Armasta iseennast. Singapuris.

Dramaatiliselt kulla võitnud olümpiavõitja avaldas šokeeriva tõe… oli esimene lause, mis minu wordifaili kirja pandud oli. Las ta jääb siis kirja. Sellistest lausetest ju tihti mu veebivahetused koosnevadki.

Igatahes. Täpselt kuu aega tagasi (kuupäevaliselt 19. jaanuaril) juhtus midagi vaimustavat, imelist, imekspandavat, suurepärast, jumalikku, kaunist… Tegelikult mul pole sõnu, seda polegi võimalik kirjeldada.. Jah, me nägime BTSi. Ja nemad nägid meid. Ja need kaks ja pool tundi olid väärt seda 10+ tundi ootamist, elevust, higistamist, palju pisaraid ja … ennekõike ka neid Näljamänge, kuidas me neid pileteid ostsime…

Buss, mis tekitas kontserdipaiga juures palju elevust. FOTO: @MISS HANA I.S

KUIDAS OSTA PILETEID?

25.oktoober on mu ema sünnipäev. 2018. astal oli see veelgi erilisem, sest emme sai 60. Ikka juubel ja puha. Ja mida teeb tema 26-aastane tütar? Ostab Singapuri BTSi kontserdile pileteid. Ma olin just sellel ööl emme juures, järgmisel päeval pidin alustama kell 8 hommikul Kataloonia ralli blogiga,  kuid tahtsin ikka talle väikese koogikese teha ja olla armas. Aga ei. 

Elevus ei lasknud magada niikuinii ja nõnda me läksimegi kell 4 varahommikul  Singapore Sports Hubi piletijärjekorda (see lehekülg on mul siiani mälus) hulluma. Tegelikult oli see süsteem võrreldes Euroopa piletimüügiga päris mõistlik – kõik pandi virtuaalselt järjekorda ja siis tegelikult server vist ise määras, kes kuidas pileteid osta saab. Mina olin järjekorras 2 sülearvutiga ja tahvliga, Kessul oli ka kohutavalt palju nutivahendeid, Tuti oli laululaagris ja passis ka tahvli abil tunnikese, aga lasime ta siiski magama. 

Twitteris oli muidugi paanika megasuur, tigedus kasvas kui mõni kekkas juba põhimõtteliselt 10 minutit pärast keskkonna avanemist, et tal on piletid käes.

Ühel hetkel, kaks tundi hiljem, hakkas kerima! Ja keris ja keris ja keris ja keris mulle ette…… ostukeskkonna. Kell oli 7 varahommikul ja ma olin täiesti paanikas, sest me olime muidu arutanud tüdrukutega, et ideaalis tahaks muidugi lava ette või siis ORANGE 1. Nüüd oli pakkumisel RED2 (hind: 175 eurot) Tundub nagu kaugel selle raha eest.. aga võiks ju? MIDA MA TEEN?

Mis ma nüüd teeen????

Kirjutasin paanikas Kessule, vastust ei tulnud; proovisin helistada ning teisel korral võttis ta vastu. Ma poolkarjusin (sorri!): MIDA ME NÜÜD TEEME? Lahendus oli: võtta! Kell tiksus armutult muidugi, ma enam ei mäleta, kas ostuks oli aega 10 või 15 minutit, aga… AGA.. hakkasin  maksma ja.. SEAL OLID HOOLDUSTÖÖD!

ERROR!

Pisarad voolasid, elu võimalus oli ilmselgelt läinud, eksole! Aga esimest korda BACK nuppu vajutades viskas ta mind tagasi ostukeskkonda ning sain uuesti proovida. Taas kiire kontakt Kessuga, kes andis mulle kõiksugu pangakaartide andmeid ning IMEKOMBEL toimis pangakaart, millega Lõuna-Koreas kordagi (!) maksta ei saanud :D

KÄES! OLEMAS! ME LÄHEME SINGAPURI! OMG! ME LÄHEME SINGAPURI. WHAT.

Emme äratasin sõnadega: “Merili, 26, läheb jaanuaris Singapuri seitset Lõuna-Korea kutti vaatama.” Emme vastus: “Sa oled imelik. Ma ei saa teist aru. Te olete sõgedad. Aga noh..”

See “Aga noh” ongi vist vaikselt ka minu sõpradele olnud piisavaks selgituseks, miks ma selline olen või midagi uisapäisa teen. Paar nädalat hiljem novembrikuus olin saatuse (okei, täname siinkohal Otti) tahtel tunnikeseks Singapuri lennujaamas ning ei suutnud juba siis elevust varjata. Mida ma siis veel kontserdil peaks tegema?

KUIDAS SINGAPURI MINNA?

Kes oleks siis osanud arvata, et see kontsert tuleb minu ellu täpselt õigel ajal. Teate, ma olen üldiselt väga saatusesse uskuja ning arvan, et iga asi juhtub põhjusega. Ning tihti on poisid teinud midagi imelist just sellisel hetkel, mil maailm on kokku kukkumas. Nüüd oligi see 19. jaanuar minu jaoks kui majakas põlev tuluke keset ulgumerd, milleni ma lihtsalt pidin vastu pidama. Ent need 19 päeva olid rasked, oioi kui rasked.

***

Vahemärkus: Rasketel hetkedel suutsin ka “nalja” teha – peielaud oli just algamas, kui järsku kuulen Jini kuskil laulmas. Hmm.. kas keegi kuulab “Epiphanyt?”  EI, muidugi tuli see minu kotist! Ja Jin oli jõudnud juba teise salmi refräänini ja laulis: … MUL OLI NII PIINLIK! Õnneks kuulsid seda vaid mu lähedal istunud inimesed, aga ma läksin punaseks kui ladvaõun.

***

Kohati irooniliselt algas aga veidi enne Singapuri lennukile astumist minu elus peaaegu et uus ajajärk. Käisin paar tundi enne lennukile astumist töövestlusel ning kohe kui Singapurist tagasi jõudsin, selgus, et olen ametisse valitud. :) Success!

Et see jaanuar veelgi hagu saaks alla, selgus Varssavis, et LOT on lennu Singapuri tühistanud.

(Kusjuures päev enne jaurasin ma LOTiga, sest meid oli pandud Kerstiniga eraldi istuma ja ma ei saanud kuidagi seda muuta; kirjutasin siis neile, et vabandust, aga kas te soovite tõesti hiljem saada mõnelt minu kõrvalistujalt kaebust, kes 11h lennu järel ei saa kuidagi sõba silmale, sest ma ulun? Pool tundi hiljem olid meie istekohad kõrvuti. Vabandust!)

Saime siis posu pileteid, meid viidi kohaliku taksostaniga kuskile äärelinna, kus polnud ilmselgelt kuuldud, et jõulud on ammu läbi. Sõime parti ja pavlovat, laulsime hambaid pestes ja kuristades “Epiphanyt” ning järgmisel hommikul lendasime ülivara Zürichisse (Kessu isegi ei mäleta, et me sinna sõitsime :D). 

В лесу родилась ёлочка

Tegelikult oli sellel lennu ärajäämisel kaks väga ägedat boonust: 1) LOTi lennuk asendus Singapore Airlinesiga, mis oli ülimugav ja meil oli väga palju jalaruumi pluss kogu aeg sai süüa ja juua (nagu kogu aeg, mingi onu tassis neid snäkke seal), 2) me kohtusime imearmsa Poola Army Olaga, kes tundis meid juba lennujaamas ära, sest minu koti küljes on Koya ja Kessu kotikese küljes rippus Mang.

Beebitekike RJ peab alati kaasas olema. Ja Kessul läks päev korda, et korrakski tukkuma jäänud minu pildile sai.

Magada me ilmselgelt palju ei suutnud, sest minu tahvlist oli vaja ära õppida fanchante (nagu videost on näha, siis fanchante Singapuris väga ei tehtudki), poolpisarais oli vaja ära vaadata Wings kontsert ning nii palju kui meie internet oli enne võimaldanud alla tõmmata – American Hustle life. Ja nõnda me kolmapäeva varahommikul kell 7 Singapuri ellu sukeldusimegi. Muide, meie hotell oli üsna linnupesa (Sports Hubi) lähedal:

Basseini äärest oli hea linnupesa piiluma joosta

OOTUSÄREVUS

Ma teadsin Singapurist enne vaid niipalju, et mu sõbranna Estelle õppis seal, aga talle kunagi külla ma ei jõudnudki. Et seal on soe. Et seal on rikkad inimesed. Ja et seal sellist puhast singapurlast polegi, on palju hiinlasi, korealasi jne. Aga ma tänan südamest BTSi, et just nemad mind sinna tegelikult suunasid ja tõid.

Enne veel kui ma kontserdist pikemalt räägin, tahan ma peatuda oma kolmel lemmikhetkel:

1)  Magamatusest pilves olekus käisime Sentosa saarel, kus vallutasime gondlid ja laulsime seal “Anpanmani”, “Go-go”, aga mu lemmik oli suusatõstukiga üle palmide sõitmine ning kuigi mul pole kõrguse vastu suurt midagi, hakkasin ma karjuma. Ning rahustuseks oli väga hea teha fanchanti:

2) Gardens by the Bay osana on Singapuris pilvemaja (Cloud dome) ja lillemaja (Flower dome). Kõndisime pilve sees, kui kuidagi hakkas meil Tutiga kummitama tomatilaul. Ja nõnda me lõõritasime seda laulukest. Nii vahetu, nii mõnus, nii tore! 

3) Õhtul enne kontserti käisime me Singapuri ühe kuulsaima hotelli, Marina Bay 57. korruse katusebaaris kokteilitamas. Vaade oli vägev – seejures nägime, kuidas linnupesas proovi tehakse. Jah, poisid olid õhtul kell 22.30 proovi tegemas. Ent meele tegi härdaks hoopis pärastine jalutuskäik Gardens by the Bayl. Sillal jäime pidama ja kuulasime kuldseid nutulaule: “Epiphany”, “Two!Three!” ning a capella popurriiid “Boy in luv” – “Danger” – “I need you”. Värin tuli sisse ning võitlesin mõttega, et äkki keegi on meiega siin veel jalutamas? Namjoon? Jin?

Need pildikesed on alati mu rahakotis kaasas.

KONTSERT

Ja see peamisem lemmikhetk. Kontsert. Algusest lõpuni. Ka siis kui järjest vihmaussid (ma lähen tõesti põrgusse, et ma neid nii kutsun) minestasid ja inimesed kuidagi aru ei saanud, et päästjad peab LÄBI laskma, mitte rohkem peale pressima, et lavale ligemale saada.

***

Oli augustikuu pärastlõuna, 25. august. Paar tundi oli veel veebivahetust teha, kuid mõtetes olin juba Hiiumaal, kuhu Kessuga õhtul sõitma pidime. Tuiasin uudiseid otsides Twitteris ringi ning kuna sel hetkel mul eraldi ARMY-kontot polnud, oli minu voos lisaks spordile ka BTSi. Ahjaa, täna on ju esimene kontsert! Ja vaatama-kommenteerima selle ühe korea tüdruku 144px ülevalt filmitud streami ma jäingi. Ja nutsin kui esimest korda Jini esitatud “Epiphanyt” nägin/kuulsin (nii palju kui sellest ruudulisest pildist aru saada oli). Ja nõnda ma tegelikult ei imestanud, kui ma Singapuris lõpuks teadsin tegelikult, kuhu nad laval liiguvad, mis järjekorras nad neid lugusid esitasid – kogu nende tuuri on ju tänu ARMYdele neid kontserte jälgitud. Aga kohapeal on ju ikka täiesti teine tunne. Juba ainuüksi see kogukonnatunne on võimas.

***

Ma pole kunagi mõnda artisti nii tulihingeliselt fännanud, pigem on mu kangelasteks olnud siiski sportlased. Minu toas olid alati jalgpallurite postrid, sekka ka Rootsi kolmikhüppaja Christian Olsson ning muidugi Andrus Värnik – jah, ma olin täiesti andunud fänn! Aga nüüd…

Päev varem käisime Kessuga staadioni perimeetri läbi. Sajad Armyd olid samale mõttele tulnud. Eriti populaarne oli LOVE YOURSELF plakatiga pildistamine, aga ka väravate vahelt piilumine. 

Mida ma nägin? Ekraane. Ja sain kinnitust, et tegelikult oleme lavale päris lähedal.

Ega me siis saanud alla jääda. J Leidsime ka BT21 mänguautomaadi, aga meie püüdlused uut kaisukat võita ei kandnud vilja. Hiina perekond meie kõrval kulutas neid münte omajagu, aga sai ka noosi võrra rikkamaks.

Tahtsin Koyat, ei saanud. 

Kuigi Twitterist oli näha, et mõned ARMYd läksid juba öösel merchi järjekorda, otsustasime iluune kasuks (neljast tunnist ju piisab!) ning lootsime, et ARMYBOMBi järjekord pole vast nii suur. Nojah, valesti arvasime! Aga vähemalt oli järjekorras lõbus. :) Ja muusikat oli ka kõvasti.

Video on pikk, aga siin on ka üllatusi :)

Järjekorrad 19. jaanuaril: 

*ARMYBOMB 8.30 – 11.10
*RED 2 karjamaa 11.30 – 12.30  (oma järjekorranumbriga, mis oli meil 5563-5565)
*RED2 kuni sissesaamiseni koos teiste kategooriatega 12.30  – 16.30
*Kontsert ise algas 19.00

Nagu sellel päeval ja hiljemgi tüdrukutega arutades oleme mõtisklenud, et tegelikult polnud see ootamine jube ühti. Kõik ootasid ju ühe eesmärgi nimel, seda esiteks. Teiseks oli täiega tore erinevate ARMYdega rääkida (Ja igast maailma otsast oli neid inimesi, tõsi, meie paistsime oma hallide ja roosade juustega ning mina oma JINi särgiga imehästi välja) ning väga paljud ARMYd jagasid ka kingituseks fotokaarte või küpsiseid.

Päris tõhus äri: hakkad Twitteris jälgijaks, annan sulle fotokaardi/kommi/pildi/küpsise

Kuna väljas oli väga palav (32 kraadi), oli BIGHIT rentinud poiste eestvõttel ka kõrvaloleva spordisaali, kus siis osad kategooriad, sealhulgas meie, oodata saime. Nõnda me ei kuulnudki, kuidas poisid läbimängu tegid (nagu õuesolevad Armyd, kes olid kategooriad 1). Küll aga saime natuke wrappi nosida (tõsi, keegi polnud arvestanud, et tuhanded ARMYd käivad sellest väikesest müügiputkast tornaadoga üle), vetsus käia ja… BTSi kaardimängu mängida. Sellest, kuidas see mäng välja nägi, meil kahjuks pilte pole, aga lühidalt öeldes oli Seoulist ostetud 5000 wonine kaardipakk mu üks parimatest ostudest eelmisel aastal!

Muidugi õpiti veel fanchante / õigeid laulusõnu

RED2 kategooria osutus aga üheks parimaks. Et me olime näinud, kuidas poisid vahe-ja lõpuosas sellel teisel laval kepslevad, teadsime, et tasuks just selle äärmise lava juurde end pressida. Tegelikult see polnud alguses isegi pressimine, seal lihtsalt polnud väga palju rahvast. 

2 SGD (ligikaudu euro) eest sai endale enne kontserti vett soetada 

Muidugi press elavnes, kui poisid reaalselt sinna tulidki.. ja mõistagi ka detsibellid Alguses ei saanud minagi aru, et Namjoon reaalselt minust meetri kaugusel on! Ma ei saanudki vist vahepeal üldse midagi aru. Emotsioon oli lihtsalt nii vägev.

Kuigi ma kartsin kõige rohkem “Epiphany” ajal selle suure rahvamassiga kaasa lauldes (KÜLMAVÄRIN!), et minu pisaratest moodustub lihtsalt järv ning inimesed kukuvad sinna sisse, oli kõige suurem nututekitaja ikkagi “Truth Untold”, mis tuli pärast Jini soolot. Ja ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ainiti Jini suu ammuli ja hingasin tema emotsiooni sisse.

Suurim üllatus oli aga V, kelle “Singularity” oli nii enesekindel ja nii… seksapiilne. Ta suutis 55 000 inimest oma sõrme ümber mässida, et vahepeal jäädi haudvaikseks ning lihtsalt vaadata, millega ta nüüd üllatab.

Õhtu humoorikaima (aga ka kõige ohtlikuma) hetke eest hoolitses Jimin, kes libastus. Mina ausalt öeldes alguses seda ei näinudki, vaid sain alles õhtul hotellis teada, mis juhtus. Aga poiss oli elus ja pärast Vlive'is isegi ei maininud seda. Kuigi ma usun, et ta oli enda peale päris kuri :(

Jimin fell during DNA because the floor was slippery :( so everyone decided not to do the last dance part for the song.

I'm glad they didn't because i dont want them to get hurt again.#LoveYourselfInSG #LOVEYOURSELFSG @BTS_twt #BTSLoveYourselfSG pic.twitter.com/xkuumXARX3

— mel 💜 Happy Birthday J-hope! 🌻🌒 (@moonworlld) January 19, 2019

Aga noh, kes oleks Merili, kui ta midagi imelikku ei teeks? Vaikusehetkedel algatasin ma meie sektoris mitu korda fanchanti, muidugi suutsin ma mitu korda karjuda eriti mehise rekkalesbi häälega: “KIM NAMJOON” ning “JHOPE” – videosse jäid ka mõned näited. Jah, ma karjusin. Jah, me ei teinud fanchante, sest see muusika kiskus esimesest taktist kaasa ning fanchantid polnud enam olulised. Fiiling oli.

My moon.

Ja siis see lõpp. SEE LÕPP!

***

23. mai 2018. Riia-Tallinn buss. Olime nädal aega Bulgaarias puhanud, kuid tarkusehambaoperatsiooni ja magistritööst tulenenud stressi tõttu meenutas see reis pigem kannatust. Bussiski pidin oma tööd veel kohendama. BTS oli just oma uue plaadi “Love yourself: Answer” välja lasknud, kuid just selles Lux Expressis sain kuulama hakata teisi laule peale “Fake love’I”. Love yourself: Answer. Hmm.. Sellest saab tulevikus üks ideaalne lõpulugu! Ja juba siis tekitas Jimini ja Jungkooki osa minus külmavärinaid.

***

Pärast Singapuri kontserti on “Love yourself: Answer” minu südames veelgi erilisema koha peal. Just selle laulu ajal jooksis J-Hope meie juurde, just meie ees tegid Jimin ja Jungkook oma imeliste inglihäältega trillerdusi, just siin hüppas Jungkook rahva sekka ning tõstis üles ühe fänni mahakukkunud telefoni,  just siin vaatasin ma Namjooniga tõtt ning nägin, kui palju me tegelikult talle korda läheme. Just siin kummardas Suga meie ees. Just siin tuli Jin lavalt maha ning naeris oma heledat naeru.

Mu süda täitus armastusega.

Kui see läbi oli, tuli tühjus ja veel rohkem pisaraid.

Lugu sarjast "Eestlane igas sadamas". Pärast kontserti lõppu palusime ühel blondil neiul endast pilti teha. "Where are you from?" - "I'm from a little country called Estonia!" - "Mine pekki!" Aitäh sulle pildi eest! :) 

Naljakas, aga neid ridu kirjutades teatas Bighit uutest kontsertidest. Ka nüüd jõutakse Pariisi ja Londonisse, kust tegelikult meie Näljamängude projekt eelmisel aastal juunikuus ka algas. Äkki nüüd läheb ka õnneks?

Reminder.

Love yourself.

AASTA 2018 ehk AASTA...

Milliste sõnadega 2018. aasta kokku võtta? Hirmus oli. Aga iga pisaraga tuli ka hunnik rõõmu, armastust ning tänutunnet. Imal, eks? Võtame siis teisiti aasta kokku!

Detsember 2018, Tallinn/Seoul

AJAVAHE: 6 või 7 tundi? Ehk pidev arvutamine, mis kell ikka Seoulis on ja mis kell see muusikasõu nüüd algab.

AMET: scriba

ARMASTUS: Joonie

COMEBACK: Greete

DRAAMA: kana

DRAAMASARI: „Boys over flowers“ ja „Meteor Garden“ ehk toetame sama storyline'i. 

FÄNN: Tuti (aka pageant mom)

HAMMUSTAJA: Taavi

Aprill 2018, Tallinn

HETK, OH VIIBI VEEL: „Spring day“ Bulgaaria purjekal, taustal delfiinid hüppamas veest välja

HILINEMINE: Taaviga London-Tallinn lennust mahajäämine, Postimehe veebiuudised ilmusid Gatwicki lennujaama Vagamama restoranist ja lennujaamapõrandalt. Ja muidugi kirjutas sellest, kuidas Air Balticu takso meid Riiast Tallinna sõidutas, Delfi!

Märts 2018, London

HITTLUGU: BTS „Fake love“

HULKUR: Murxu (jääb selleks igavesti)

HÄÄL: 1) Kirsti surnuks ehmatanud (ja hiljem piinlikkust tekitanud) Merili karje Linnanmäki lõbustuspargis, 2) Taaskord lõbustuspark, sedapuhku Lotteworld. Merili karjub: KIM NAMJOOOOOOOOOOON! 

Juuli 2018, Helsingi

DOUCHE: Härra Mõmmi Bulgaaria reisil pritsimas ja jauramas

INTERVJUU: Ja seda hoopis minuga kui Sydneys intervjueerisid mind Samsung Australia tarbeks kolm Lõuna-Korea Armyt

ISU: Tuulidubap (ehk bibimbap Põhja-Korea piiri ääres)

JANU: 1) WRC gala Sydneys, 2) Kessuga Seouli katusel, 3) Murx 26 sünnipäevapidu, 4) Hiiumaa tripp, 5) Murxu lõpetamine

JOBUD: Hoorapirukas ja vitutuutu 

JOODIKUKALTS: Kessu (kes suutis ühe õhtuga Hiiumaal hakata koeraks ning maanduda Põldemaade isa käte vahel)

JOOK: Soju

KAUGSUHE: Ode&Murx

Meie ainus pilt Odega sellest aastast. September 2018, Saue

KILOMETRAAŽ: 15 000 kilomeetrit ja 25 lennutundi Tallinnast Coffs Harbourisse

KINGITUS: Jimin

KERA, PALL JA LAMMAS: Kessu, kurt ja täis, Seoulis vetsu otsimas ja somehow koju jõudmas

KOMANDEERING: Austraalia ralli novembris. Okei, loetleme siinkohal üle siis oma tööreisid (mida oli sel aastal ikka vähem): Jaanuar - Monte Carlo ralli, juuni - Sardiinia ralli, august - kergejõustiku EM Berliinis, november - Austraalia ralli

Juuli 2018, Rally Estonia, Tartu

KOMPLIMENT: "Kui aus olla, siis sa oled nagu komplektina küll parim naine, keda ma kohanud" by Kaarel.

KURBHETK: neid on kaks. 1) Augustis Petrose diagnoos, kui arst võttis telefoni 26 helistamisel vastu.  2) Oktoobri viimasel päeval OJ vallandamine. Mu süda purunes, lootus kadus ja ma ei andesta asjaosalistele mitte kunagi. MITTE KUNAGI.

KÕNE: Love yourself by RM.

LAUL: vastavalt tujudele ehk vt. allapoole

LOODUSHUVILINE: Fotograafiaring „Virmalised“ tegutsesid ka suvel, kui käisid varjutavat kuud otsimas. Aga ka virmalised pole kadunud!

LOOM: RJ ja Koya 

Oktoober 2018, Seoul

September 2018, Seoul

Okei, päriskoaalad ka:

November 2018, Sydney

LUGU: Millega ma enim Postimehes tänavu rahule jäin? Ilmselt selle looga – Gerd Kanteri imeline karjäär ehk Kuidas ontlikust noormehest sai maailma parim kettaheitja. Erinevalt mõnest kolleegist, kes kirjutab artikleid päevi, valmis see nelja tunniga.

MIISU: Kati (kui deit ei taha kohe üldse ära lõppeda…)

MOELEEMUR: Viljar Voog on homoseksualist!

PELLER: Eller (ta ei vabane sellest tiitlist iialgi)

SOHVER: Henritakso

Juuni 2018, Pühajärve

SUUDLUS: Kedi (austame siiski ajaloo esimest tinderideiti!)

OTSING: draamakana (+ Anni otsimine), BTSi kontserdipiletite näljamängud

PISARAD: keegi ütles, et Merili ju nutab iga päev. Aga sellised... helgeimad pisarakitkujahetked:
1) Magnus Kirdi medalitseremoonia (ma olin nii uhke!), 2) „Epiphany“ esimene Seouli esitus, mida ma vaatasin Twitteri 144 otsepildi vahendusel, 3) Istanbuli lennujaamabussi pisarakosk, 

4) Kessu sünnipäevakingituse avalikustamine: 

POHHUIST: Krissu

PÜHENDUMUS: 7 kaunist kodanikku Seoulis (Kim Namjoon, Kim Seokjin, Min Yoongi, Jung Hoseok, Park Jimin, Kim Tae-hyung, Jeon Jungkook!)

RALLINALI: „Ma lubasin täna kõigile välja teha, aga mu krediitkaardilimiit on 10 000 eurot“  by Jarimari Austraalia ralli lõppedes

SAAVUTUS: Magistritöö valmimine läbi higi, vere ja pisarate

Juuni 2018, Tartu

SIMMAN: Muinastulede öö Helina, Henri, Kessu ja Mihkliga Hiiumaal

UNETUS: Pyeongchangi olümpia (3 nädalat 3h päevas)

TARKUSETERA:
„Sa oled alkohol! Ma joon sind!“ by Kerstin Hiiumaal

 „Eiiiii maga!“  by tundmatu joodik Otepääl

TANTS: Go go go by BTS ehk Merili katsed õppida tantsuliigutusi Hiiumaal, Saaremaal: 

TEADMATUS: Kas Bulgaariasse saab pärast tarkusehamba eemaldamist (ja põletikku) ikka minna või ei?

Mai 2018, Sozopol

TEGIJA: igatahes mitte minu nimekaim, vaid mina ise. Merili.

TIPPHETK: neidki on mitu. Aga praegusel hetkel meenub mulle lõpetamine 2018 (ehk 19. juuni), kus staff (Kessu) asus tööle juba kell 6.30 hommikul, et Murxule imeline meik teha, Inkigayo võiku pihku pista, ta juuksurisse saata ning .... päev lõppes vägaväga suure veejanuvajadusega kell 23.30 Tallinna bussis. Kaheksa tundi janutamist Pahades Poistes pole ikka naljaasi
TRIPP: Lõuna-Korea – selle aasta 2 kõige imelisemat nädalat… isegi ehk elus?

September 2018, Jeju saar

September 2018, Seoul

ULUALUNE: Istanbuli lennujaam (ja pisarad)

VALU: tarkusehamba väljatõmbamine, illustreeriks pildiga:

Mai 2018

VIRIN: Karl Anton Marx Suarez Navarro Pyeongchangi olümpia ajal

ÜLELASKJA ehk Jeerik vol.2: Kaarel (I love you still!)

WIFIPAROOL: Merili tavapärane öine kõnelus traumapunktis: „Tere, kas teil wifiparooli on? Ma peaksin varsti tööle hakkama, et kui siin läheb kaua, siis teeksin seda parema wifiühendusega….“

TÄNU: staffmemberitele ehk esikätt Kessule, kes on minu meikar, toitlustaja, DJ, hingehoidja, ), aga ka emmele, memmele, Atsule, Odele, Katile, Kirstile, Tutile, Henrile, Taavile, kes sel aastal olid minu kõrval KOGU AEG.

Veebruar 2018, Tallinn

Juuni 2018, Tartu

Iga kuu lemmikpalad. Nagu näha, on Korea märksõnaks. Uwu.

Jaanuar – EXO „Promise“

Veebruar – Zac Efron, Zendaya „Rewrite the stars“

Märts – Lion King musical „He lives in you“

Aprill – RM & Jungkook "Only fools"

Mai – BTS „Spring day“, erinevad artistid „Almost Paradise“

Juuni – BTS „Fake love“, SHINee „From Now on“, Koit Toome „Merelapsed“

Juuli – kõik BTSi laulud ja Dylan Wangi räpp

August – Kim Seokjin „Epiphany“ (kandus edasi ka septembrikuusse)

September – „Sample of my pasta“, Akmu „Dinosaur“, Sunmi „Siren“

Oktoober – MYTEEN „Beautiful goodbye“, BTS „Seoul“, RM „forever rain“

November – Steve Aoki feat. BTS „Waste it on me“

Detsember –비투비(BTOB) - '아름답고도 아프구나 (Beautiful pain)

오,늘 ! ehk Kuidas blondid BTSi näitusel käisid

Poolteist aastat pole siia blogisse kirjutanud, aga mida jõuluajal ikka teha (eriti, kui oled jälle olnud pool päeva BTSi vaimus), kui parimaid hetki meenutada.. Alustame siis Seouli reisi meenutamisega. Esmalt võtan ette imelise näituse ehk  오,늘!

Et BTSi kontserdile ei õnnestunud juunimöllus pileteid saada, lohutasime end paari Eesti Armyga (Kessu, Tuti, Anni) septembris-oktoobris reisiga Seouli. Ja kui juba Seoulis olla, siis pidasime ühe paraja võitluse selle nimel, et jõuda vähemalt BTSi näitusele. (PS. Nüüd liigub see näitus vist Tokyosse)

Miks võitlus? Eestis ei õnnestunud meil sellele pileteid osta, kohapealgi näitasid veebileheküljed, et pääsmed on välja müüdud, kuid mingi ime läbi õnnestus meil ühe telefoniga õigele lehele sisse häkkida ning üksikuid pileteid saada. Lennuk oli Jejult juba õhku tõusmas, kui ma viimased pileteid naks-naks kinni panin. Ja läks läbi! Nõnda hästi läks läbi, et ma käisin seal suisa ühe korra asemel kaks.

Kusjuures alguses oli seda kohta üpris raske üle leida - ARA Art Center ei ole just üleliia fancy koht Seouli kesklinnas, vaid sellises armsas rajoonis 7/11 poekese kõrval kultuurikeskust meenutav hoone. Aga dimensiooni tekitas ta rohkesti.

Paar tähelepanekut:

1) Enamus külastajaid on siiski kohalikud või teised asiaadid. Siiski, teisel korral nägime ka juba prantsuse Armysid.

2) Korea keelest on vahel kergem aru saada kui inglise keelest.  Ehk kui staff oli näinud, et publikus on üks valge kolge (Kessu), siis loomulikult pidi ta vuristama turvanõuded ette ka inglise keeles. Korea sisust saime aru 50%, inglise keele vuristamisest ehk tubli 10%. Ahjaa, üldse tehakse Koreas ette-taha muuseumides asjad ära ehk Reaalselt loetakse inimestele sõnad peale, mida tohib teha, mida mitte, mida katsuda võib, millal peab vait olema jne. Liigume siit järgmise punktini...

3) Mõnes kohas ei tohtinudki pilti ega videot teha. Näiteks on seal fotonäitused poiste enda tehtud piltidest (SPRING DAY) ning fotod nende esinemistest (YOUNG FOREVER)

Kinnitust sai fakt, et lisaks Kookiele meeldib väga palju Sugale pilte teha, ühtlasi on poisid ise teinud väga palju pilte magavast Kookiest :D

Aga mida veel.  

Korea Armysid erutas enim saal, kus näidati videot poiste photoshoodist ehk TOMORROW saal. Kümnene punt tüdrukuid lihtsalt kiljus neid videosid nähes, et üks turvameestest hoidis ikka mitu pikka minutit kõrvu kinni (muidugi vaatepilt oli ka seda väärt – Jin prunditas huuli ja V oli ebamaiselt ilus J). Kahjuks jäigi Kessu sellest fännikogemusest ilma, sest kui me teisel päeval sinna tagasi läksime, olime me peaaegu et üksi.

Väga äge oli TEAR-i saal, kus näitas poiste trennivideosid – nõnda sai näha, mis on koreograafias muutunud: 

Üsna lõpu eel olid BLOOD, SWEAT and TEARS saali seintel aga pildiraamid, kus siis poisid ühest raamist teise hüppasid – näiteks J-Hope läks V raami sisse tema jooki ära võtma, Jimin tuli RMi põselohku näpistama, JK tegi Sugale sarvi jms.

Aga mõnest kohast sai väga edukalt pilte teha ja nõnda tulebki siit üks veel suurem postitus. 

Esmalt kardina tagant läbi minnes kohtud poiste signeeritud kuldplaatidega. Korea ARMYd jooksid nendest kohe mööda poisse pildistama, nii et sai rahulikult inspekteerida ja nautida:

Jungkook

V

Jimin

Jin

J-Hope

Suga

RM

DOPE - siin saalis on poistest suuremad postrid, mida saab pärast ka osta. Etteruttavalt saan öelda, et RMi näiteks esimesel päeval alles enam polnudki, sama lugu oli Suga, JK ja Jiminiga. Teisel päeval sain oma RMi postrikese kätte ja see kukub mul paar korda päevas seinast alla. :D 

LOVE MAZE – vahetult enne näituse avamist käisid poisid peeglilabürindis oma soove kirjutamas (V Live’is rääkis Jimin veel, kuidas ta seal ära eksis). Nii palju kui ma oma algelise korea keelega aru sain, siis edastati Armydele ikka häid soove.  Muidugi sai osa ka Vante kunstist. 

Peeglisaalis olid ka ekraanid, kuhu siis poisid aeg-ajalt hüppasid....

I need U.  mind šokeeris, et see vann ikka nii väike oli. Seintel olid jällegi vahvad joonistused 

Tubade vahel oli ka JK kunsti, mille tegemist saab näha SIIT. Kookie ise rääkis ühes artiklis, et ta ei mäletagi, et ta väikesena näitustel käis. Usun, et neil, kes näitustel käivad, on oma põhjus, aga mind ennast need eriti ei tõmmanud. Kui aga meie näitusel käisin, mõtlesin, et «Wow, näitused on lahedad. Kas teiste omad on ka nii lahedad? Meie näitus oli tõesti äge!»

Miks on aga pildil Suga? «Ma ei õppinud väikesena joonistama. Mäletate «Wings: Begin» videot, eks? Seal oli Sugast üks joonistus, kuid et see põles ära, pidin ma selle taastama. Ausalt öeldes ei osanud ma niimoodi joonistadagi. Kuidas ma peaksingi seda tegema? Ma pole ju mingi proff või asi. Aga tegelikult see tuli päris hästi välja. Ma kutsun seda maali «poisikeseks», sest see ei näe üldsegi Suga moodi välja. Ta meenutab pigem meie mänedžere. Nad näevad täpselt sellised välja!»

BANGTAN ROOM - Just siin tegi BTS oma V live’i  ja naersid RMi juuste üle (mida on näha ka taustal ekraanil). Seintel on Jimini polaroide, kapis aga näiteks RMi lemmiksärk (teate küll, see punane Havai särk-kaftan), mänguasjad, lambid jne.

Valik Jimini selcasid :) 

Nüüd aga... koht, mis võttis mul üksinda käies pisara täiesti lahti. Juba enne Spring Day saalis tuli pisar, sest mängis just see versioon:

... aga kui ma nägin seda esimesel korral, siis I lost it. Jah, see on originaal. Jah. Oeh.

WHALIEN 52 - Saal, kus Kessu lost it ehk kõik, mis on tuttav J-Hope'i "Mama" videost.

HOUSE OF MASKS (ehk FAKE LOVE ja SINGULARITY)

Ilmselgelt üritasime me tuvastada, milline mask kellelegi kuulub - Kookie tuvastasime ära vähemalt.

IF I RULE THE WORLD – minu jaoks üks ägedaim näitusetuba, mida pealkirjastati kui «connect the past and the future».

Poistele olid antud laulud ning nad pidid iga laulu jaoks erilise gaasimaski disainima. Efektseim on JK oma, kes küsib veel Jiminilt, millise lille ta joonistas. Jimin: «Ma täpselt ei tea, aga äkki see on Naemsaekko?» JK: «Ei, see on tiigerliilia, minu sünnikuu lill.»

JK disainis veel ka «DNA» maski:

Meie liider RM lõbutses aga täiega ja minu arust oli see samuti väga-väga lahe mask – oranžide juustega mannekeen sai omale ülikonnanäo. Joonie ise oli megaõnnelik ja naeris poiste nägusid joonistades:  «I’m going to attack your heart!»

Jimin sai endale ülesandeks "Spring day": 

DNA- Saal, kus oli seintel hästi palju laulusõnu nii piltidena kui ka käsikirjaliselt. Jimini ja JK käekiri on väga loetavad, RMi oma oli ja on jätkuvalt nagu varesepoeg oleks kritseldanud. :) Aga kunstniku asi, eks!

Ja lõpetuseks... Sai kõikide plaatidega veel tutvuda (sealgi olid autogrammid peal), kuni jõudsid RMi krüpteeritud sõnumitega telefoniputkani.

Et Armyd saaksid aga metsiku pisara poetada, sai korruste vahel osa ülisuurest Armybombist. Ehk seintele suunati projektoriga kontsert ning et üle terve korruse oli laotatud suur must matt, jättis see mulje nagu oleksid ise armybombi sees. Praegugi tulevad judinad peale seda meenutades, väga äge oli!  

Mina jäin igatahes väga rahule. Kui ma esimest korda sealt üksinda lahkusin, võtsin ma veidi aega, et teistega kokku saada, võtsin järjest ette "Epiphany", "Spring day" ja "Reflectioni" ja kulgesin mööda Seouli... Imeline!

Ahjaa, Armyposti sai ka teele panna. Nõnda on paar ilusat Eesti postkaarti ka teele pandud (meelega oli üks Jinile mõeldes maasikatest koostatud Eesti kaart)... :)