Minu....: Uskugem väikeriikidesse ehk Kuidas ma Euroopa Komisjoni volinikuga sõnelesin

Suur-Kreeka ja Sitsiilia arhitektuuriajaloo loengus istudes on õige aeg loomulikult blogi kirjutada. Kui ladina keele professor rääkis aeglaselt ja korralikult, siis see meesterahvas kasutab väga palju dialekti ehk sööb sõnalõpud ära. Mis tähendab, et minu teadmised jooksevad rappa.

Aga sellest juba hiljem. Esmalt on mul südamel Sürakuusa ja kolmepäevane Euroopa Komisjoni poolt korraldatud sümpoosium.

Väike tutvustus:

Kuidas me sinna saime? Paar nädalat tagasi saatis meie Erasmuse koordinaator Catanias kõigile kirja, kas soovite osaleda kolm päeva kestval sümpoosiumil kohe Sürakuusas. Mina magasin õige tähtaja maha, aga Marta keelitas, et ma võiksin ikkagi kaasa tulla. Esimesel tutvumispäeval otsisime kellegi professor Milazzo, kes seda asja korraldas, üles ning ta soovitas kiireimas korras saata Salzburgi ülikooli professorile meil. Vastus: Loomulikult, tulge!

Catania ülikooli esindas kuus itaallast ning seitse Erasmust: mina, taanlane Anton, prantslane Matteo, poolakad Marta, Lukasz ja Asia ning tšehh Lenka.

Enne sümpoosiumi algust

Itaallase Antoninoga, kelle ristisime Antoninelloks :)

Alguses oli mu nimi hoopis Merlii

Nõnda olimegi kolm päeva Sürakuusas ühes uhkes villas (Villa dei Politi, Winston Churchill olevat siin paar suve veetnud) konverentsil ning arutasime immigratsiooniprobleeme. Tegelikult jäi asi lõpuks immigrantidest päris kaugele, sest austerlased ja sakslased armastasid tsiteerida Goethet, rääkida, kui hea on kõik vana ning tihti räägiti hoopis muust kui poliitikast.

Et asi oli rahvusvaheline, saime endale ka kõrvaklapid ning valiku järgnevatest keeltest: inglise, saksa, itaalia ja prantsuse. Aga oleks need siis olnud ELi ametlikud tõlgid! Oh ei! Inglise keelde tõlkisid keskealine naine ja mees, kes olid mõlemad itaallased. Kui too naisterahvas suutis veel kõnelejaga järge pidada, siis meesterahvas pahises mikrofoni, haigutas ning tihti lõpetas oma tõlke ära alles siis, kui järgmine kõneleja puldis alustas. Katsuge siis järge pidada!

Samuti tekitas minus palju trotsi vanemate inimeste suhtumine. Eriti siis, kui räägiti näiteks meedia mõjust tänapäeva inimestele ja siis ei kasutatud ühtegi materjali selle illustreerimiseks. Tuim saksakeelne kõne. MILLEKS?

Iga kord, kui rääkimist alustas keegi inglise keelt emakeelena kõnelev isik, hüppas mu süda rõõmust. Nii tutvusin Briti muusikaajakirjaniku Alexiga, kes muuseas rääkis konverentsil, kuidas ISISe võitlejad tegelevad muusikaäriga ning salvestavad täpselt samamoodi oma poplugusid nagu Justin Bieber või Rihanna. Üks helinäide

Ühtlasi oli väga huvitav ühe Kanada mehe ettekanne, kuigi tema jõudis oma loogikaga välja järgmise poindini: Võtke immigrandid vastu, saate õnnelikumaks. Nojah...

Kui muidu pidid erinevate keeleprobleemide tõttu paljud loengute ajal nina nokkima (või magama), siis viimasel päeval oli igal Erasmuslasel ülesanne teha oma väike ettekanne teemal „Minu riik ja Euroopa“ Terve laupäeva käisin ma Karlile pinda ja koostasin oma ettekannet ning plaan oli iseenesest vägev: lasta „Eestlane olla on halb“ räpiosa ning siis selgitada, kuidas Eesti kui väikeriigi jaoks on hirm omariiklus kaotada ning seetõttu ollaksegi nii immigrantide (aga ka venelaste) vastu ebasõbralikud. Ja loomulikult, et me pole nagu Saksamaa, kes on suutnud luua keskkonna, kuhu pagulased jooksevad tulistjalu paremat elu leidma. Eestis see lihtsalt ei toimi, sest meil pole kogukonda.

Aga juhtus natuke teistmoodi. Pühapäeva hommikul tuli meie paneeli juhatama Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Johannes Hahn, kes rääkis oma kõnes, kuidas me üheskoos saame hakkama ja kuulame üksteise probleeme.

Johannes Hahn rääkimas

Mina olin paneeli esimene kõneleja ning veidi mu plaan muutus - läksin närvi, aga suutsin siiski oma mõtted edastada: Eestil on väikeriigina tunne nagu me jääks järjest enam otsustamisest kõrvale. Näitena tõin ka selsamal konverentsil juhtunud olukorra, kui itaallased küsisid, kus Eesti on. Meie probleem on Venemaa; Itaalia, Saksamaa jms Vahemere suurrriikide probleem on immigrandid. Me ei saa ju olla ühel joonel.

Pärast mind kõnelesid ka Asia, Lukasz, Marta ja Lenka ning kogu nö Ida-Euroopa sektsioon nõustus minuga: meil on jätkuvalt hirm Venemaa ees. Mida väiksem riik on, seda vähem meid kuulatakse. Hahn jauras aga meile vastu, et kõik on ju korras ja kuigi Putin räägib tuumarelvast, kaitseb EL meid ikka.

„Kus on garantii?“ küsisin ning Hahn tegi märkmeid. Minu küsimusega liitus Briti ajakirjanik Alex. „Kas te ei arva, et olete volinikuna läbi kukkunud, kui nii paljud noored tunnevad hirmu tänase Euroopa ees. Kümme aastat tagasi samas olukorras olles olime me palju naiivsemad, aga need noored ju ütlevad sõnaselgelt välja, et nad ei usu enam Euroopa ühtsusesse!“

Mis te arvate, mida Hahn vastas? Eks ikka mitte midagi. Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga lõpuks jõudis ta välja Brexitini ja selleni, et kõik peaksid hoopis hääletamas käima. Siis saamegi ühtsed olla. Ei sõnagi sellest, et ärge kartke, mul on varuplaan või et jaa, me oleme läbi kukkunud. EI! Milleks!

Hiljem pidime veel arutama, kuidas saaks Euroopat paremaks muuta, aga see tundus mulle lihtsalt naiivse jauramisena. Sest fakt on, et igal Euroopa suunal on oma mured ning näiteks sitsiillane ei suuda end kunagi panna eestlase kingadesse (Üks Itaalia kutt ütles otsesõnu välja, et teda ei huvita ja ei peagi huvitama, mis põhjas toimub) ning poolakas ei hakka kunagi võtma pagulasi vastu samamoodi avasüli kui Saksamaa (Poola, Tšehhi, Slovakkia ei võta praegu ühtegi immigranti, mis ka Hahnile ei meeldinud: "Ootame Euroopa kohtu regulatsiooni").

Ehk siis lahenduseni ei jõutudki. Küll aga võttis Hahn mu meiliaadressi, sest ta nägi, kuidas mu silmad põlesid ja lubas, et kirjutab mulle. (Seda ma küll eriti ei usu, miks peaks üks tähtis euroametnik mingi suvalise eestlanna peale oma aega kulutama?). Hiljem sain aga oma arvamuse eest väga palju kiita, kuid üks Eestis ka NSVL ajal käinud Müncheni professor tõdes, et ma olin natuke liiga avameelne. „Te ei saa välja näidata, et te kardate. Putin oskab seda ära kasutada.“

Samuti ütles üks Austria professor, et ta ei mõista, miks põhjamaad nii vastikud on pagulaste suhtes. "Neid tuleb integreerida!" Ehk me olime jutuga tagasi alguses. Läksime hoopis sööma..

Iseenesest toiduga ei koonerdatud. Kontrollisime Martaga esmaspäeval Auchanis, et üks pudel veini oli väärt 8 eurot. Iga päev anti meile buffees nosimist kõike alates pastast ja ricottast lõpetades kohalike hõrgutistega (näiteks kaheksajalasalat või lambasoolikad tarretises).

Õhtusöögid olid eriti uhked: reedel ja pühapäeval olime villa aias ning veini voolas sõna otseses mõttes ojadena, laupäeval viidi meid aga kuskile kirikusse ning pakuti Neitsi Maarja kuju all lisaks veinile ka kohalikke suupisteid. Mul oli tunne nagu me oleks presidendi vastuvõtul, sest lõpuks läks ka väikeseks tantsuks!

Ja veel. Et Sürakuusa on uhke ajalooga, korraldati meile ka ikka korralik linnaekskursioon. Korintoslaste rajatud Sürakuusa oli omal ajal väga võimas linnriik ning seetõttu on just selles saare osas väga palju antiiki. Siin asub maailma suuruselt teine amfiteater, kus tänini korraldatakse aeg-ajalt ka etendusi.

Aga käisime ka palju niisama ringi. Näiteks elasime nii-öelda linna tuumas Ortigias.

Tahtsime vaadet pildile. Onu näpust piisas.

Kinder Bueno + Nocciola

See on romantikaaa!

Hästi palju pilte on Lukasze kaameras, sest nagu ta ise ütleb - ta peab emale saatma fotosid, et tal on sõpru. Kahjuks pole ta seda veel teinud ning nõnda on ülikaunis paparazzoseeria ikka veel tema käsutuses..