Kuidas Merili kolme tunniga stalkeri sai

Karl küsis mult teisipäeva õhtul, kas ma nutan. Enam ei nutnud. Kui ma eelmisel nädalal käisin paljudele lähedastele pinda, sest vajusin lampi näost ära ja hakkasin soiuma, kuidas mul on nii kahju, et ma ära lähen, siis nüüd ma muutusin rahulikuks. Tegelikult olen ma ju selles olukorras varemgi olnud - tuleb pähe, et tahan korraks ära, kandideerin, osutun valituks ja lähen. 2012 olin ma lihtsalt 20, ülielevil, esimest korda üksi pikemalt välismaal (seni oli vist max kogemus 10 päeva) ning mul oli missioon halbadest suhtedeemonitest lahti saada. Nüüd oli olukord teine. Valisin teadlikult teise koha, Sitsiilia, et mitte hakata Padovas liialt nostalgitsema, miks ma ei saa teatud hetkel Enrici, Moritzi, Amaia või Thorina jpt kohvi jooma minna või Fishmarketisse pidutsema joosta.

Muidugi tuleb neid hetki Sitsiilias ka ette, kas või täna, kui ma istun hotellitoas ja räägin Enriciga, et kurat, peab uusi sõpru leidma hakkama. Aga nüüd olen ma neli aastat vanem ning mul on kaks missiooni: patarei pärast oma Rio-emotsioonitust korralikult täis laadida ja magistritöö valmis kirjutada. Kõik, mis lisaks tuleb, on boonus. „Tänutuuri“ (Aitäh selle sõna eest!) alustasin tegelikult juba septembri alguses, kui Saunapunktis pidasime maha sünnipäeva/lahkumispeo. Häid asju tahaks ikka rohkem ning nõnda tuli sinna sekka veel mõni tore istumine, pidu. Ning nõnda juhtuski, et minu viimane täispikk tööpäev Eestis möödus esmalt jalgpalliliidus ropsi tagasi hoides, seejärel Viljari diivanil surres ning tagasi toimetuses vett juues. Ausalt, ei tahtnud, et nii läheks. Aga järjekordne õppetund - POHMAKAGA TÖÖL! Mõned nopped siis õhtutest:

Minekupäev oli rahulik. Sain toimetuses veel inimesi kallistada, natuke tukkusin veel ka kodus ja oligi lennujaama minek. Kõik tuli kuidagi sujuvalt, kallistused-musid olid head ja soojad nagu alati, aga ei mingit suurt draamat. Ma tulen ju jälle tagasi. Vist.

Minu pakkimissaaga sai samuti õnneliku lõpu - suur kohver kaalus täpipealt 30 kg, aga käsipagasiga läks natuke nihu (Viljar: „Sul on siin ju 20 kg, mitte 8kg!“). Oli jah, aga tore neiu pigistas silma kinni ja küsis, kauaks ma lähen. Pool aastat ja kutsusilmad oli piisav vastus. Turkish Airlinesiga ma varem lennanud pole ning nõnda oli meeldiv üllatus, et kui näiteks AA üheksatunnisel lennul New Yorgist Pariisi polnud ekraane olemaski, siis nüüd võisin ma kolme ja poole tunniga oma isiklikust telekast kõik tippfilmid ära vahtida. Vaatasin siis „Me before you-d“ (JÄLLE EI NUTNUD - mis mul viga on?!), jälgisin, kuidas mu ees istuvad 4-5aastased kaksikud ühe väikese Türgi poisiga jagelevad ja noh.. ei tulnud üldse tunnet, et ma kuskile ära lähen. What you.

Et mul oli Istanbulis 9-tunnine layover, sain siis minagi Turkish Airlinesi infolauast teada, et ma võin hotelli peale loota. Aga et Merili oskab alati ära eksida, sattusin ma kuidagi pagasikontrolli asemel alguses kuskile saali, kus ootasid oma lende immigrandid. Ja neid oli palju. Tõesti palju. Sajad tõmmud mehed istusid maas, tagusid kaarte ja osad jälgisid, mida ma teen. Natuke kõhe oli. Isegi mul, kes Veneetsias omal ajal rongijaamas äärepealt nuga oleks saanud. Aga leidsin ilusti hotellilaua üles ning sattusin kokku toredate Hispaania kuttidega, kes järgmisel hommikul minuga koos ka ära tulid, sest nad sõitsid Veneetsiasse. Ehk siis kell 23-03 sain ööbida Istanbuli kesklinnas asuvas neljatärnihotellis. Tasuta. Hiljem sain teada, et üks öö maksis 175 eurot. Pole paha. :)

Aga mis seal ikka - sain natuke tududa ja kell neli olin tagasi Atatürki lennujaamas ringi vänderdamas. Uniselt Catania lendu oodates jälgisin inimesi ja avastasin, et 140 inimese seas on peale minu blonde ainult üks, hiljem kuulsin, et ta rääkis vene keeles. Kodune! Aga Catania on mind vastu võtnud nagu Sitsiilia ikka - orienteerusin bussiga ilusti hotelli, hotelli ees pani mingi mees minu suurt kohvrit nähes kajaka maha, aga aitas mind ilusti trepist üles, sain hotelli ja trippisin asju ajama. Itaalia keel on veel nii palju suhu jäänud, et sain omale ka itaalia numbri. Kes tunneb, et hädasti on vaja kätte saada, siis number on siin: +39 32 77568515



Seejärel seadsin sammud kalaturule, mida Kersti soovitas, ning tõesti nagu ta ütles: astud paar sammu elevandiväljakust kõrvale ja oledki sõna otseses mõttes kalade keskel! Vahtisin siis suu ammuli ringi (25 euro eest sai ka mingi haitaolise eluka osta, kahjuks pilti ei teinud) ning läksin hoopis puuviljaturule, kust noppisin paar virsikut ja pisitomateid.

Aga nüüd kõigile Murxuseikluste fännidele. Kolme tunniga õnnestus mul endale stalker külge tekitada. Istusin siis rõõmsalt päikese käes ja nosisin tomateid, kui ma nägin, et mu ümber tiirutab jalgrattaga mingi vanem meesterahvas. Vanust nii 40 ligi, suhteliselt kasitud, aga kohe näha, et tahab suhelda.

Hüüdis kaugelt: „Ciao, tedesca!“ Ei, ma pole sakslane. Olin vait. Näppisin telefoni. Aga ei, milleks on vaja sitsiillasel ignoreerimise peale ära minna. Tuleb ikka edasi juttu vestelda. Tuli siis vadistas edasi, kuidas ta Saksamaal elas ja kuidas seal oli palju blonde kenasid neiusid ja seepärast arvaski, et mina ka sealt pärit. Ja miks ma ikka siia tulin ja kas mul on palav ja kas mulle meeldib siin. Jah. Kolme tunniga oskan ma tõesti hinnangut anda, eksole. Aga viisaka inimesena pobisesin midagi vastuseks ikka. Ma ei oska inimesi ignoreerida. Tõusin siis püsti ja asutasin end minekule, aga vend jäi kleepekana külge. Mõtlesin siis peas marsruuti läbi, et äkki mere äärde ta ei tule (bussiaknast nägin sadamat ja teadsin, et sinna saaks ehk minna).

 Aga tuli ikka. Siis tulin plaanile, et jaa, mu sõbranna ootab mind varsti Via Etneal ja ma pean minema. Aga mees peatas ratta ja hakkas mulle lähenema. Mina kui suur kehakeele ekspert sain kohe aru, et nüüd peab lõplikult sääred tegema või mees soovib mind oma huultega puudutada. Õnneks mul on kiired jalad.. ja noh, helistasin uuesti Odele (jah, Nurr ei saanud üldse tööd teha). Ja noh, lõpuks prahvatasin, et ta ei saa mult midagi - olen kihlatud ja mu mees tuleb juba homme mulle järgi. Nägu läks krimpsu, aga tõmbas tuurid maha õnneks. Ronis uuesti ratta selga ja pani minema. Midagi ta veel pobises, aga ma keerasin kõrvaltänavasse ja kui ta mind ka seal tänava lõpus ootas, siis ... no edu talle.

 Kõrvaltänavad on aga toredad - ma juba kujutan ette, kuidas Mardu siinse tänavakunsti peale leili läheb. Ja sellistel tänavatel on armsad pererestoranid. Mina käisin näiteks Aldo juures (Tervitused Luuale!) ja sõin mereandidega risottot. Ja nüüd ma siin siis olengi. Arutan Enriciga, et üldse ei viitsi tegelikult jälle seda „TereminunimionMeriliolenEestistmitteVenemaaltmissulemmiksuperkangelaneon“ läbi teha.

Aga peab. Paari tunni pärast saan juba ühe Portugali kutiga kokku, kellega õpime sama asja ja õhtul kell 22 peaks mingi väike pidu taas olema.