lunedì 5 dicembre 2016

Brexit, Trump ja nüüd Itaalia ehk Miks itaallased kunagi ei muutu..

Välismaal elades näed ikka asju teise pilguga. Nõnda ka siin. Räägime 4. detsembril toimunud Itaalia põhiseadusreferendumist, mis teatavasti läbi kukkus. 

Põhimõtteliselt teavad need, kes vähegi Itaalia poliitikaga kokku puutunud on, et see armas saapamaa, kes nõnda peab lugu oma kultuuripärandist ja nosib iga päev pizzat-pastat, on üpris hädas riigis lokkava korruptsiooni ja õigussüsteemi keerukusega. 

Seepärast tuli peaminister Matteo Renzi lagedale põhiseadusreformi kavaga. Esiteks takistada vana head bürokraatiat - kuna mitmetasandiline valitsemiskord on niivõrd sogane, suudaks reform piirata piirkondlike valitsuste võimu. Teiseks muuta kogu segadus parlamendiga konkreetsemaks: võitlus senati ja esindajatekoja vahel jääks ära. Lihtsale inimesele tähendaks see aga järgmist: Catanias elamisloa saamiseks ei peaks sõitma enam saarelt Rooma ning seal ekslema vähemalt kümnes eri ufficios, vaid konkreetselt kirjutama mõnele paberile siin alla ning saaks rahus vastust oodata.

Reformi taga peitus aga veelgi üks proosalisem põhjus: Euroopa Liit. Itaallased, eriti lõunas elavad inimesed ei salli ELi ning kuna Renzi on üks ELi toetajatest, on see hea võimalus tema kukutamiseks. Seda enam, et Renzi ütles mitu korda, et kui tõesti peaks referendum läbi kukkuma, astub ta tagasi. Renzi, kes meenutab veidi Taavi Rõivast (2014. a ametisse astudes oli ta ka ELi noorim peaminister (39)) on armastatud eelkõige veidi haritumate itaallaste seas, eelkõige tööstuslinnade inimesed. 

Mis siis sai? 

Inimesed käisid valimas. E-valimisi siin ei toimunud, küll aga sai nt Catanias pesitsenud Milano inimene ikkagi ükskõik, mis jaoskonnas valimas käia. Ise viibisin eile Acireales (Cataniast nii 20-30 km) ning küsisin sealsetelt inimestelt ikka, mille poolt hääletasid. "Miks ma peaks "Jah" ütlema? See on ju selge, et EL võtab meie raha ära!" (Siia veel lisatuna, et samade inimestega käisin meie piirkonna suurimas ostukeskuses ning raha omamise ja kulutamisega on neil ilmselgelt probleeme - tunglemine meenutas pigem "Osturallit"!) 

Facebookis visati kah nalja (tõlgin paremad palad): 

Miks peaks hääletama "Jah" : nii on sul viimane võimalus normaalsete inimestega head teha; sest kogu vana konstitutsioon on sitt ning on võimalus asjad teha palju selgemaks; minu sõbranna hääletas "Ei" ja noh, ta pole nii tark...



Miks peaks hääletama  "Ei": Brexitit ja Trumpi pole ilma kolmandata; sest nii jääb Itaalia paigale ja midagi ei muutu; sest meid röövitakse; sest "Jah" hääletamine oleks nagu õudusfilmi vaatama minnes enne lõpustseeni lahkumine; sest viimane kord kui "Jah" ütlesid, leidsid end oma abikaasa kõrvalt; sest "Ei" sai Facebookis rohkem laike. 


Õhtul oli Catanias tänavatel rohkelt inimesi, aga ka rohkelt politseiautosid. Ju kardeti korrarikkumisi, aga tegelikult asi nii hull polnud. Tulemus oli ju teada. "Ei" võitis 59,5%-ga. Poolt oli 40,5%.

Vaatame lähemalt seda kaarti (originaal SIIT)


Kus hääletatakse enim muutuste vastu? Eks ikka lõunas, kus vohab vaesus ja probleemid immigrantidega on üha igapäevasemad. Põgenikekriisis süüdistatakse loomulikult ELi ning selles, et Itaalia pangad on kriisis (laen 360 miljardit eurot) ELi majanduspoliitikat. Miks ei, eksole. Aga seda kurvem on tõik, et kui Brexiti puhul olid vanemad inimesed muutuste vastu, siis siin raiuvad muudatuste vastu eelkõige noored. Ning siis vaadakse mind suurte silmadega: kuidas sa nii palju reisida saad? Kuidas sellised võimalused on? Kuidas sa välismaal õppida saad? Kas see raske pole?

Lihtne vastus: kasutage ELi võimalus. 


Mis saab edasi?

*Renzi astub tagasi - keskööl, kui loetud oli umbes 65% häältest, pidas Renzi Roomas kõne, kus ütles, et astubki tõepoolest tagasi. "Mina kaotasin, mitte teie. Mina. Minu valitsuskogemus lõppeb siin, seega väga suurt lootust Renzi jätkamiseks pole!"
Tõsi, president Sergio Mattarella võib Renzi lahkumisavalduse rahuldamata jätta ning teda ehk isegi sundida ametisse jääma. Iseasi, kuidas üldsus (ehk "Ei-d") selle uudise vastu võtavad. 


*Euro kukub - juba täna hommikul langes euro kurss 20 kuu madalaimale tasemele, sest rahamehed hakkasid oma riskantseid varasid müüma.

*Põhi on lõunaga veel rohkem vaenus - nüüdseks olen elanud nii rikkas põhjas kui vaeses lõunas ning "vahva" on kuulata/lugeda seda hõõrumist. Padovas pidasid inimesi lõunas lolliks, Catanias peetakse inimesi põhjas aga ülbeks. Tont teab, kus see tõde on, aga fakt on see, et maalähedased inimesed muutusi ei taha ning inimesed, kes korragi jala Itaaliast välja tõstnud, saavad aru, et midagi on selles riigis mäda.

Mis toimub Catanias? Mitte midagi.

Elu läheb edasi, turumehed müüvad 1 euro eest ananassi ja 50 sendi eest apelsine ning karjuvad "Ciao bella!" Naaber laulab ooperit ning elu on seni ilus, kuniks päike paistab. Poliitika jääb neist kaugele!

Lõpetuseks veel meenutus itaalia keele tunnist. Kuna laupäeval (jah, kell 10 hommikul on loeng) olin üksi, tegime natuke lahedama ja mõnusama tunni ning vaatasime vana head "Italy vs. Europe" videot.
Küsisin siis õppejõu käest, et kas ta ei tunne end solvatuna, kui me itaallasi nende kellatundmatuse, parkimise, bürokraatia, korruptsiooni jms pärast mõnitame. Lihtne vastus: "Ei, miks peaks? Miks me peaksime end muutma. Teised tehku seda meie eest."


giovedì 10 novembre 2016

Trump sai presidendiks ehk Miks Merili haigeks jäi

"Kas Catanias mingit presidendivalimiste ühisvaatamist ka tehakse?" uuris Lukasz paar päeva tagasi meie ESNi Whatsappi gruppis. "Kedagi ei koti see," vastas vähemalt kolm kohalikku koheselt. Nojah. Tuli oma jõududega hakkama saada.

Ehk eile, kui Area 51 pubis siseruumis Beerpongi mängiti, passisime mina, Lukasz, Marta, Milan (SRB), Steffi (GER) pubi ees telefonides ja üritasime Google'i, Twitteri ja lõpuks ka CNNi otseülekande abil aru saada, mis edasi saab. Ehk täiemõistuslike (vabandan, aga tõsiselt... halloo!) inimestena olime Clintoni poolt ja Trumpi vastu.


Kesköö paiku oli enam-vähem selge, et võtmeosariik Florida läheb punaste kätte - kuigi Milan oli umbes viis minutit enne karjunud üle terve tänava BLUE!!! Hakkasime igasugu nalju pilduma ning laule tegema (iga laulu sisse sai ju panna sõna "Trump") ja kuidagi imelik tundus mitte enam kogu seda tralli jälgida. Kui lõpuks külm hakkas (jah, nüüd olen suutnud oma immuunsüsteemi nulli lasta ja tatti voolab ojadena), tulime Lukaszega meie residentsi ja panime köögis valimispeo püsti.

Nutimaailma võlud - tahvlist Fox News, läpakast CNN, telefonist Google 

Kui alguses tegime nalja, et iga Trumpi võidetud häälte peale võiks shotte teha, siis üsna pea adusime, et hea, et me seda ei teinud, vaid tee juurde jäime. USKUMATU! Mis inimesed te sellised olite, et te taolise seksistliku rassistist lohhi poolt hääletasite?!?!?!?!?

Kui ameeriklased ähvardasid Kanadasse kolida (Ikka päris muhe, et see migratsioonilehekülg 15 minutiga kokku jooksis), siis hakkasime meiegi kell viis hommikul arutama, kuhu me kolima peaks. Trump väljendas ju suvel selgesõnaliselt, et tema Venemaaga konflikti ei taha ning Balti riikide rünnaku korral otsustab ta meie aitamise põhimõtteliselt oma suva järgi. Poolakad on samuti jätkuvalt venelaste agressiooni tõttu hirmul  - sellest annab aimu ka jätkuv Smolenski lennukatastroofi uurimine. 

Kuhu siis kolida võiks? Austraaliasse Marta peika juurde, kes on ka Trumpi fänn? Eee... nojah, mul ju ka seal sugulasi, aga vaevalt nad nii palju sisserändajaid võtavad. Šveitsi? Kallis. Lõuna-Aafrikasse? Apartheid. Sitsiiliasse? Mafiosnikuid pole näinud, aga samas on majandus siin nii pekkis. Ja neilgi on ju kogu aeg sisserändajatega probleeme. Samas blondid on siin hinnas, saaks tööd ja... Nali naljaks, aga selliseid mõtteid tuleb viimasel ajal tihti pähe. "Mis siis, kui..."

Seda enam, et selle pooleteise kuuga, mil ma olen Eestist eemal olnud, on meil uus president, uus valitsus, uus peaminister. Mis järgmiseks??


Ühel hetkel jäime meiegi tukkuma (tark mina tekitasin köögilauale ka paar patja) ning kui kella kuue paiku ei suutnud enam ka legendaarne Wolf Blitzer selgitusi leida, kuidas Hillary peaks viimased osariigid enda poole võitma (see oli päris kurb, kuidas Iowas langes vahepeal toetus isegi 20% peale), otsustasime peo ära lõpetada.

Lukasz jäi tukkuma

Vahva, et samal ajal pandi juba meie maja all ka turgu püsti, nii et kui tavaliselt ärkan ma kell seitse korraks ühe karjuva ananassimüüja peale üles, siis seekord läksin ma tema saatel suisa magama. 

Nagu ma kartsin, siis hommikul oli terve sotsiaalmeedia ahastust täis, aga itaallaste suhtumine jäi samaks - mis seal's ikka! 

Ehk jah, ma saan aru, miks itaallasi ei koti - nemad leiavad, et Trump on samasugune ringitrallijast kloun nagu Berlusconi ning lõppeks pole siis itaallased enam ainsad, kes halvas valguses on. 

KULDNE TRIO: Putin, Trump ja Berlusconi. Made in Italy.


Nende suurim mure on 4. detsembril toimuv põhiseadusreferendum, kus tahetakse muuta parlamendi ülesehitust ja lihtsustada valimissüsteemi. Carlo (ITA) ütles eile aga, et see on põhimõtteliselt pläust ning tegelikult küsitakse: "Kas tahad paremat Itaaliat või ei?" Ka siin trügib esile konflikt noored vs. vanad nagu Brexiti puhul.

Selle teema lõpetuseks meenub ühe mu üheksandas klassis kirjutatud kirjandi algus - "Me elame muudatuste lävel". Ma ei ole enam selles kindel, et see mulle meeldib. Ja nagu me kuu aega tagasi Euroopa Komisjoni üritusel rääkisime, siis hirm on juba elu tavapärane osa. Jah, ma kardan.






lunedì 7 novembre 2016

Mida teha Catanias turistidega Ehk Kuidas kohalikud Teist maailmasõda õigustavad

Gerly juhtis tähelepanu, et ma pole ammu kirjutanud. Tõsi ta on, sest mul on olnud kaks turistinädalat, kui üle-eelmisel nädalal külastas mind Enric ja eelmise nädala veetsin Maltal ning olin ise üks paras turistinärakas. Aga eks ma üritan järjepanu kõike meenutada.

Tegelikult on päris tore, et võrreldes Padova-Erasmusega on mul külastajaid palju rohkem. Nojah, kuna siin ühtegi teist eestlast pole ning pole neid ka tänaval lampi kohanud, siis on hästi tore, kui minust hoolitakse. Aga megaarmas oli Enrici žest mulle külla tulla nii et neljapäeva õhtul veiniklaasi kõrval tehti otsus ning pühapäeval oligi ta juba siin. Mida me kõike siis tegime? Lisaks hambaarstisaagale...

Aga Enrici näitel saab siis panna kirja, mida mu külalistel tasub siin teha!

1) RANNAS KÄIA

Esmaspäeval sõitsime taas Acirealesse ja olime nagu konnad kivil (Vaene Lukasz - UUUKASŠŠŠ - ei saanud snorgeldama minna, sest ta unustas maski osta ja nii ta mossitas tund aega veel hullema konnana)

Very healthy breakfast!




Rannahipster!



Kolmapäeval oli aga kõige soojem ilm ever ning tõele au andes lasin ühe loengu üle. 27 kraadi oli! Oleks ju olnud patt mitte minna. Seda enam, et see rand on tõesti ilus -





Iseenesest Etnat oli ka näha, aga nojah. Ei jäänud pildile. 

Kutsud olid ka rannas!

2) MUUSEUMIS KÄIMA

Catanias on päris palju muuseume (Tripadvisor ütles), aga meie valik jäi ühe sõjamuuseumi peale. Iseenesest sinna saamine oli raske, sest ilmselgelt jäime me õigel hetkel tornaado kätte (Etna suudab siin nii palju ilma mõjutada, et ilmaennustus ei täi ja põhimõtteliselt võib 15 minutit tulla padukat ning kohe särab päike, aga see vesi ujutab tänavad üle). Loomulikult ei oska ka autojuhid arvestada mööda lompe kalpsavate inimestega ehk ma olin ikka väga märg kass. Aga sellest pole hullu, sest muuseum oli äge.



Võtsime siis ette MUSEO DELLO SBARCO, mis keskendub 1943. aastal Teise maailmasõja aegsele Sitsiilia pommitamisele (Liitlased üritasid Sitsiiliat vabastada Mussolini käe alt). Sissepääs oli 2 eurot ning selle eest olime Enriciga seal ligi kolm tundi. Natuke meenutab see Okupatsioonide muuseumi, kuid on võib-olla veidi rohkem kaasaegne (samas pole ma väga kaua seal käinud, võib-olla on midagi muutunud). Igatahes sisenedes viidi meid ühte suurde saali, mis oli omamoodi rekonstruktsioon ühest linnaväljakust. Seal oli nii poelett, pagariäri, raekojahoone, postkontor kui inimesed. Mõne aja pärast kõlas aga hoiatav signaal ning meil kästi varjendisse minna. Paar minutit kuulsid pommitamist, kõik värises, punker värises ning pommitamise lõppedes astusid välja ja väljak oli puruks.




Päris tõeline, eks? Olgu öeldud, et ma helistasin kohe pärast muuseumist lahkumist vanaemale :)

Erinevates saalides oli väga palju lahinguvarustust, ühtlasi sai näha Hitleri, Churchilli, Eisenhoweri ja Mussolini vahakujusid. Meie lemmik oli aga teine punker, kus ma isegi korra kiljatasin, sest mingid vennad hakkasid tulistama. 


Mis mind aga tõeliselt üllatama pani, on tõik, et sitsiillased süüdistavad siiamaani USA (Prantsusmaad, Suurbritanniat natuke vähem), et selline pommitamine toimus. Mussolini oli nende meelest hea ning põhimõtteliselt oleks sõda võinud nende poolest jätkuda. Kohati on sitsiillaste põhimõtted siiani samad - kas või USA presidendivalimisi vaadates. Selline "ah, mis mul sest, lähen parem söön pizzat" suhtumine on. Aga mis seal ikka teha, saarel ongi ju kõik palju kaugem...

3) LINNA AVASTAMA

Katedraali katusele ronimine maksab 3 eurot ning vaade on tõesti kena. 






Tere tulemast minu koju!



Ja minu ülikooli peahoonesse!




4) SÖÖMA või ise süüa tegema.



Lukasz taris meid kommunistlikusse ökorestorani. 



Minu vana hea vaade köögiaknast

Maksad 15 eurot, saad kõiki Sitsiilia delikatesse proovida. Ja joogid on hinna sees!





Või siis teed ise süüa.. Otsustasime ühel õhtul, et mina teen midagi eestimaist ning Enric kokkab paellat. Juhkentalis ta seda juba tegi, nüüd sai siis Cataniast asju proovida. Mina võtsin menüüsse küüslauguleivad, singi-küüslaugurullid ja täidetud munad. Nagu Lukasz ütles: "Täna me ei suudle! Või oota.. suudleme küll, sest me olemegi küüslaugused!" :'D

Tõsi, normaalset sinki ega hapukoort siin ju pole. Asja ajas ära ka turult 1,50 euro eest ostetud 300 grammi viilutatud salaamit ning majoneesi - maitsestamata jogurti seu. 



Catania parim pizza? 8 eurot, aga saad sardiine, sinki, herneid, oliive, mozzarellat ja loomulikult tomatikastet 

5) PIDU PANNA 

Kuigi Enrici siinoleku ajal ülemäära palju ESNi ja AEGEE üritusi polnud, siis mõnele ikka leidsime oma tee. Näiteks oli esimesel õhtul kohe "Bad taste" party, mis kätkes siis endast seda, et riietu end nii suvalt kui tahad. Panin pidžaama ja kukkusin twerkima. 





Samuti leidsime tee ESNi talendišõule, kus esitati nii ooperit kui Oppa Gangnam Style'i. Ka mind pressiti tüdrukutega lavale ning esitasime mingit Itaalia poppi. 

Giorgio ja Lukasz esitavad "Zuppa Romanat" - poolakate pilašõud. 




A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on



Ühel õhtul otsustasime aga kodus olla ning meie köögist sai beerpongiala!





Ning hiljem läks lahti üks suuremat sorti karaoke :)



Viimasel õhtul olid kõik ikka päris kurvad, aga noh. Boris, kelle me selle külastuse jooksul enda jaoks leidsime, jääb meile ikka laulma.



Tegime tema auks ikka kükki kah!


Ja siis oligi aeg minna. "Tristissimo!" 


TRISTISSIMO!