Cioccolata

Sandy laamendab New Yorgis, Veneetsia tánavad on úleujutatud ja Tallinna katab lumevaip. Minuga on kőik korras. Vői siiski oleme ka meie looduskatastroofi keskmesse sattunud?

Túúpiline eestlane ráágib ikka kogu aeg ilmast. Núúd on jőudnud ilmateema ka Erasmuslaste maailma-Nii teab Patrick eesti keeles őelda sőnu LUMI, VIHM ja KÚLM. Miks? Sest ka meil on kúlm! Eile káisin váljas juba mútsi ja kinnastega, sinist mantlit olen kandnud nádal aega.. Ph, mőtlete, mis see itaaliatádi viriseb. Aga viriseb kúll, kui páikesepaiste ja súgissooja asemel on meil tugevad vihmavalangud ning őőkúlm... Púhapáeval vőtsin siis ette ja mőtlesin, et káin teises linna otsas SUUUURES kaubanduskeskuses, Auchanis ára ja ostan omale sokke, saapaid ja pluuse.. Nojah. Sinna minek vőttis mul juba 2 tundi, sest loomulikult pidin ma úhte bussi ootama, teisest jáin maha, ootasin siis kolmandat ja kőik kulges ikka itaallaste tempos.. Lentamente... 

Ja loomulikult ostsin ma igast toitu, mitte niivága riideid. Phh.. 

Kinga magab meil toas magamiskotiga, sest tal on kúlm. Pole ka ime- meil ei ole siin pakettaknaid ja keskkúte láheb tőőle siis, kui kúlmaks láheb. Tavaliselt láheb kúlmaks detsembris. Okou, midagi on valesti.. 

Aga Mida siis Murx teeb? Sőőb. Ilmselgelt olete Facebooki kaudu kursis olnud, et meil on igal őhtul kellegi juures őhtusőők (haha, meenutab saadet „Őhtusőők viiele”) Meie sőőgiorgiad kipuvad vahel isegi max 20 inimese kanti minema.. Kui tavaliselt sőőme pastat vői pizzat, siis náiteks kolmapáeval oli meil Moritzi kodus (sest tal on kőige suurem kőők) EESTI-SOOME toidupáev, peakokkadeks mina, Kaisu ja ka Madis. Menúús olid kúúslauguleivad (ikka Vene poest saadud Borodino leivast ja hapukoore-majoneesi-juustukastmest ja hőőrutud kúúslaugust), kama (aitáh, emme :)), Karjalanpaisti (meie mőistes vist úhepajatoit- kartulid, porgand, sibul, 2 tundi ahjus tehtud liha (vist oli lammas)) ja lehmakommid. Kúúslauguleivad oli tőeline hitt, nii et tánagi anus Moritz, et me vőiks seda veel teha. :)

Párast őhtusőőki (mis algab kell 8-9, lőpeb ca 11) minnakse tavaliselt diskole vői karaokesse. Padovas on kaks őőklubi-Factory ja Fishmarket, mis asuvad úksteisele suhteliselt láhedal ja táiesti talutaval kaugusel ka minu kodust. Ederlest ja Copernicost (minu nunnude residentsid) aga siiski kaugel.. Seega on hea kui on olemas ratas. Kolmapáeva őhtul mina pittu ei láinud ning neljapáeva hommikul árkasin sőnumipiiksu peale. Thorina: I hurt myself again. I cannot walk. Sellel váikesel pisikesel preilil on kalduvus end tihti rattaga sőites vői tantsides end kuskile ára lúúa, seekord oli asi natuke tősisem- nimelt oli ta oma jalgratta pakiraamil, Fabian juhtis, ning korraga jái Thorina jalg kodarate vahele. Saabas loomulikult katki, valu ta aga ei tundnud ning preili láks Factorysse tantsima. Hommikul koju jőudes ja kainenedes nii lihtne enam ei olnud- Siiamaani ei saa ta jalale korralikult toetuda, vasaku jala laba on potisinine, sekka ka paar verevalumit. Reedel hankis Ederle receptionitádi talle kargud ning nii ta ongi ringi karanud.. Haiglasse ta aga ei láhe, sest Patrick ja Corinna, kes on arstid, on suutnud talle ravimeid tekitada ja ka mina olen Deep Reliefi ja kúlmageeli talle peale máárinud. Nii ma olengi Thorinale seltsiks olnud ja neljapáevast laupáevani umbes seal elanud, vaadanud filme (vaadake ka- „Memento”- mul pole ammu nii juhe olnud..), kokanud, liitrite kaupa teed joonud, muresid jaganud (Amaial ja Thorinal on ka laul, mida nad kogu  hingest vihkavad, jess) jnejne :) Sisterhood in tha town..

Laupáeval veensid poisid mind aga Erasmuse filmivőtetele minema, seega árkasingi kell 9 Andre telefonikőne peale. Vaene brasiillane ei tahtnud udu ja kúlmaga válja minna, mina aga ajasin takka, et láhme-láhme. Nojah. Tegelikult oleks vőinud ka mitte minna, sest ootamist oli meeletult.. 

Erasmuse film. Me ei saanudki aru, mis sellest saab vői millest see ráágib, aga pidi ta minema vist MTV-sse, promomaks Erasmust Itaalias. Meie mángisime tudengeid (ohoh), kes olid kuskil járjekorras ja siis pidime úhel hetkel nutma ja teisel hetkel naerma. Kokku vőttis see meie váártuslikust ajast 5 tundi. 

Muide, meil tekkis páris hea kúsimus. Kuidas káis infovahetus Erasmuslaste vahel 5 aastat kui ei olnud WhatsAppi ja Facebookigruppe... Nimelt on meil WhatsAppis oma grupp „What time is it?” kuhu kuuluvad Amaia, Belen, Kaisu, Marta, Thorina, Moritz, Patrick ja Enric. Nendega káime lőunal, őhtusőőgil, váljas, reisil, jooksmas. Ja lábi selle grupi tuli meile laupáeval sőnum Kaisult, et Vicenzas on sokolaadifestival. Vőiks ju minna? 

Ja kuigi vihma sadas, siis sinna me rongiga láksimegi. Vicenza asub meist umbes sama kaugel kui Veneetsia, ainult et teisel pool. Ning sokolaadifestival tundus nii magusalt hea mőte.. Turuváljakud olid táis telke, mine ja proovi, ja kui tahad, osta. Ja me muudkui maiustasime... :) 

Erasmuse.. vői siis meie „Awesome”-grupi tunnussőnadeks on sőők ja laulmine. Laulame ratta seljas, laulame ekskursioonil, laulame tánaval.. ja loomulikult karaokes. Ka sel esmaspáeval seadsme sammud párast maitsvat lasagnet St Johns Pubi poole ning seekord panime kirja end kolme esineja/lauluga. The Chlamydian  esituses pidi kőlama „Call me maybe”,  Patrick and the House band pidi laulma „Barbie girl” ja Madis' bitches loomulikult „Baila morena”. Koos saime esitada ainult Barbie girli, loomulikult naerutasin ma teisi oma Keni-háálega.. Siis aga leidsime Mariaga úhe poisi, Mario, kes on Eestis káinud, kelle sőbral on Sőmerpalus suvila ja kes tuleb ka jaanuaris Eestisse suusatama.. :) Temaga láks ka itaalia popmuusika laulmiseks ning nii ma olengi vaikselt hakanud itaalia populaarseid laule tundma. Silvu, sulle need istuvad. Paras súlt on..

Loodetud Baila Morenat ei tulnud ega tulnud, kúll aga saime oma „Total eclipse of Your heart” ára laulda, missest et algversioon oli itaalia keeles ja missest et me seda laulvatest itaalia tibidest lihtsalt úle karjusime. We are just so awesome, selles ei ole mingit kahtlust :)

Ja núúd inimesed mőtlevad, et kas ma őpin ka. Jah, ma káin játkuvalt loengutes, ja wow, saan isegi aru. Itaalia keel tuleb tasapisi, suhtlustasandil saan juba vága hásti hakkama (Kinga tandemipartner Marta káis meil púhapáeval őhtusőőgil ja me ei kasutanud inglise keelt peaaegu et úldse), ka ladina kirjanduse őppejőust saan aru. Kreeka ajaloo őppejőuga on natuke raskem, sest ta ei kasuta mikrofoni, samuti pole tal powerpoint-esitlusi, ning ráágib ta ka kiiremini. Samas saan ma selle aine eksami teha inglise keeles, kui ma tőesti kuidagi hakkama ei saa :)

Járgmisel nádalal ma aga loengutesse ei satu, sest me láheme Patrickuga Napolisse ja Rooma!!! Oli ka aeg lőuna poole kiigata ja kuna neljapáev on Itaalias kőigi púhakute páev- st riigipúha-oleme ka meie púhaliselt vabad. La vita e bella, tulge kúlla.. :) 

PS. ESTELLE TULEB KÚLLLAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Tanti auguri a te!

Kuna Itaalias náitab kell veel viimaseid 25nda kuupáeva minuteid, siis láheb sissekanne táppi.

Tána on minu emmel súnnipáev. Aga ta ei ole tavaline emme. Igaúks peab oma emmet maailma parimaks, aga minu oma tőesti seda on. Váhe sellest, et ta on paljude laste emme koolis, seda náitab ka Tallinna aasta őpetaja ja Eesti aasta őpetaja tiitel, váhe sellest, et ta meeldib ka Eesti presidendile, kes andis talle Valgetáhe neljanda risti ordeni (palun, Mirja Sárg, ma loodan, et ma kirjutasin selle őigesti), ta on minu emme. MINU!

Olles olnud mulle ka isa eest (see sőna ei váári kunagi minu jaoks hellitusnime), on ta úles kasvatanud siiamaani úhe páris tegusa inimese...

Emme pani lapse AA-kooli, kus laps őppis lalisedes ráákima. Saksa keelt őppis ka. Vist.
Emme pani lapse laulukooli, millest kasvas Sinilille, Ellerheina, WAFi ning meeletu koolikoorikogemus. Ka Itaalias vaimustan lavalaudu.
Emme pani lapse Tallinna Reaalkooli. Sinna ussipessa, kus laps őppis teadust, aga ka suhtlemist. Táitsa oma ema tútar, ajaloolaps.
Emme lasi lapsel 16-aastasena úksi Hispaanias káia. Jálle ujus laps válja, kuigi tuli tagasi ilma raha ja dokumentideta. Ka roheline rahakott vajus unustusse.
Emme julgustas tútart uurimistőőd tegema, mis andis tútrele sőrme ajakirjandusse liikumaks.
Emme lasi oma tútrel minna 6 karvase mehe sekka raadioajakirjandust tegema, ja náe, tánasel páevalgi on plika hingekirjas.
Emme káis tútrega 2 nádalat párast pimesooleoperatsiooni Siinai máel. Ei oleks tohtinud, aga tútar tahtis.
Emme ja tútar sattusid párast seda Araabia kevadesse ja olid natuke aega kangelased..

Emme lasi oma tútre Itaaliasse (!), úksi. Keelt laps ei osanud, elada ei osanud (Tartukogemus, tjah, ikkagi oli laps Tallinnas úpris tihti)... Ja náe, laps on hakkama saanud.
Emme on toetanud kőiki lapse otsuseid ning kuigi laps on vahel jonninud ja karjunud (isegi páris tihti) ja oma őigust taga ajanud, natuke nutnud ja siis ára leppinud, on emme jáánud endale kindlaks.

Neid ridu kirjutades siin Kinga arvutis tuleb váike pisar ka. Kui teie saate oma emmet kas vői iga páev kallistada, siis mina tegin seda viimati 3.septembril lennujaamas. Ja oioi kui palju kordi ma olen seda tahtnud hiljem veel teha. Kallid inimesed, kellel on see vőimalus mu emmet náha, kallistage ja musitage teda minu poolt. Ma annan teile need kallid tagasi, kui ma Eestisse tulen.
Eriti sina, Iiah, kes emmet niikuinii emmeks kutsub, aga emme tundi vága tihti unisuse tőttu ei satu....

PALJU ŐNNE, MU ERILINE EMME!!!!!!!!!!!!!!!

 

P.S. Silvu káskis ka őnne soovida (ja kui ta náeb Sind, siis ta kallistab)
Samamoodi minu sakslased ja hispaanlased, kes ootavad Sult ekskursiooni. :)

When you don't have a computer...

Nii imelik on olla vőőras riigis arvutita. Minu beebi on katki ja keegi ei tea, mis tápsemalt viga on. Praegu ta láks onuga parandusse. Ja inimesed juba kúsivad, kas ma olen elus. Olen kúll, aga siiski poolsurnud.Mis teema mul selle karmavőla (vői tehnikakarmaga on), et miski kunagi ei tőőta.. BRH.

Kuidas ma siis praegu kirjutan? Kinga on nii lahke, et laseb mul oma arvutit kasutada. J AITÁH!

Millest ma aga ráákida tahtsin?
Ahjaa.. Meenutaks natuke eelmist nádalat, kui Murx tegi oma Őhtulehe-debúúdi ja káis Vareses Janar Taltsi ja Kristjan Kanguri mángu vaatamas.

 Teada on, et Murx ei oska úksinda reisida, st midagi juhtub. Nojah. Minek oli lihtne: Padova-Milano- Gallarate-Varese (jah, siinne rongisústeem on kúll mugav, aga toetab hirmus palju úmberistumisi). Loomulikult oli pőhjas kúlm ja loomulikult mul ei olnud riideid, seega kui ma tund aega hilinenult Varesesse jőudsin (sest ma jáin Gallarates rongist maha ofc)  láksin ma kohe supermarketisse ja ostsin endale pluusi ja sokid. Ihhii..
Edasi tuli orienteeruda, sest eelmisel őősel suutsin ma endale ikkagi mingi magamiskoha hankida, suhteliselt linna láhedal. JEss, leidsin úles ja sain taaskord toredaid raadiotádihetki kogeda, kui Taavi helistas mulle, et ma vőiks midagi ráákida ka. 20.15 saatesse tuli váikese sahinaga úlevaade meie meestest ning Varese ja SIena senisest hooajast. Páris mőnus oli jálle mángueelses elevuses olla. J Siis tuli aga Pala Whirlpool úles otsida, mis Google Mapsi járgi oli 45 minutilise jalutuskáigu kaugusel. Vőtame takso!
Ning kohal ma olingi. Ja see vaatepilt oli vapustav. Útleme nii, et nii seda annab vőrrelda Saku Suurhalliga, selle vahega, et see on siiski ainult kossuhalliks ehitatud. Ja kohe sisse minnes nágin ma Kristjani naerul nágu. Oh, kui hea tunne oli sel hetkel olla eestlane. Pressionu mind kúll pressisektorisse ei lasknud, aga Janari antud 2 pááset (ihhii, oleks ikkagi saanud mehe kaasa vőtta, mitte ainult tema kaamera) lasi mind fánnisektori selja taha nii et kui máng algas, sadas mulle kaela pabertorbikuid ja lippe. 

Minu grandioosne artikkel (Aitáh, Ville!) on aga siin:

http://www.ohtuleht.ee/496179
Itaalias olen ma hakanud mőistma, mida táhendab olla ikkagi eestlane. Esiteks ikkagi see, et sa oled kodust kaugel ja kaasmaalast on tore náha. Teiseks, Eesti ajakirjanik suhtleb sportlastega vabalt. Varese ajakirjanik tuli párast minu juttu Krissuga mu kőrvale: „Oot, sa tegelt tahad ka őelda, et ta teab, mis su nimi on ja te ráágite vabalt.” Noojah. Vága familiaarseks ei kisu, aga lábi ju saame.
Párast tői Janar mind autoga koju. Ehhee..

Járgmisel hommikul (teisipáeval) juhtus aga selline tore lugu… et ma káisin Sveitsis. Kogemata. Mis siis juhtus? Lahkusin hotellist (tádi ei suutnud mind ára kiita, kui hásti ma itaalia keelt ráágin, haha, tegelt te ei tea, mis mu tase on) kuskil 7 paiku, et kindlasti Milanost 11.30 váljuvale odavale rongile jőuda. Varesest sőidab MIlanosse ca tund, aga ma teadsin, et ma pean ronge vahetama+ ajasin odavust taga. Nojah. Kuna Vareses minule tuttavaid Trenitalia piletiautomaate pole, sain pileti kassast ja őeldi, et rong láheb 1.platvormilt. Kuna Vareses minule tuttavaid ja arusaadavaid rongitabloosid pole, arvasin, et rong láhebki 1.platvormilt. Nojah, láks. Aga natuke vales suunas. Seega kui poole tunni párast piiriúletussilt paistis (vabandage, et mu aku oli túhi ja ma ei saanud tsekata ka, kus ma olen), tundus, et ma olen vales rongis. Húppasin siis maha, tegin paar pildiklőpsu, vandudes, et ma tulen siia tagasi ja leidsin núúd (!) hőlpsasti őige rongi, mis viis Milano Provisossse. Sealt láksin metrooga Centralesse ja jőudsingi Padova rongi peale. J Siis oli vaja juba kiiresti koju jőuda, Villega muljetada, ratas vőtta ja 15.30 Magnusega kokku saada, et keeletundi minna.
Njah, see pani mind igatsema veelkord Sienat, sest sealsest keeleőppest oli mul vága kasu. Núúd on mul tund 2x nádalas, 25 hispaanlase, Magnuse, Asia (poolakas), Luisa ja Moritzi (sakslased) ja kahe hiinlasega. Ehk siis ma őpin lőpuks ka veidi hispaania keelt…

----
Reedel oli Patricku ja Enricu soolaleivapidu. Loomulikult saabus kell 1 politsei (KŐIK naabrid kutsusid), kes kirjutas nende nimed úles, aga siin tehakse trahv alles párast 3ndat hoiatust.. Pidu láks edasi, káisime Factorys diskol (lőhkusin prantslase rattal oma saapad ára) ja koju jőudsin kell 6 hommikul. Tavaline.

----
Púhapáeval olime kultuursed ja káisime Veneetsias. Belen tegi septembris oma EILCi kursuse just seal ning seepárast teadis ta meile giidi mángida. Kui Firenze-reisi peamine teema oli: It is the fucking duomo, siis núúd oli kanal vői jőgi see, kus me peamisel KOGU AEG olime. Aga, hei, Veneetsia ongi selline. Igatahes káisime turistikohad lábi, gondliga veel ei sőitnud, ma loodan, et Elis, emme vői Estelle tahavad seda teha, vői nojah, enne jőule káime musidega seal veel ára. Peamine nali oli aga see, et meil oli kogu aeg kőht túhi. 

Minu ja Amaia laul: „Hey, I just met you, and I am hungry, so here is my cash, please get me a pizza!”

Lőpuks leidsime váljaku, kus oli eluparimpizza úldse, 11 euri oli SUUUUUR pizzza. Njomm… J 

----
Esmaspáeval oli kauaoodatud karaokeőhtu, millele eelnes váike soojendus Patricku pool. Patrick ja Enric elavad meile suhteliselt láhedal, Milano hotelli kőrval, nii et ma kőnnin nende juurde max 10 minutit. Karaokebaar oli ka meile láhedal, aga teises suunas ning kui me sinna jőudsime oli seerahvast puupústi táis. Alles kodus taipasin, et tegelikult seisimegi me kogu aeg pústi… Aga ega see polnud probleem. Lubage esitleda, vokaalgrupp AWESOME, koosseisus: Merili, Thorina, Moritz, Patrick, Amaia, Asia, Marta, Andre, Madis, Basti. Padova vői ka kogu Itaalia saab varsti seda AWESOME’i rohkem kuulda. J Ja nagu Madis útles: „Úkski pidu ei saa toimuda ilma eestlasteta..” Ega ka úkski karaoke. Sest mida me siis jálle laulsime: Wonderwall, Turn around (Őőlaps), I will survive, We are the Champions, AI se eu te pego+ vááága palju itaaliakeelset popmuusikat+ aegumatud hitid Backstreet Boysilt, Spice Girlsilt… ohjah.. Siiamaani parim pidu ever. Koju jőudsime kell 3.

Ja őősel nágin und, et ma olin lennukis, teel koju. Ja jálle tuli váike igatsusekúbe sisse. Musi.