tegin seda viimati 3.septembril lennujaamas. Ja oioi kui palju kordi ma olen seda tahtnud hiljem veel teha. Kallid inimesed, kellel on see vőimalus mu emmet náha, kallistage ja musitage teda minu poolt. Ma annan teile need kallid tagasi, kui ma Eestisse tulen.
Eriti sina, Iiah, kes emmet niikuinii emmeks kutsub, aga emme tundi vága tihti unisuse tőttu ei satu....
PALJU ŐNNE, MU ERILINE EMME!!!!!!!!!!!!!!!
P.S. Silvu káskis ka őnne soovida (ja kui ta náeb Sind, siis ta kallistab)
Samamoodi minu sakslased ja hispaanlased, kes ootavad Sult ekskursiooni. :)
Nessun commento:
Posta un commento