Nüüd kõige põnevam osa. REISIMINE! Loomulikult oli mul Erasmuse programmi toetust saades kohe mõte, et ma hoian raha väga palju kokku ja olen vaid Catanias ning naudin siin rannas käimist. Nojah. Nagu Marta ütles, oleme me vist juba päris tüdinud ning loomulikult on ju vaja ringi trippida. HOIATUS: Postitus sisaldab VÄGA PALJU pildimaterjali!
MODICA - SCICLI
Külastus: 11. oktoober
Maksumus: 14.50 bussipiletite eest
Kaugus Cataniast: 126 km (bussisõit kestis 2,5 h)
Reisiseltskond: Ulli (AUT), Enrico (ITA)
Ulli (mu austerlasest korterikaaslane) poiss-sõber on Enrico, kes elab Modicas. Ta on meil juba päris tihti käinud ning ükspäev tuli Ullil mõte, et ma võiks ka Modicasse tulla. Enricot ja Ullit ühendab armastus šokolaadi vastu, mis tähendab, et kui ma olin pärast sõitu Tartusse kohale jõudnud, asusime šokolaadikomme tegema. Ja pähklikreemi (nocciolat)
Kuna ilm oli ilus, läksime ka randa ning pärast tunnist sõitu olime üsna Sitsiilia lõunaosas, Sciclis. Olemuselt meenutas mulle väga Inglismaa rannikut (hästi tuuline oli), aga vesi oli soe ning nii vaatas Enrico imestusega pealt, kuidas mina ja Ulli lainetes ringi kalpsasime.
Ilus, eks!
ACI CASTELLO / ACITREZZA
Külastus: 14. oktoober
Maksumus: tasuta (tegelikult on linnaliini bussipilet 1 EUR, aga ma sõitsin jänest)
Kaugus Cataniast: 10 km (bussisõit pool tundi)
Reisiseltskond: Friederike (GER)
Tahtsin minna randa, aga meie lähedal olev rand on suht.. Stromka. Tahtsin midagi ilusamat. Friederikel tuli mõte minna Aci Castellosse. Jälle olin loll ning ei teadnud koha ajaloo kohta midagi. Pärale jõudes oli vaimustus aga suur - legendi järgi viskasid titaanid siin randunud Odüsseiale kive ning nüüd ongi nendest vulkaanilistest kividest moodustunud saarte nimi Isole dei Ciclopi ehk Kükloopide saared.
Vaade on võrratu ning sestap istusime ühte rannakohvikusse maha, sõime viie euro eest bruschettat ja mõtlesime, et elu on ilus. On ju!
VULCANO - STROMBOLI
Külastus: 15.-18. oktoober
Maksumus: transport - rongipilet 18 EUR edasi-tagasi, taksosõit 10 EUR edasi-tagasi, laevapiletid 50 EUR, hotell 95 EUR 3 ööd (2 ööd 4*lukshotellis 60 EUR). Ja noh, toit.
Kaugus Cataniast:varieeruvalt 200-250 km
Reisiseltskond: Friederike (GER), Lukasz (POL)
Nüüd ma vabandan Piret Karu ees, kes võib-olla on meile nendest saartest kunagi rääkinud, aga mina ei teadnud kuni üle-eelmise laupäevani, kui Lukasz hakkas mulle Aeooli saartele minekust kui uni peale käima, mitte midagi. MITTE MIDAGI! Ehk ma ei teadnud, mida oodata. Ja siis tuli üks emotsioon teise järel.
Esmalt loomulikult see, kuidas me trippi kavandasime. Kui sul on korraldustiimis seiklushimuline poolakas, mugavusi armastav sakslane ja suht yolo suhtumisega eestlane, võib mitmes korras rappa minna. Esimene tõrge ootas meid ees juba laupäeva päeval, kui mina pärast pohmahommikut ja veebiorjust (jah, ma teen aeg-ajalt siin ikka veebivalveid) kiirelt rongijaama jooksin ning platvormile jõudes avastasime, et hoopis suvaliselt platvormilt väljuva rongini on jäänud kaks minutit. Näitasin oma Usain Bolti tehnikat (LOE: putkasin elu eest) ning sain rongi pidama. Teised jõudsid ka pärale ning teekond võis alata!
Kohe järgnes aga lõbus (Vähemalt mulle) vahejuhtum, kui rongis oli kaks piletita pagulast, kes loomulikult kontrolöri nõudmiste peale vastu paukuma hakkasid. "You no fuck with me, man. I just crossed the sea, fuck you!"
Mina ja Lukasz muigame, Friederike vaatab hirmunult pealt. Kontrolör ütleb, et järgmises peatuses tuleb politsei. "You no care!" Politseid ei tulnud ning mehi välja ka ei aetud. Küll aga ülejärgmises peatuses läksid mõlemad siiski maha. Ütlesid veel viisakalt kõigile "Arrivederci!" ning jäid järgmist rongi ootama. Arvata on, et tahtsid Saksamaale jõuda. (Muide, see oleks isegi suhteliselt lihtne, sest kuigi Sitsiilia ja mandri vahel on meri, saab rongiga üle mere sõita - rong pakitakse kokku ning vaevalt et immudel nii raske end samamoodi peitu pakkida oleks).
Aga jätkame. Milazzo sadamani jõudmiseks pidime korra rongi vahetama ning kuigi me alguses arvasime, et rongijaam on sadamale üpris lähedal, siis.. ups. Google Maps valetab. Tulime rongist maha ning kohe hakkasid taksojuhid meid enda klientideks sebima. Friederikele see aga ei meeldinud ning mida jõulisemalt taksojuhid end peale pressisid, seda rohkem hakkas Fritsu kartma. Lõpuks ei saanud me üle ega ümber ka pisaratest, sest Lukasz tahtis väga selle takso peale minna ning valas oma huumoriga õli tulle (Tervitused perek. Põldemaale, kellega mul on mitmeid kordi sarnaseid situatsioone ette tulnud.).
Algas minu emaks kehastumise aeg. Võib öelda, et ema tuli kookonist välja, sest istusin tagaistmel, rahustasin Fritsut ja heitsin Lukaszele kurja pilgu. Tagantjärgi mõeldes võib öelda, et Rio de Janeiro tegi ka oma töö - kes teab, see teab.
Esimesele saarele, Vulcanole, sõitsime oma poolteist tundi ning kohale jõudsime täielikus pimeduses - kell oli kaheksa õhtul. Kui laevas oli palju sakslasi ja olime surmkindlad, et nad on meie kaasteelised, olid nad ilmselgelt teel Liparile - kõige popimale saarele - ning nõnda oligi meid sadamas vastu võtmas mudahais ja täiskuu.
Asusime hotelli otsima, aga taaskord pidi ema oma kohuseid täitma. Fritsu hakkas pimedat kartma ning Lukasz tegi selle üle nalja. Pärast 15minutilist vantsimist olime me enda arvates õiges kohas, aga receptionit ei paistnud olevat. Helistasin siis ühele mehele, kes tõi meile võtmed ning teatas, et tegelikult oleks ta saanud meile ka autoga vastu tulla. UPS!
Kui alguses sain Fritsult signaale, et nahhui me siia pimedasse kolkasse, kus mitte keegi ei ööbi, tulema pidime, siis tegelikult oli asi superluks - meie käsutuses oli kahekorruseline maja ning paari meetri kaugusel oli imelise vaatega bassein, kus minu arust oli vesi öösel palju soojem. Tõsi, nö saare keskosa oli meist kilomeetri kaugusel, aga ausalt - keda kotib. Mõnus ju jalutada, kui päike paistab lagipähe.
Järgmisel päeval jäi Fritsu täpselt sama põhjendusega, et kõik on liiga kaugel, basseini äärde ligunema ning meie läksime Lukaszega saart avastama. Musta liivaga rannal liitus meiega ka üks koer, kelle Lukasz ristis Il Boxeroks - üsna pea viskas ta meil üle, sest ta asus Lukasze ujumisprille nosima.
Mereveest läbi ligunenud, otsustasime mutta minna ning nüüd saangi natukene Vulcano saart selgitada (Ehk mida ma olen teada saanud). Põhimõtteliselt on kõik Aeooli saared Euraasia ja Aafrika laama keskel ehk pole ime, et seal on vulkaanilist tegevust. Vulcanol oli viimane purse 1880. aastal ning seetõttu elab seal saarel ka väga vähe inimesi (praegu ligi 100). Küll aga on seal suurepärane vulkaaniline muda ehk Maksa kolm eurot ja saad mudavanni võtta.
MODICA - SCICLI
Külastus: 11. oktoober
Maksumus: 14.50 bussipiletite eest
Kaugus Cataniast: 126 km (bussisõit kestis 2,5 h)
Reisiseltskond: Ulli (AUT), Enrico (ITA)
Ulli (mu austerlasest korterikaaslane) poiss-sõber on Enrico, kes elab Modicas. Ta on meil juba päris tihti käinud ning ükspäev tuli Ullil mõte, et ma võiks ka Modicasse tulla. Enricot ja Ullit ühendab armastus šokolaadi vastu, mis tähendab, et kui ma olin pärast sõitu Tartusse kohale jõudnud, asusime šokolaadikomme tegema. Ja pähklikreemi (nocciolat)
Kuna ilm oli ilus, läksime ka randa ning pärast tunnist sõitu olime üsna Sitsiilia lõunaosas, Sciclis. Olemuselt meenutas mulle väga Inglismaa rannikut (hästi tuuline oli), aga vesi oli soe ning nii vaatas Enrico imestusega pealt, kuidas mina ja Ulli lainetes ringi kalpsasime.
Ilus, eks!
ACI CASTELLO / ACITREZZA
Külastus: 14. oktoober
Maksumus: tasuta (tegelikult on linnaliini bussipilet 1 EUR, aga ma sõitsin jänest)
Kaugus Cataniast: 10 km (bussisõit pool tundi)
Reisiseltskond: Friederike (GER)
Tahtsin minna randa, aga meie lähedal olev rand on suht.. Stromka. Tahtsin midagi ilusamat. Friederikel tuli mõte minna Aci Castellosse. Jälle olin loll ning ei teadnud koha ajaloo kohta midagi. Pärale jõudes oli vaimustus aga suur - legendi järgi viskasid titaanid siin randunud Odüsseiale kive ning nüüd ongi nendest vulkaanilistest kividest moodustunud saarte nimi Isole dei Ciclopi ehk Kükloopide saared.
Vaade on võrratu ning sestap istusime ühte rannakohvikusse maha, sõime viie euro eest bruschettat ja mõtlesime, et elu on ilus. On ju!
VULCANO - STROMBOLI
Külastus: 15.-18. oktoober
Maksumus: transport - rongipilet 18 EUR edasi-tagasi, taksosõit 10 EUR edasi-tagasi, laevapiletid 50 EUR, hotell 95 EUR 3 ööd (2 ööd 4*lukshotellis 60 EUR). Ja noh, toit.
Kaugus Cataniast:varieeruvalt 200-250 km
Reisiseltskond: Friederike (GER), Lukasz (POL)
Nüüd ma vabandan Piret Karu ees, kes võib-olla on meile nendest saartest kunagi rääkinud, aga mina ei teadnud kuni üle-eelmise laupäevani, kui Lukasz hakkas mulle Aeooli saartele minekust kui uni peale käima, mitte midagi. MITTE MIDAGI! Ehk ma ei teadnud, mida oodata. Ja siis tuli üks emotsioon teise järel.
Esmalt loomulikult see, kuidas me trippi kavandasime. Kui sul on korraldustiimis seiklushimuline poolakas, mugavusi armastav sakslane ja suht yolo suhtumisega eestlane, võib mitmes korras rappa minna. Esimene tõrge ootas meid ees juba laupäeva päeval, kui mina pärast pohmahommikut ja veebiorjust (jah, ma teen aeg-ajalt siin ikka veebivalveid) kiirelt rongijaama jooksin ning platvormile jõudes avastasime, et hoopis suvaliselt platvormilt väljuva rongini on jäänud kaks minutit. Näitasin oma Usain Bolti tehnikat (LOE: putkasin elu eest) ning sain rongi pidama. Teised jõudsid ka pärale ning teekond võis alata!
Kohe järgnes aga lõbus (Vähemalt mulle) vahejuhtum, kui rongis oli kaks piletita pagulast, kes loomulikult kontrolöri nõudmiste peale vastu paukuma hakkasid. "You no fuck with me, man. I just crossed the sea, fuck you!"
Mina ja Lukasz muigame, Friederike vaatab hirmunult pealt. Kontrolör ütleb, et järgmises peatuses tuleb politsei. "You no care!" Politseid ei tulnud ning mehi välja ka ei aetud. Küll aga ülejärgmises peatuses läksid mõlemad siiski maha. Ütlesid veel viisakalt kõigile "Arrivederci!" ning jäid järgmist rongi ootama. Arvata on, et tahtsid Saksamaale jõuda. (Muide, see oleks isegi suhteliselt lihtne, sest kuigi Sitsiilia ja mandri vahel on meri, saab rongiga üle mere sõita - rong pakitakse kokku ning vaevalt et immudel nii raske end samamoodi peitu pakkida oleks).
Lukasz on jälle raudselt puid alla pannud
Aga jätkame. Milazzo sadamani jõudmiseks pidime korra rongi vahetama ning kuigi me alguses arvasime, et rongijaam on sadamale üpris lähedal, siis.. ups. Google Maps valetab. Tulime rongist maha ning kohe hakkasid taksojuhid meid enda klientideks sebima. Friederikele see aga ei meeldinud ning mida jõulisemalt taksojuhid end peale pressisid, seda rohkem hakkas Fritsu kartma. Lõpuks ei saanud me üle ega ümber ka pisaratest, sest Lukasz tahtis väga selle takso peale minna ning valas oma huumoriga õli tulle (Tervitused perek. Põldemaale, kellega mul on mitmeid kordi sarnaseid situatsioone ette tulnud.).
Algas minu emaks kehastumise aeg. Võib öelda, et ema tuli kookonist välja, sest istusin tagaistmel, rahustasin Fritsut ja heitsin Lukaszele kurja pilgu. Tagantjärgi mõeldes võib öelda, et Rio de Janeiro tegi ka oma töö - kes teab, see teab.
Esimesele saarele, Vulcanole, sõitsime oma poolteist tundi ning kohale jõudsime täielikus pimeduses - kell oli kaheksa õhtul. Kui laevas oli palju sakslasi ja olime surmkindlad, et nad on meie kaasteelised, olid nad ilmselgelt teel Liparile - kõige popimale saarele - ning nõnda oligi meid sadamas vastu võtmas mudahais ja täiskuu.
Päeva esimene korralik nosimine!
Öösel ujumas - vesi oli megasoe
Asusime hotelli otsima, aga taaskord pidi ema oma kohuseid täitma. Fritsu hakkas pimedat kartma ning Lukasz tegi selle üle nalja. Pärast 15minutilist vantsimist olime me enda arvates õiges kohas, aga receptionit ei paistnud olevat. Helistasin siis ühele mehele, kes tõi meile võtmed ning teatas, et tegelikult oleks ta saanud meile ka autoga vastu tulla. UPS!
Kui alguses sain Fritsult signaale, et nahhui me siia pimedasse kolkasse, kus mitte keegi ei ööbi, tulema pidime, siis tegelikult oli asi superluks - meie käsutuses oli kahekorruseline maja ning paari meetri kaugusel oli imelise vaatega bassein, kus minu arust oli vesi öösel palju soojem. Tõsi, nö saare keskosa oli meist kilomeetri kaugusel, aga ausalt - keda kotib. Mõnus ju jalutada, kui päike paistab lagipähe.
Hommikul läksime majast välja ja mõtlesime, et vaataks, mis meid ümbritseb. Viie minuti pärast olime mere ääres.
Tudupallid!
Järgmisel päeval jäi Fritsu täpselt sama põhjendusega, et kõik on liiga kaugel, basseini äärde ligunema ning meie läksime Lukaszega saart avastama. Musta liivaga rannal liitus meiega ka üks koer, kelle Lukasz ristis Il Boxeroks - üsna pea viskas ta meil üle, sest ta asus Lukasze ujumisprille nosima.
Mereveest läbi ligunenud, otsustasime mutta minna ning nüüd saangi natukene Vulcano saart selgitada (Ehk mida ma olen teada saanud). Põhimõtteliselt on kõik Aeooli saared Euraasia ja Aafrika laama keskel ehk pole ime, et seal on vulkaanilist tegevust. Vulcanol oli viimane purse 1880. aastal ning seetõttu elab seal saarel ka väga vähe inimesi (praegu ligi 100). Küll aga on seal suurepärane vulkaaniline muda ehk Maksa kolm eurot ja saad mudavanni võtta.
Päris muhe üleni mudane olla ning siis veel põhjast muda koukides endale veel maski kah teha. Üks Itaalia mees oli eriti valmistunud - vennal oli suisa nõu kaasas ning palus siis Lukaszel end sisse määrida. Seejärel peesitas mees tubli tunni päikese käes, muda kehal kuivamas. Ikka väga mõnus oli!
Aga mina tegin seda, mida teha ei tohi - sügasin silmi. Ja
oioi, kuidas ma terve päeva oma miljon korda korraks pisardasin. Aga ellu jäin.
:)
Kuigi meil oli plaan minna juba järgmisel päeval Strombolile
juhtus nii, et meile meeldis Vulcanol (ja eriti basseini ääres) nii palju, et
me jäime veel üheks ööpäevaks Vulcanole. Lukasz oli küll alguses veidi kurb,
arvates, et me jätame ta üksi, aga ma veensin teda, et isegi kui Fritsu
kavatseb järgmisel päeval Cataniasse naasta, tulen ma ikka Strombolile kaasa („Mitte ronima,“
mõtlesin ja oioi, kuidas ma oma sõnu sõin..). Lukasz natuke mossitas, aga sulpsas basseini ja kukkus poseerima.
Mina oma retardsilmaga!
Kusjuures, imelik mahlapulk oli, värskelt pressitud apelsinimahlast (30 min tagasi) ja siis kohe jääks. Lamp.
Nõnda nautisime oma uhket hotelli veelgi (jah, öö oli 30 eurot ja nagu mulle hotellitöötaja selgitas, ongi hooajavälisel ajal kõik suhteliselt odav. Hooajal pidi Vulcanol aga kümneid tuhandeid turiste olema ning rannaski ei pidavat ruumi olema. Päris jõhker, mis puhkuse me saime ja tegelikult oli ju nii soe! Okei, Fritsule käis pinda see, et rahvast polnud palju, vaid mõned restoranid olid avatud, ninna tungis kogu aeg mudahais ning vahemaad olid pikad, aga... Me ei tulnud ju kuskile Rivierasse..
Järgmisel päeval - esmaspäeval - otsustaski Fritsu Cataniasse tagasi pöörduda ning emana suutsin talle leida transpordi, et ta ei peaks taksoteenust Milazzos kasutama ning reaalselt kui meie Lukaszega Stromboli-laevale jõudsime, oli mul juhe erinevatest keeltest tõlkimisest juba NII koos, et ma hakkasin Lukaszega eesti keeles rääkima! UPS!
Järgmisel päeval - esmaspäeval - otsustaski Fritsu Cataniasse tagasi pöörduda ning emana suutsin talle leida transpordi, et ta ei peaks taksoteenust Milazzos kasutama ning reaalselt kui meie Lukaszega Stromboli-laevale jõudsime, oli mul juhe erinevatest keeltest tõlkimisest juba NII koos, et ma hakkasin Lukaszega eesti keeles rääkima! UPS!
Laeval olid meiega väikesed kossupoisid, kes kogu aeg Lukasze ketsidele osutasid. Hakkasin siis lapsi kuulama (hihi, nii tore, kui kõik arvavad, et ma olen turist ja keelt ei aima) ning käis tugev menetlus teemal: palju need kossid maksavad! Ühel hetkel ei pidanud ma enam vastu ja ütlesin neile, et saan nende jutust aru ning kas nad tahavad seda Lukaszelt küsida. Poisid arvasid, et me oleme ameeriklased ning hakkasid kohe vadistama, et USA= really good life! Lukasz siis guugeldas ka kosside hinna välja - ligi 50 eurot. Poisid läksid kohe elevile - ega neid kuidagi ära osta saaks? Itaalias on sellised ju üle 200 euro. Kahjuks või õnneks polnud Lukasz aga nõus oma papusid ära müüma ning avaldas mulle hiljem tõe: ta oli tegelikult ostnud need (hiljem väga palju vett ja vilet näinud) jalanõud kuskilt Shanghai turult 9 euro eest. Aga vat ära petavad!
Niisiis Stromboli. Lukaszel oli suur unistus laenutada varustus (ja võib-olla ka giid) ning ronida öö hakul Stromboli vulkaani (962 m) tippu. Läksime siis Trip Advisori soojalt soovitatud kontorisse ja selgus, et selline ronimisrühm oli lahkunud tunni eest. Järgmine reis on homme. Üksi tippu ronida ei tohi, liiga ohtlik. Tohib minna poolele teele, 500 meetrile.
Tsunami oht!
Suur oli siis Lukasze pettumus. Ema asus jälle lohutama. "Aga mõtle, sa saad ju kuskile ikka ronida. Ma võin suga kaasa tulla. Ja mõtle, varsti saad Etnale. Etna on ju kõrgem ka." Natuke aitas, juba tuli naeratus tagasi. Ja kuidagi väga sujuvalt asusime Stromboli poole jalutama. Kuskil 200 m peal oli vaatetorn, kus oli ka uhke restoran. Kõhud tühjad, nagu ikka, jäime sinna pitsat nosima ning tutvusime Münchenist tulnud paariga, kes samamoodi tuurist maha jäi. Võrreldes meiega olid nemad ikka profid matkajad: sulejoped, värgid-särgid, magamiskott, pikad püksid. Kahju, et me pilti ei teinud sellel õhtul, aga põhimõtteliselt oli mul seljas suvekleit ja Lukaszel lühikesed püksid. Aga noh, mida sa ikka ühest eestlasest ja poolakast tahad. LÄKSIME!
Meie apartement oli ühes nendest valgetest majadest - 35 eurot näkku
Ikka väga Santorini!
Ja reaalselt, samal ajal, kui Stromboli tuld purskas ja laavat sülgas, ronisime meie mööda mäekülgi sinka-vonka üles. Päris tippu me ei jõudnud, aga 500 m tuli ära. Ei olnud meil taskulampi ega pealampi (kasutasime telefoni ja kaameratuld - kiidetud iPhone'i aku sai aga loomulikult juba päevavalges tühjaks), ei olnud mingeid energiabatoone ega mäesaapaid. Aga kui lapsed (väga palju pisikesi Saksa mudilasi oli oma vanematega trippimas) sellega hakkama saavad, saame meie ka.
Ja no see oli vägev!
Jah, see on päris!
Ausalt, ma olen roninud emmega Siinai mäkke nädal pärast pimesooleoperatsiooni ja see on üks suurimaid eneseületusi, aga nüüdne liigitub samasse kategooriasse. Et ma oma põlvedega siiamaani veel liigun, jooksen ja kargan, et ma oma hingamisprobleemidega ikka veel kõrgustesse trügin. Mul on vaja piire ületada, mitte kodus istuda ja nutta, et midagi jääb tegemata. Samamoodi - milleks karta. On pime, tuleb kuu välja (ja oli veel Superkuu) ja valgustab teed. Pelgad üksindust? Ava suu ja laula. Ja nii edasi.
Ja miks on Stromboli nii eriline? Tolkieni teate? Sõrmuste Isandat ka? Ma käisin Mordoris põhimõtteliselt, sest just Stromboli maastikult saigi Tolkien Mordori-idee. Et Stromboli on jätkuvalt tegutsev, pole seal midagi aastatega muutunud. Kui, siis vaid see, et tuhka on veel rohkem. Paljud teavad, et kui mulle midagi meeldib, siis ma paotan veidi suud ja jään vait. See juhtus jälle - nii et Lukasz arvas, et mul juhtus midagi. Aga ma olin lihtsalt nii vaimustuses. Kuidas üks vulkaan saab mulle nii lähedal olla ja lihtsalt.. MA EI TEADNUD SELLEST ENNE MITTE MIDAGI!
Ühesõnaga, kui me lõpuks kuskil enne keskööd vulkaanilt alla tagasi restorani jõudsime, jõime me selle sulgemiseni ära 1,5 liitrit valget veini ja umbes samapalju teed. Jalad olid hellad, pea kumises, aga mina olin max rahul. Lukasz ka, kuigi ta sai külma ja järgmisel hommikul sai ema korralikult tohterdada. Kuigi Strombolil oli tõesti külmem, tulime me Cataniasse tagasi, kus temperatuur päeval naljalt alla 25 kraadi ei lähe. Mõnus!
#mapoleturistmaelansiin
#mapoleturistmaelansiin
Ja lõpetuseks üks lugu ka:
Nessun commento:
Posta un commento