Kuidas me lund otsisime ja talisuplejaid mängisime

 Nii paljust on kirjutada, ausalt. Seda enam, et jälle olen ma lõdvalt kuu aega siin niisama ringi tšillinud.Okei, tegelikult mitte. Aga magistritööd (PÄRISELT!) kirjutanud, õppinud ja oma kodu tormide eest kaitsnud.

Aga alustame siis ikkagi sellest, mis sai siis, kui ma Cataniasse tagasi jõudsin. Või kuidas ma jõudsin.

Teatavasti oli Tallinnas 5. jaanuaril lumetorm ning nõnda jälgisin ma suure huviga, nina vastu akent, kuidas jäämasinad, Luftwaffe taustal sõjaväelasi ootamas, lennurada puhastasid. Lend Istanbuli möödus rahulikult, kuid millegipärast olid passisabas ilged järjekorrad ning kuna mu Eesti telefoninumber mind WIFIsse ei lasknud, jälgisin niisama erinevaid inimesi - jah, stalkisin. 

Tund hiljem Turkish Airlines hotellijärjekorda jõudnuna vaatasin, et oh, mu ees on sama blond tütarlaps lapsevankriga, kes passisabaski mu läheduses seisis, ning hakkasin temaga juttu ajama. Nõnda tutvusin ühe megaarmsa lapse Joosu ja tema ema Kerliga, kes olid teel Maltale :)

Muide, ka varem oli Tallinna lennujaamas mul lapsekogemus, kui turvaväravate juures oli üks Berliini lendav ema oma imikuga ning ta palus mul titat hoida. Ma nii ootan juba aprillikuud, et veel ühte titat täiega hoida ja armastada!!! :)

Peab tõdema, et kui välja arvata ebamugavus, et Türgis peab kell 4-5 ärkama, et transfeer sind tagasi lennujaama viiks, siis muidu on seal hotellis superluks. Ma küll ei kujuta ette, mis sai Turkish Airlinesi klientidest päev hiljem, kui lumetorm Istanbuli jõudis. Nagu ma kuulsin, siis Ksenija Baltagi treeninglaager jäi selle tormi tõttu ära, ning üleüldse olid inimesed sealsamas kassade juures kilomeetristes järjekordades tunde passinud. Mul läks ikka igas mõttes hästi!

Aga Catania oli külm. Oioioi kui külm! Ja kuigi vastuvõtt oli soe (Ulli tegi mulle šokolaadikomme ja tegi mulle kõige armsama üllatuse, kui mu voodil oli jõulutulede keskel suur šokolaadihunnik!), oli meil ikka külm. Ning kuna meie gaasiballoon oli tühjaks saanud, keetsime ahjus teed. Kohe mitu liitrit teed, sest muudmoodi hakkama ei saanud.

Lukasz puges ka meie kaissu

Infoks: Itaalias, aga eriti Sitsiilias ei armastata keskkütet. Seepärast on ka elektriarved küllaltki suured, sest sooja saamiseks kasutatakse soojapuhureid - kes vähegi minuga mu elust siin rääkinud on, teavad, et meie korteris on see suureks probleemiks. Seda enam, kui näiteks ühel ajal töötavad kaks soojapuhurit pluss ahi, lööb see korgid välja ning jälle paar päeva internet ei tööta. #1stworldproblems.

Et Lukasz tuli ka suhteliselt kohe meie kaissu, asusime plaani pidama, et võiks ikkagi nädalavahetusel midagi ette võtta. Valik langes kahe koha kasuks: Nicolosi ja Belpasso. Pühapäeva hommikupoolikul bussijaama jõudes selgus aga, et ohoh - sinna täna ei sõideta! Loomulikult oli kohe kaks isehakanud taksisti meil kannul, kuid ma olen juba üpris hästi ära õppinud ükskõikse näo ja FUCK YOU - ilme, nii et tormasime järgmisesse bussijaama.

Veel infoks: Raudteejaam on minust 25-30 minutilise jalutuskäigu kaugusel, selle ees on linnaliinibussijaam, sellest 10 m eemal SITA - bussijaam ja sellest 100 m INTERBUS- bussijaam. Igaühel on eraldi piletimüügiputkad ning need on jällegi teises kohas. Kaardiga maksta ei saa.

Samal ajal üritas Ulli meenutada, mis kohad võiksid veel ilusad olla + kust me võiks lund leida. Piazza Armerina, väike linnake kesk-Sitsiilias. Buss valjub nelja minuti pärast. Davai!


PIAZZA ARMERINA

Külastus: 8. jaanuar
Maksumus: edasi-tagasi bussipilet 14,50 €
Kaugus Cataniast: 96 km
Reisiseltskond: Ulli (AUT), Lukasz (POL)

Minu üllatuseks oli seal nii lund kui tegevust, kuigi pühapäevale kohaselt oli seal vähe hingelisi. Ulli mäletas, et 3 km kaugusel peaks olema üks Rooma villa ning asusime selle poole kõmpima. Ühel hetkel saime aru, et kui me ka sinna jalgsi lõpuks kohale jõuame, ei pruugi me bussile tagasi jõuda. Seega asusime hääletama.

Üldiselt pole itaallased eriti hääletamiskultuurisõbralikud. Mõistsin seda juba neli aastat tagasi, kui tahtsime Juliega Padovas Mika kontserdilt ära tulla ning pöialt püsti tõustes näidati meile.. samuti pöialt! Nüüdki ebaõnnestusime vähemalt kümnel korral, kui lõpuks meid peale võeti! Mis veel imelikum - ma olin auto poole seljaga ning me saime ikka küüti!

Villa Romana del Casale on rajatud 4. sajandil eKr ning välja kaevati see 60 aastat tagasi arheoloog Gino Vinicio Gentili poolt. Minu üllatuseks oli seal maailma kõige suurem ja täielikum Rooma mosaiigikogu, mis oli ikka jube hästi säilinud!

Et ilm oli väga ilus (päikese käes 9 kraadi, muidu tõmbas nulli ligi ja lund oli ka), saime seal rahulikult ringi liikuda. Aga kuidas tagasi saada? Lukasz arvas, et äkki ikka jalutame, aga autoga tulles saime aru, et kaardi peal võib see tee tõesti 3 km olla, aga mägiseid kurve oli seal korralikult ning vaevalt et teekond alla tunni kestaks. Mul tuli aga mõte, et kui turismipoes on keegi, küsime küüti. Nõnda sattusimegi ühe USA paarikese otsa, kes olid New Yorgist tulnud Sitsiiliat avastama. Rääkisime Trumpist („Tulge New Yorki enne kui see värdjas maailma maatasa teeb!“), õpingutest, itaalia keelest ja.. Eestist!

Selgus, et paari tuttav töötab Tallinnas teatriõppejõuna, kuid kahjuks ma ei saanudki aru, mis ta nimi oli või kus ta täpselt töötada võiks.

KEDAGI POLE!

Mis juhtub, kui lapsed leiavad lund?

Giulietta leidis teise mehe..

Seejärel oli aeg sukelduda magistritööellu. Kuigi ma lubasin, et Tuuli saabumiseks ehk 13. jaanuariks on esimene peatükk täielikult valmis, tuli vahepeal ikka Erasmuseelu vahele ning kui ma reede õhtul Tutile lennujaama vastu tõttasin (loe: ootasin tund aega bussi ja jõudsin TÄPSELT kohale), oli mul valmis kõigest pool... Aga Tuti lahkudes olin vähemalt veidi tublim ja usinam ning tegin oma klassikalist öötööd ehk lõpuks sai see valmis ning 10 punkti ka kontole kantud! Klassikuid tsiteerides: siit on hea edasi minna!

Aga meie trippimisest valmistasin ka ühe videokese. Mõned nopped:

AGRIGENTO - MODICA - MARZAMEMI - NOTO - SIRACUSA

Külastus: 13.-15. jaanuar
Maksumus: autorent kaheks päevaks 15 € / in, majutus tasuta
Kokku sõidetud: ligi 500 km
Reisiseltskond: Tuuli, Ulli (AUT), Kinga (HUN), Enrico (ITA)

*Itaalias auto rentimiseks külmutatakse su kontol 600 - 1000 eurot, vastavalt kaskole. 
*Rallienglish sai üsna populaarseks pärast seda, kui Tuuli tegi ühes kurvis Marcus Grönholmi ehk terve kurviline tee mäkke oli nagu ralliautos.
* Sitsiilia teedel liikluspiirangud ei kehti. 30 km / h silti järgides saime pahameele, keskmiste näppude ja tuututamise osaliseks, sest meie taga oli terve kolonn vihaseid kohalikke.
* Kuigi kiirteel on kiiruskaamerad ning soovitatav oleks mitte üle 150 km/h sõita, öeldi meile, et Sitsiilias need kaamerad ei tööta.
* Valle dei Templi juures üritasime vale auto uksi avada. Sama värv ju!
*Jah, me käisime 12 kraadiga ujumas. Me lihtsalt pidime seda tegema.
* Tudusime neljakesi ühes soojas Modica toas kookonis.
* Õhtusöögiks Smurfi jäätis, hommikuks Nutellakreemiga sai - sest sa elad Sitsiilias.

Jah, me käisime ujumas.

Me olime Sitsiilia äärel!

Mida ikka teha, kui üks asotsiaal kuskil kirikutrepil põõnab?

Manner paistab!

Igal pool ossikükki!

Piinlik, jälle ma jauran midagi

Jäätis!

Hobuselihh!

Tiramisu!

Ulli viimane õhtu, kus me käisime korraks väljas, aga lõpuks jorisesime teki all ja lõpuks olime vist teki all vaid mina ja Lukasz üleval, kõik teised tudusid juba. Väga soe tunne oli :) 

Ja nii Ulli lahkuski.. ja natuke on mu südames auk. Siiani on. Väga kurb on. Tunded on ühed imelikud asjad, päris häiriv, kuidas mõni inimene kohe hinge poeb ja tahaks teda kogu aeg näha.. Järgmisel nädalal läheb veelgi raskemaks...

Aga kõige tähtsam osa - ILM - mis vahel meelega peletab mind eemale!

Vähesed teavad, aga ma sain jaanuari lõpus ühel pühapäeval toimunud Palermo - Milano Inter mängule akrediteeringu ning ma valisin välja, et okei - kell 7.41 lähen rongi peale ning jõuan 10 paiku kohale, tripin ringi ja kell 14 lähen mängule. Eelmisel õhtul, kui arutasime Sürakuusa inimestega, et võiks üle pika aja kokku saada, saatis üks itaallastest aga meile äreva kirja: linna ähvardab CODICE ROSSO.

Mis see on? Sisuliselt on ta punane häire ehk kõige hullem ilmastikuhäire. Kardeti tugevaid vihmasadusid, äikesetormi, vett üle kallaste, maalihet ja.. ka maavärinat! Ja tõesti, kes viitsib, saab pilgu peale visata: Etna lähistel on maavärinad üsna tavapärased nähtused.

Sellest päevast saadik on Etna suitsenud... aga suurt pauku pole veel olnud. 

Eestlasele omaselt oli mu esimene reaktsioon: „Ah, mis sa plärad!“ ja otsustasin ikkagi äratuskella helisema panna. Järgmisel hommikul kell kuus rõduust avades aga mõistsin, et oleks väga loll idee kuskile minna. Tuul meenutas orkaani! Pärast väikest arutlemist ligimestega otsustasin asja katki jätta ning põõnasin edasi...

... kuni ärkasin paar tundi hiljem püstolipaukude peale üles. Jah! Õhk väreles ning isegi minu väikesest pööninguaknast oli näha, kuidas midagi värises. Esimeste paukude ajal veel mõtlesin muiates, et noh, naabrimees on täna natuke rohkem äksi täis kui muidu ja viskab taldrikuid alla, aga... reaalsus. Oli tegelikult päris hirmutav. 

Loomulikult läks Erasmuse grupis kohe mokalaadaks kätte, kuid keegi ei teadnud, mis juhtus. Arutasime Kingaga, et üksi me kumbki olla ei taha ning saame siis poole tee peal (me elame üksteisest üle pargi) kokku. Enne veel üritasin ma Youtube'ist leida erinevaid heliefekte, et leida selle püstoli häält.. Midagi sarnast leidsin, aga mitte 100%.

Igatahes olin ma uksest välja astudes valmis nägema laipa. Aga laipa polnud. Samas inimesi ka mitte eriti palju. Tormi ja maavärinat aga ka mitte. Läksime siis poodi ning naersime veel, et äkki peaks rohkelt toitu varuma - mina tea, millal järgmine kord uksest välja saab. Ja olukord läkski tõsiseks.

Lained tulidki üle kallaste ning vihm, mis alguses nii armsalt akna taga pladises, hakkas juba ustest-akendest sisse tungima. Sain aru, et täna minust oma kojupessa minejat ei ole ning jäin Kinga juurde maapakku. Öösel tuligi vägev äikesetorm ning patsutasin end õlale, et ma üksi pole - teatavasti ei ole ma just kõige meeldivam äikesetaluja.

Et järjekordselt olid koolid, poed, raamatukogud punase koodi pärast suletud, oli kuidagi liiga palju vaba aega ning kui ma lõpuks oma veebiorjuse järgmisel päeval ära tehtud sain, kutsuti mind Poola poisi Karoli magistritöö kaitsmisele....

Kuidas see välja näeb ning kuidas mul eksamitel läinud on, sellest juba hiljem..