Ülimõnus on lõpuks ometi niimoodi kirjutada, kui ma saan lebotada oma voodis, kus ma teoreetiliselt peaksin olema veebruari lõpuni :) NII MÕNUS! Aga kõigest järgemööda. Ehk siis, kuidas mul oli kolme päevaga kolm elukohta.
Alustame siis hotellist. Kuna ma teadsin, et enne 1. oktoobrit ühiselamusse mind ei lasta, veetsin öö Catania kesklinnas asuvas hotellis. 40 eurot öö, hotell Sofia, soovitan teistelegi, sest ta oli täpselt poolel teel Piazza Duomost (põhipeokoht) ja minu ühikast. Laupäeva hommikul pärast väikest pidu (TASUTA SPRITZ!) polnud just kerge oma kohvreid (30 kg + 12 kg) mäest üles vedada, aga sain sellega hakkama - jah, Murxu muskel on ikka veel tugev.
Aga vot ühikas ei istunud. Esmalt polnud mul toas kööki (või vähemalt väikestki külmkappi). Teiseks, lisaks puuduvale WIFIle polnud märkigi telefonilevist. Kolmandaks, sain kinnituse, et külalisi siia ei lasta. Ehk Mardu, Saka-Kessu, Gerly, Enric jpt veel tulevad külalised peaksid hotelli minema? Neljandaks - kaks kõige naljakamat reeglit: ÄRA MINGIL JUHUL JÄTA OMA ALUSPESU UKSE TAHA! ja VÕTME PEAB ALATI ÄRA ANDMA. Ehk räme kontroll. Mi dispiace.
Aga mul on oskus asju korda ajada. Paljud teavad juba sellest suvestki minu lennukaid ideid, kuidas ma suutsin keskööks omale orgunnida transpordi Vändrasse või kuidas ma Martinile ühe päevaga hullu turismiprogrammi tegin. Niisiis kohtusin ma üsna pea ühe hästi armsa Poola tüdruku Martaga, kes kutsus mind pühapäeval korterit vaatama. Pühapäeva hommikul sain siis Leedu tüdruku Karinaga kokku, jalutasime sinna, ütlesin "Jah!" ja oligi korter olemas..
Ehhee.. Tegelikult nii lihtne see ka pole. Aga üpriski, sest juba kell 17 pühapäeva (!) õhtul oli omanik, väga armas Itaalia tädi, nõus tulema minuga kohtuma. Rent on 200 EUR, kommunaale eraldi maksma ei pea ja elan siin seni, kuni tahan!
Karina ja Ruben tulid siis appi ja kuidagi lohistasime minu asjad kohale. (Seejuures oli Rubenil pohmakas, mis kadus üsna ruttu, kui ta pidi 30 kg kohvrit neljandale korrusele tassima). Grazie mille, ragazzi!
Aga see pole veel kõik, sest ühikatoa võtmed jäid ikka mu kätte ehk et eile õhtul oli mul valik, kas tududa Via Dottores meie uues korteris või ühikas. Tudusin ikka siis oma uhkes toas ning hommikul käisime minu tuutori Martaga viimaseid asju võtmas ning lepingut lõpetamas. Õigemini, seal polnudki mingit lepingut lõpetada, sest ma polnud ju EI raha maksnud ega ka ühtegi allkirja andnud :)
Aga korter ise on väga mõnus, sest elan absoluutses privaatsuses - katusetoas. Korteris on kaks vannituba, neist ühes on VANN!, ja väga mõnus köök - söögituba, kus saab nii mõnigi kord janutada.
Meie armas köök
Huvitav, kui palju ma trepist alla tulles kukun? .. Või just üles tulles?
Ei, ma pole üldse põlenud! Aga meie eilne väike seltskond eile tähistamas: Ulli (AUT), Ruben (POR), Julian (GER), Marta (POL)
See pitsa oli tõsiselt omnomnom
Täna oli aga siis esimene sissejuhatav koolipäev, kus meile tutvustati, mida me tegema hakkame ja kuidas käituma peame. Põhilised märksõnad on: PIDU, PALJU ITAALIA KEELT, ROHKEM PIDU, VÄLJASÕIDUD ja noh minu puhul MAGISTRITÖÖ, alee!
Kogu ESNi ja AEGEE rahvas (üle poole hispaanlased!)
Minu tuutor Marta :)
Ja mõned nopped veel siia lõppu:
*Käisime rannas, mis on 20 min jalutuskäigu kaugusel. Põlesin ära ilmselgelt ehk JUMAL TÄNATUD aaloekreemi eest.
*Käisime rannas, mis on 20 min jalutuskäigu kaugusel. Põlesin ära ilmselgelt ehk JUMAL TÄNATUD aaloekreemi eest.
*Käisime Sitsiilia toitu söömas. Menüüs olid nii juust kui salaami, lambasoolikad kui paprikahautis.
*Tunniga võib tekkida torm ja tunniga on see taas möödas. Mul pidi eile süda ühe kärgatuse peale seisma jääma, sest tõsiselt - äikesekärgatus oli võrreldav mõne plahvatusega. Ruben naeris veel tükk aega, kui ehmunud ma olin. Aga kohalikud ütlevad, et põhimõtteliselt saab Catania tänavatel ka ujuda, kui vaja:
Nessun commento:
Posta un commento