Ehk eile, kui Area 51 pubis siseruumis Beerpongi mängiti, passisime mina, Lukasz, Marta, Milan (SRB), Steffi (GER) pubi ees telefonides ja üritasime Google'i, Twitteri ja lõpuks ka CNNi otseülekande abil aru saada, mis edasi saab. Ehk täiemõistuslike (vabandan, aga tõsiselt... halloo!) inimestena olime Clintoni poolt ja Trumpi vastu.
I've got a feeling .. that tonight's gonna be a Trump's night.. -.- #ElectionNight #newsong— Merili (@merililuuk) November 9, 2016
Kesköö paiku oli enam-vähem selge, et võtmeosariik Florida läheb punaste kätte - kuigi Milan oli umbes viis minutit enne karjunud üle terve tänava BLUE!!! Hakkasime igasugu nalju pilduma ning laule tegema (iga laulu sisse sai ju panna sõna "Trump") ja kuidagi imelik tundus mitte enam kogu seda tralli jälgida. Kui lõpuks külm hakkas (jah, nüüd olen suutnud oma immuunsüsteemi nulli lasta ja tatti voolab ojadena), tulime Lukaszega meie residentsi ja panime köögis valimispeo püsti.
Nutimaailma võlud - tahvlist Fox News, läpakast CNN, telefonist Google
Kui alguses tegime nalja, et iga Trumpi võidetud häälte peale võiks shotte teha, siis üsna pea adusime, et hea, et me seda ei teinud, vaid tee juurde jäime. USKUMATU! Mis inimesed te sellised olite, et te taolise seksistliku rassistist lohhi poolt hääletasite?!?!?!?!?
Kui ameeriklased ähvardasid Kanadasse kolida (Ikka päris muhe, et see migratsioonilehekülg 15 minutiga kokku jooksis), siis hakkasime meiegi kell viis hommikul arutama, kuhu me kolima peaks. Trump väljendas ju suvel selgesõnaliselt, et tema Venemaaga konflikti ei taha ning Balti riikide rünnaku korral otsustab ta meie aitamise põhimõtteliselt oma suva järgi. Poolakad on samuti jätkuvalt venelaste agressiooni tõttu hirmul - sellest annab aimu ka jätkuv Smolenski lennukatastroofi uurimine.
Kuhu siis kolida võiks? Austraaliasse Marta peika juurde, kes on ka Trumpi fänn? Eee... nojah, mul ju ka seal sugulasi, aga vaevalt nad nii palju sisserändajaid võtavad. Šveitsi? Kallis. Lõuna-Aafrikasse? Apartheid. Sitsiiliasse? Mafiosnikuid pole näinud, aga samas on majandus siin nii pekkis. Ja neilgi on ju kogu aeg sisserändajatega probleeme. Samas blondid on siin hinnas, saaks tööd ja... Nali naljaks, aga selliseid mõtteid tuleb viimasel ajal tihti pähe. "Mis siis, kui..."
Seda enam, et selle pooleteise kuuga, mil ma olen Eestist eemal olnud, on meil uus president, uus valitsus, uus peaminister. Mis järgmiseks??
Ühel hetkel jäime meiegi tukkuma (tark mina tekitasin köögilauale ka paar patja) ning kui kella kuue paiku ei suutnud enam ka legendaarne Wolf Blitzer selgitusi leida, kuidas Hillary peaks viimased osariigid enda poole võitma (see oli päris kurb, kuidas Iowas langes vahepeal toetus isegi 20% peale), otsustasime peo ära lõpetada.
Lukasz jäi tukkuma
Vahva, et samal ajal pandi juba meie maja all ka turgu püsti, nii et kui tavaliselt ärkan ma kell seitse korraks ühe karjuva ananassimüüja peale üles, siis seekord läksin ma tema saatel suisa magama.
Nagu ma kartsin, siis hommikul oli terve sotsiaalmeedia ahastust täis, aga itaallaste suhtumine jäi samaks - mis seal's ikka!
Ehk jah, ma saan aru, miks itaallasi ei koti - nemad leiavad, et Trump on samasugune ringitrallijast kloun nagu Berlusconi ning lõppeks pole siis itaallased enam ainsad, kes halvas valguses on.
KULDNE TRIO: Putin, Trump ja Berlusconi. Made in Italy.
Nende suurim mure on 4. detsembril toimuv põhiseadusreferendum, kus tahetakse muuta parlamendi ülesehitust ja lihtsustada valimissüsteemi. Carlo (ITA) ütles eile aga, et see on põhimõtteliselt pläust ning tegelikult küsitakse: "Kas tahad paremat Itaaliat või ei?" Ka siin trügib esile konflikt noored vs. vanad nagu Brexiti puhul.
Selle teema lõpetuseks meenub ühe mu üheksandas klassis kirjutatud kirjandi algus - "Me elame muudatuste lävel". Ma ei ole enam selles kindel, et see mulle meeldib. Ja nagu me kuu aega tagasi Euroopa Komisjoni üritusel rääkisime, siis hirm on juba elu tavapärane osa. Jah, ma kardan.
