Ei, ma ei saanud peksa. Aga kuidagi olen ma hambata. Missest et ma olen sel aastal juba üle tuhande euro oma kikude parandamise peale raisanud.
Esmaspäeva õhtul juhtus siis selline lugu, et olime just Enriciga (Jah, Enric tuli lampi külla, juhhei :)) pitsat nosima hakanud, kui ma tunnen, et midagi jääb hamba vahele. Järgmisel hetkel ütlen ma, et oih - hambast tuli tükk ära. Enric ja Marta (kelle tarkusehammas oli just samal hommikul valutama hakanud ning päris ESNilt abi, kust arstile saaks) hakkasid naerma - kamoon, SEE POLE VÕIMALIK! Oli. Ja natuke imelik oli ka, sest see äär kraapis keelt, aga mis seal ikka. Ega ma nii nõrk ei ole, vaid läksime ikka AEGEE korraldatud "Rõivasta end valesti" peole. Pidžaamas.
Paari tunni pärast tagasi tulles ja magama minnes hakkasin lonksu vett võtma ja järsku tundsin, et olen hambutu. Klikk- ja ülemise rea üks tagumistest hammastest oli klaasis. Ei mingit valu, ei silmapilgutustki - oleks siis mul lapsepõlves niimoodi piimahambad ära tulnud! Aga tegelikult on asi ju ikkagi imelik... MIKS? MILLE KURADI PÄRAST MIKS?
Teisipäeva hommikul pidin varakult tööle hakkama, aga samas katsusin keelega ikka veidi valutades oma Kaali kraatrit ning üritasin Kiku-uudiste treimisega samal ajal oma kikudega hakkama saada.
Ühel hetkel oli juba nii valus ja nõutu olla, et ma lihtsalt istusin oma voodil, tõmbasin Gustavssoni kaissu ja lasin pisaratel voolata. Aga mida see ikka aitab? Tegutseda tuleb. Ja abi tuligi.
Ehk otsisin informatsiooni ning arutasin Itaalias elavate eestlastega, mida ma tegema peaks. Väga armas, kuidas täiesti võõrad eestlased proovisid mu murele lahendust leida ning andsid mulle sellest Facebooki kaudu teada. Olin juba päev varem ESNi inimestelt aru saanud, et hambaarst on Itaalias, aga eriti Sitsiilias väga kallis ning eestlased kinnitasid mu arvamust: odavam oleks kindlasti Eestisse tulla. Helistasin ka Haigekassasse, kust öeldi mulle, et ELi ravikindlustuskaart peaks siingi kindlasti mingi abi tagama, aga kui midagi maksma pean, võtku ma tšekk ning hiljem otsustatakse, kas saan selle raha tagasi või ei. Ehk suhteliselt kantseliit.
Kuna paljud eestlased soovitasid ikka kohalikega rääkida, pressisin ma ESNi ja AEGEE inimesi edasi, kuni mu tuutor Marta tuli mõttele, et ta võiks oma hambaarstile helistada ja natukenegi abi küsida. Aga seda peame me koos tegema. Lõpetasin siis oma veebivahetuse ära ning läksin ülikooli, kus tal lõppesid parasjagu tunnid. Paari sõnumiga saime asja nii kaugele, et kolmapäeval kl 18 võin oma auku näitama minna. JESS!
Õhtul läks olukord vahepeal juba päris nadiks. Koju jõudes tekkis mul palavik ning tudusin oma paar tundi jutti. Ärgates oli põsk veel hellem ning mõtlesin, et ei hakka suurt midagi õhtul tegema. Kuidagi tuli aga paari liitri vee ja suure paratsetamoolikogusega (süüa ma ju ei saanud) energia sisse ning läksime siiski ESNi talendiõhtule. Mingi ime läbi suutsin ma isegi Ulli ja Silviaga laval laulda, aga üsna pea tulime koju tagasi ning karaoketasime veidi siin.
Hommikul oli valu läinud ja kuna väljas oli 29 kraadi, siis mõtlesin, mis ma ikka kodus passin ning läksin teistega randa kaasa. Tõsi, kogu aeg jälgisin kella, et ma ikka õigel ajal tagasi jõuaks. Ja kell 18 võttiski Marta mind auto peale ning me sõitsime Catania teise otsa hambaarsti juurde. Ootasime ukse taga ligi tunni, aga see oli seda väärt, sest abi ma sain.
Tuttavate kaudu saab siin riigis tõesti kõike - nooremapoolne arst nimega Antonio rääkis suisa inglise keeles, oli väga sõbralik ning pani mulle mingi täidise augu sisse (päris plomm polnud) ja lubas, et kui mingeid probleeme peaks tekkima, siis tulgu ma ikka tagasi. Täpset diagnoosi ta anda ei osanud, aga arvas sama, mida mina: vana hea ülemine tarkusehammas keeras mul lisaks igemetele pekki ka närvikanalid ning nüüd ta suretab kõiki lähihambaid.
Kuigi Gerlyga arvutasime välja, et siia võib minna jõhker varandus, ei maksnud ma Antoniole sentigi. Ka Eestisse sain kiirelt aja kinni pandud ehk Loodame, et enne 20. detsembrit siin enam tõesti miskit ei juhtu.
Siit aga loo moraal: Oma palju tuttavaid, sest kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna. Ma ei kujuta praegu, mis valudes ma praegu ilma Martata vaevleks. Grazie mille, cara! :*
Tähelepanekud hambakliinikust (Aga ma ei tea, kas see kehtib kõikide Itaalia hambaarstikabinettide kohta):
*Ühtegi silti, et SIIN ON HAMBAARST, ei ole. Tegu oli tavalise äärelinna kortermaja alumise korrusega
*Kõik ütlevad kõigile "Tere!" ning üldiselt räägitakse ka ukse taga tühjast-tähjast. Minu ja Martaga ootas samal ajal üks breketitega tütarlaps ja üks ärimees, kes meiegi käekäigu kohta päris
*Hambaarstikabinet sarnaneb minu siinse magamistoaga - puust uksed ja pragunevad laed; ühtlasi oli tool üpris lagunenud ja sellist värki, et tooli saaks igas suunas puldi abil nihutada, pole.
*Prille silmade kaitseks ette ei panda - "Pigista silmad kinni"
*Arst teeb pärast visiiti põsemusid (Bacis) või kallistab. Ei mingit niisama "Arrivedercit!"
Esmaspäeva õhtul juhtus siis selline lugu, et olime just Enriciga (Jah, Enric tuli lampi külla, juhhei :)) pitsat nosima hakanud, kui ma tunnen, et midagi jääb hamba vahele. Järgmisel hetkel ütlen ma, et oih - hambast tuli tükk ära. Enric ja Marta (kelle tarkusehammas oli just samal hommikul valutama hakanud ning päris ESNilt abi, kust arstile saaks) hakkasid naerma - kamoon, SEE POLE VÕIMALIK! Oli. Ja natuke imelik oli ka, sest see äär kraapis keelt, aga mis seal ikka. Ega ma nii nõrk ei ole, vaid läksime ikka AEGEE korraldatud "Rõivasta end valesti" peole. Pidžaamas.
Paari tunni pärast tagasi tulles ja magama minnes hakkasin lonksu vett võtma ja järsku tundsin, et olen hambutu. Klikk- ja ülemise rea üks tagumistest hammastest oli klaasis. Ei mingit valu, ei silmapilgutustki - oleks siis mul lapsepõlves niimoodi piimahambad ära tulnud! Aga tegelikult on asi ju ikkagi imelik... MIKS? MILLE KURADI PÄRAST MIKS?
Pilt on tehtud mõni hetk pärast hamba väljakukkumist.
Teisipäeva hommikul pidin varakult tööle hakkama, aga samas katsusin keelega ikka veidi valutades oma Kaali kraatrit ning üritasin Kiku-uudiste treimisega samal ajal oma kikudega hakkama saada.
Ühel hetkel oli juba nii valus ja nõutu olla, et ma lihtsalt istusin oma voodil, tõmbasin Gustavssoni kaissu ja lasin pisaratel voolata. Aga mida see ikka aitab? Tegutseda tuleb. Ja abi tuligi.
Ehk otsisin informatsiooni ning arutasin Itaalias elavate eestlastega, mida ma tegema peaks. Väga armas, kuidas täiesti võõrad eestlased proovisid mu murele lahendust leida ning andsid mulle sellest Facebooki kaudu teada. Olin juba päev varem ESNi inimestelt aru saanud, et hambaarst on Itaalias, aga eriti Sitsiilias väga kallis ning eestlased kinnitasid mu arvamust: odavam oleks kindlasti Eestisse tulla. Helistasin ka Haigekassasse, kust öeldi mulle, et ELi ravikindlustuskaart peaks siingi kindlasti mingi abi tagama, aga kui midagi maksma pean, võtku ma tšekk ning hiljem otsustatakse, kas saan selle raha tagasi või ei. Ehk suhteliselt kantseliit.
Kuna paljud eestlased soovitasid ikka kohalikega rääkida, pressisin ma ESNi ja AEGEE inimesi edasi, kuni mu tuutor Marta tuli mõttele, et ta võiks oma hambaarstile helistada ja natukenegi abi küsida. Aga seda peame me koos tegema. Lõpetasin siis oma veebivahetuse ära ning läksin ülikooli, kus tal lõppesid parasjagu tunnid. Paari sõnumiga saime asja nii kaugele, et kolmapäeval kl 18 võin oma auku näitama minna. JESS!
Õhtul läks olukord vahepeal juba päris nadiks. Koju jõudes tekkis mul palavik ning tudusin oma paar tundi jutti. Ärgates oli põsk veel hellem ning mõtlesin, et ei hakka suurt midagi õhtul tegema. Kuidagi tuli aga paari liitri vee ja suure paratsetamoolikogusega (süüa ma ju ei saanud) energia sisse ning läksime siiski ESNi talendiõhtule. Mingi ime läbi suutsin ma isegi Ulli ja Silviaga laval laulda, aga üsna pea tulime koju tagasi ning karaoketasime veidi siin.
Hommikul oli valu läinud ja kuna väljas oli 29 kraadi, siis mõtlesin, mis ma ikka kodus passin ning läksin teistega randa kaasa. Tõsi, kogu aeg jälgisin kella, et ma ikka õigel ajal tagasi jõuaks. Ja kell 18 võttiski Marta mind auto peale ning me sõitsime Catania teise otsa hambaarsti juurde. Ootasime ukse taga ligi tunni, aga see oli seda väärt, sest abi ma sain.
Tuttavate kaudu saab siin riigis tõesti kõike - nooremapoolne arst nimega Antonio rääkis suisa inglise keeles, oli väga sõbralik ning pani mulle mingi täidise augu sisse (päris plomm polnud) ja lubas, et kui mingeid probleeme peaks tekkima, siis tulgu ma ikka tagasi. Täpset diagnoosi ta anda ei osanud, aga arvas sama, mida mina: vana hea ülemine tarkusehammas keeras mul lisaks igemetele pekki ka närvikanalid ning nüüd ta suretab kõiki lähihambaid.
Antonio!
Kuigi Gerlyga arvutasime välja, et siia võib minna jõhker varandus, ei maksnud ma Antoniole sentigi. Ka Eestisse sain kiirelt aja kinni pandud ehk Loodame, et enne 20. detsembrit siin enam tõesti miskit ei juhtu.
Siit aga loo moraal: Oma palju tuttavaid, sest kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna. Ma ei kujuta praegu, mis valudes ma praegu ilma Martata vaevleks. Grazie mille, cara! :*
Tähelepanekud hambakliinikust (Aga ma ei tea, kas see kehtib kõikide Itaalia hambaarstikabinettide kohta):
*Ühtegi silti, et SIIN ON HAMBAARST, ei ole. Tegu oli tavalise äärelinna kortermaja alumise korrusega
*Kõik ütlevad kõigile "Tere!" ning üldiselt räägitakse ka ukse taga tühjast-tähjast. Minu ja Martaga ootas samal ajal üks breketitega tütarlaps ja üks ärimees, kes meiegi käekäigu kohta päris
*Hambaarstikabinet sarnaneb minu siinse magamistoaga - puust uksed ja pragunevad laed; ühtlasi oli tool üpris lagunenud ja sellist värki, et tooli saaks igas suunas puldi abil nihutada, pole.
*Prille silmade kaitseks ette ei panda - "Pigista silmad kinni"
*Arst teeb pärast visiiti põsemusid (Bacis) või kallistab. Ei mingit niisama "Arrivedercit!"
