19. aprill Nurrule külla! Prantsusmaale! Hinge vabastama ja kõike armastama! Eesti õhuga:
Ilmselgelt oli kl 8 hommikul Charles de Gaulle'i lennujaama kohale jõudes ärevus sees. Kas ja kuidas ma rongile saan (teatavasti eksin ju kohe ära). Aga sain sellega hakkama, kuigi ma läksin Gare de Lyioni asemel Gare du Nordi, aga sealt läks järgmine rong linna, kuhu mulle tuli vastu meie võõrustaja. Paar päeva tagasi, kui Henri oli külas, nägin, et mulle oli vastanud üks kutt Couchsurfingust, kes oli Marokost, kuid elas Pariisis. Tal oli 59 positiivset iseloomustust, seega otsustasime Odega tema juurde minna. Kuna ta pakkus mulle veel, et tuleb mulle rongijaama vastu (mul oli enne Besanconi-rongile minekut paar tundi aega), võtsin selle lahkesti vastu. Mees oli pisike (Ode risti ta minimeheks!"), kuid jättis alguses üpris toreda esmamulje.
Esmatutvus
Nurrut oli nii tore näha. Pisardama ma veel ei hakanud, aga kohutavalt tore oli küll. Jutustasime ja saime õige pea kokku Jule (GER), Luisi (VEN) ja Maurizioga (VEN), kellega läksime karnevalile. Vastupidiselt Itaalia karnevalile oli tegu hoopis paberisajuga ning pigem tänavafestivaliga, kus inimesed lõbutsesid üksteist paberitükkidega loopides ning rongkäiku vaadates. Head ja paremat sai süüa ka!
Ahjaa. Sain teada, et mul õnnestub 12.-28. juuni töötada Bakuus Euroopa mängudel. Õhtu oli täis juustuga tähistamist.
Päeva laul: Headus ja kevadine rohelus by Märt Avandi ja Ott Sepp
20. aprill. Miks ma peaks laskma Nurrul õppida, kui mul on nii tore teda näha? Põhimõtteliselt olidki minu päevad Besanconis täis kohtumisi Ode vapustavalt toredate sõprade, naljade ning võileibade/juustu/jäätisega. Ahjaa. Käisime rongipileteid ostmas ja kommentaariks kõlas midagi,e t teil on kaks Baguette'i. Hiljem saime aru, et Baguette võib pervotähenduses olla ka midagi seksiga seotut. Ahah. Tegin ka avastuse, et Prantsusmaa WC-d ei armasta potikaant peal hoida.
Seal, kus me istusime (jõekaldal tore park), oli palju roheliselõhna. If you know what I mean.
Käisime anglofiilide ehk Maddi, Dani ja Georgiaga ning loomulikult Odega Itaalia restoranis. Mina andusin gnocchidele nagu vana itaallane ikka, Ode võttis munaga pizza. Muna oli toores. Hiljem võtsime väikest tekiilat ning õlut, mida isegi Ode jõi (kuigi kraade oli sel 2,9)
Päeva laul: Kuni veel sind hoida suudan by Märt Avandi
21. aprill. "Ma südan sind!" ehk Bridget Jones on parim raamat, mida reisil lugeda. Missest, et Mark Darcy on surnud. RIP.
Et Ode õppis eksamiks, olin ma talle võilillede seas seltsiks. Loe: arutasime maailma asju. Aga Bridget Jonesi lugesin tõepoolest läbi.
Igapäevane söök. Ja päris maitsev!
See oli maailma kõige maitsvam asi! Maasikad!
Et aga tripp täiuslik oleks, pidime ka turiste mängima ja võtsime sammud ette Citadelle'i - . Ligipääs loomulikult keeruline.
.jpg)
Taustal üks noormees, kes jõi õlut ja jälgis meid päris pika pilguga. Jah, saime sõbra, kes meiega ei rääkinud!
Kuna tegelikult oli La Citadelle 45 minuti pärast sulgemas ja kuigi me tahtsime targaks saada, otsustasime, et raha on pigem juustu ja baguette'i ning veini väärt, seega leppisime laamadega. Ja jätkuva kevadise rohelusega, mida tunnistas ka üks mees, kes tõi Odele lille. Ja laulis.
Kõige õnnestunum pilt üldse, sest Prantsusmaa lipp jäi peale! Õhtul olime nunnud ja vaatasime Jule toas "Rocky horror picture show'd". Ütleme nii, et mulle meenus Thorina ja Ederle kino ja Moritz ja Amaia ja kõiikkkkk.. Ja ma nüüd pisardan natuke, aitäh!
Päeva lugu: Time warp (Rocky Horror Picture Show)
22.aprill. Mina vs. maailm.
Ma sõitsin üksinda Lausanne'i, sest Odel oli vaja õppida ja teisalt - ma lihtsalt tahtsin Šveitsi minna ükskord ka seaduslikult.
Ma ei tea, mis teema mul nende piirivalvuritega on. Kui ma Itaaliast kogemata Šveitsi läksin, ei tulnud küll keegi mu passi nuruma, vaid olingi ühtäkki Šveitsis. Nüüd nii libedasti ei läinud. Nimelt oli minu rongiteed mööda Prantsusmaa-Šveitsi piir kuskil tunnelis ja järgmises peatuses tuli peale piirikontroll. Küsisid siis passi, andsin vastu ID-kaardi. Pärast pikka teksti prantsuse keeles vastasin "Je ne parle pas francaise" ning edasine arutelu toimus inglise keeles. "Where do you come from?" - "Estonia". "Where do you come from now?" - "Ah, Besancon." What are you doing in Switzerland? "Just visiting" For how long? "8 hours maybe". Why? "Because I want to." Do you have any luggage with you? "Only this backbag". Is Estonia in the EU? "Yes, ofc it is. It's a part of Schengen." Okay, you can go.
Ehk siis taaskord kulutasin veidi oma närve, et selgitada: JAH, EESTI ON EUROOPA LIIDUS. Miks meie ID-kaardil seda tähist ei või olla, kurat? :( Aga Šveitsi ma sain ja Lausanne'is tulin maha ka.
Lausanne'is pidi olema 14 kraadi ja vihm. Aga ...
.. ilmselgelt sain jätkata oma #pruuniksteiseksjuuniks missiooni.
Tulemus oli üpriski see, et ma põlesin ära. Aga see pole peamine. Peamine on, et tegin seda, mida iga spordiajakirjanik elu jooksul tegema peaks. Käisin olümpiamuuseumis!
Ning siis õhkasin veelgi karget järveõhku ning käisin ka laeva peal.
Ja siis läksin õhkasin veel järvekaldal, ostsin 10 frangi eest Rafaello-sidruni jäätist ning mõnulesin.
Varbad said sooja!
Ja siis.. ma jõudsin arusaamadele. Ma tundsin end ühtäkki vabana. Ja kirjutasin need read:
See on lihtsalt uskumatu, mida inimene võib kogeda. Mõni rõõmustab suudluste, mõni inimeste kohalolu üle ja sii solen mina, kes tunneb end üliinimesena siin, Lausanne'is, Genfi järve kalda, taustaks mäed ja päikespaiste. ja ma olen üksi. Ja ma olen isegi rõõmus. Sest ma tunnen, et kogu see sitt, mis on olnud, võib ehk seljataha jääda. Ja ma suudan andestada ja lõplikult edasi minna. Ja siis tuleb ehk ka minu jaoks see õnnelik lõpp? Või just algus...
Kui unustada hetkeks kõik tunded ja lasta meeled valla (missest, et ma panen silmad kinni, näen ma kohe NEID), siis tundub see isegi võimalik. Lihtsalt ma pean ise võimalikult tugev olema. Ja nägema ohtu.
Kui unustada hetkeks kõik tunded ja lasta meeled valla (missest, et ma panen silmad kinni, näen ma kohe NEID), siis tundub see isegi võimalik. Lihtsalt ma pean ise võimalikult tugev olema. Ja nägema ohtu.
Ning ühtäkki otsustasin,et .. lähen veel linna vaatama.
Ronisin ühest mäest üles ning jõudsin Lausanne'i katedraalini.
Jalad panid sõna otseses mõttes aga lõpuks hullu, tuiasin veidi kaubanduskeskustes ning otsisin tagasitee. Eksisin ära ja läksin lõpuks allaandnuna metroo peale, arvates, et olen kõik oma frangid ära kulutanud. Ennäe, 25 franki on mul siiski jätkuvalt alles. Müntidena.
Tagasiteel viperusi polnud, vaatasin inimtühjas Dole'i raudteejaamas Simpsoneid ning jõudsin kenasti Besanconi tagasi. Ode viis mind kebabi sööma, kus müüjad arvasid, et me oleme Ameerikast. Jah, eesti keel on uus inglise keel!
Päeva laul : Titanium (tuli Šveitsi raadiost ja ma veidi.. heldusin):
23.aprill. Odel oli eksam, mis läks veidi pekki ning mina otsustasin samal ajal oma unevõlga tasa teha. Lõpuks sõime aga Maddi (GBR) ja Jamesiga (USA) Ülikooli ees paninosid ning otsustasime ikkagi minna toredale paadiretkele mööda Besanconi. Põlesin oma kätega ikka hullult ja paadimehel oli selle üle vaid tore nalja visata.
Minu jaoks on ja jääb see elukas urineerivaks emandaks, mitte mingiks minotauriks.
Järgnes veelkord väike shopping ning siis juba Erasmuse-style pidu! Kohtusin oma uue lemmikinimese Morganiga (USA), kellel on mustmiljon nõbu ja kellel on Itaalia juured. Õhtu joooksul jõime väga palju veini, õpetasin neile, kuidas mängida "Questa é la puttana!" ning panime lihtsalt hullu. Võib-olla isegi liigagi, sest mina näiteks ei mäletanud tänase päevani, et tagasi toa poole koperdades tuli meile vastu nooruk, kelle suguelundeid kattis vaid üks konservipurk hernestega ning ta soovis meile seda maha müüa. Bella Francia, ütleks ma selle peale!
Päeva laul:
Ning siis oli minek Pariisi! Ütleme nii, et rongisõit oli vaevaline, eriti kui magatud oli vaid neli tundi ja needki ebameeldivustundega võideldes. Aga Pariisi jõudsime kohale ja siis hakkas nalja saama.
Esmalt pildid:
Jah, kala!
Juustuvorm! JUUST!
Mirja võib uhke olla! Emile Zola haud.
Kui mina haudu vaatasin, silitas Ode kassi.
Ka Moulin Rouge ei jäänud meist puutumata!
Sain endale uued sõbrannad!
Triumfikaare juures oleksin ma äärepealt auto alla jäänud, sest meie armas võõrustaja otsustas pildistada mind autoteel, kui oli roheline ja loomulikult me kumbki ei märganud ei punast tuld ega autosid endid. Üldse oli see kutt väga fotodemaias:
Minimees oli mind selleks hetkeks juba korralikult välja vihastanud: Küll ta kutsus mind sõnadega "puppy", "fluffy" ja "donkey", sest kui mul palav hakkas, panin jaki õlale. Küll ta katsus mu juukseid, küll üritas mind kurgu alt katsuda ning kõhtu poke'ida. Loomulikult ei jäänud tähelepanuta minu (tavapärased) häälitsused, mida ta osatada proovis. Ütleme nii, et närv läks kergelt juba mustaks.
Inimesed, kes mind lähemalt tunnevad, teavad ka mu reaktsioone midagi uut nähes või millessegi süvenedes (jah, see, kui mu suu vajub kergelt lahti ja ma jõllitan midagi pikalt). Nii ka nüüd, kui nägin esimest korda Eiffeli torni päris lähedalt. Tahtsin seda kõike lihtsalt endasse ammutada, nii ilus oli see kõik! Aga minimees rikkus hetke ära - ütles lihtsalt, et sa näed loll välja ja üritas mu suud kinni vajutada. Kähvasin lõpuks miskit korralikku ning Ode muigas - Merili seda asja nii ei jäta.
Kui Shakespeare'i raamatupoodi jõudsime, olid mul juba ammu kopsud üle maksa tõusnud ja kullesed ajus: Esiteks - mind häirib, kui minust kogu aeg pilte tehakse. Eriti, kui seda tehakse kitsas raamatupoes, kus ma võtan raamatu kätte ja minu jaoks muu ei loe. Ei. Ode leidis ladinakeelse Harry Potteri ning loomulikult olin ma kohe võlutud, seda enam, et seal oli kirjas, et kuskil on vanakreekakeelne Potter ka olemas. Jäin siis ladinakeelset lugema -lehitsema, kui tuli minimees mind segama ja ülbas, et ma olen nii loll ja väike laps, kes ei oska ju lugeda. Mina vastu: ma ju rääkisin, et ma õppisin 3 aastat klassikalist filoloogiat. Minimees: aga sa oled ikkagi loll! Jah, nii see jätkus, kuid hakkasin vaikselt talle endale puid alla panema (võinuks ka jalaga näkku lüüa, aga tema tasemele ma ei langenud)
Ode ostis Jürile sünnipäevakingiks kassiraamatu ning minimees kostis seepeale: kas su vend on 8aastane?
Sisistasin vaikselt Odele, et millal me ometi kahekesi saame jääda ning linna avastada, mitte et keegi meid kogu aeg ringi tassib ja mõnitab. Järgmine koht oli Jumalaema kirik ehk Notre Dame ja algselt ütles minimees, et sinna pole üldse mõtet minna. Mis mõttes ei ole? Kui ma olen Victor Hugo raamatuid lugenud ja Quasimodo pärast pisaraid valanud, siis ma tahan ilmselgelt seda näha! Ning loomulikult, mis parajasti aset leidis, et Merili oma silmi niisutada saaks? Jumalateenistus. Lauluga.
Kuigi minimees andis meile pidevaid vihjeid, et ta on väsinud (Eiffeli torni juures üritas ta juba korra mu väljasirutatud põlvedele pikali heita), viis ta meie osava vihje peale meid sööma. Sõime salatit, mis oli võrreldav hiigelpraega (minu osa oli ebaõnnestunud, sest seal oli vaid kanamaks), teo-juustufondüüd ning jõime veini (magus vein oli, halvim, mis ma Prantsusmaal sain!)
Pärast söömingut saime lõpuks Minimehest lahti (jah, ma olen nii õel külaline lihtsalt, aga vabandust - mul on vaja ruumi hingata ning ma tahan veel ka järgmisel päeval elav olla, mitte ahistatud!) ning asusime Odega omal käel linna avastama. Ütleme nii, et sellest hetkest, reede õhtu kella 20.00st sai alguse Vapustav Pariis!
Saateks kaart ja sihiks Eiffeli torni tipp, asusime Louvre'ist jalgsi teele. Ühel hetkel saime endale kaaslasteks Malaisia naised, kes olid Euroopa ringreisil (Amsterdam-Pariis-Milano-Rooma-Veneetsia-Ateena), kellele meie tempo oli veidi raske, aga nad püsisid meil siivsalt kannul! Me võiks Odega suisa giidideks hakata!
Jah, tegime sajaga pilte. Aga see on ju Eiffeli torn!!!!
Minimehe juurde jõudes olime väsinud ja vigased ja haisvad, et me mõlemad veetsime duši all umbes sajandi. Aga minimees pakkus meile rõõmsalt Sephora dušigeele, sellest ei saanud ju ometigi keelduda! Küll aga edasisest:
Kuna minimehe poissmehekorter oli ühetoaline, magasime Odega diivanil, minimees oma voodis. Ode jäi juba magama, mina passisin veel telefonis ning minimees üritas muga suhelda. Kutsus arvutisse pilte vaatama, missest et see oli praktiliselt minu nina all, siis keelitas veelkord mingit šokolaadi võtma. Keeldusin. Üks hetk läks mees vetsu, tagasi tulles aga kummardus mu poole.. ja üritas mind maitsta. Ütleme nii, et mu reaktsioon oli kergelt öeldes väga šokeeritud ning ütlesin talle kohe: NONONONONONO. Ma pole vist elu sees nii kiiresti mõelnudki! Tema kostis aga vastu: "Ma arvasin, et sa oled seda terve päeva tahtnud. Ma arvasin, et sa ootad mind. "
Jah, kindlasti ma tahan sind, kes sa mind terve päeva ahistanud oled, minu üle väga rõvedaid ja lapsikuid nalju teinud ning kindlasti sind, kes sa praegu üritad minu parima sõbranna magades mind voodisse vedada! MUIDUGI! Saatsin kohe šokeeritult Erikule sõnumi, et palun HELISTA KOHE ning seda ta tegiti. Üritades seda kõike võimalikult väheste välismaisete väljenditega selgeks teha, ärkas ka Ode üles ning heitis mulle üpris ehmunud pilgu. Mul võttis aega rahunemiseks ja suutsin uinuda vaid telefon käes, valmis kohe hädaabinuppu vajutama. Läbi poolune tundsin veel, kuidas minimees tuli aknale suitsu tegema ning tegi mulle pai. BBRRRHHHHH!!!
Päeva laul:
Järgmisel hommikul sosistasin Odele kohe, et läheme palun võimalikult vara Versaille'sse. Õnnestus, sest minimehele tuli uus ohver külla! Mõtlesime juba eos, et raudselt on minimees oma eilses prohmakas pettunud ning asub vaest austraallast rautama.
Peeglisaalis tekkis mul küsimus, et huvitav, kui Louis XIV elaks praegu, kas ta kasutaks seda endlite tegemisel? Või kasutaks ta ikka endlikepikest ka?
Et keegi ka sinna voodisse ära mahtus?!
Telefoniga on ka tore mängida
Ilmselgelt oli Versailles' meile võrratu kogemus.
Oh, oleme jätkuvalt väga normaalseeeed!!
Päris lahe oli tegelikult kujutada ette, kuidas Louis ja tema õukond seal ringi kepsutas ja daamidelt lõputude labürintide vahel suudlusi varastada püüdis. Meie jalakesed olid aga lõpuks nii väsinud, et otsustasime parem uuesti rongi peale minna ning linna sõita. Poode avastama. JA SÖÖMA!
Kui aga Tartare'id ja makroonid ja olid ära proovitud, kallis lõunasöök söödud, siis veel õhatud kõikide kallite butiikide ja Sephora toodete järele, korra ära eksitud, siis jälle üles leitud, veidi šopatud, kõik suveniiripoed (kus lasti Araabia muusikat) tühjaks ostetud, istusime Starbucksis maha. Kaks mõtet Starbucksist:
1) Ode läks pärast mind vetsu. Tagasi tulles küsib, miks ma ei öelnud, et seal haiseb. Mina: Ma arvasin, et need on mu jalad!
2) Milles minna Minimehega koos Couchsurfingu peole, kui meil on olemas siider, juust ja Eiffeli torn? Mõeldud- tehtud!
Ode kõrval on tegelikult üks mustanahaline poiss, kes andis meile Eiffeli torne ;)
Nüüd spämmime täiega, sest iga kord, kui meist möödus üks tuledes laev, tegime fotoseeria:
Ütleme nii, et kaks pudelit siidrit ning vapustava siidrikorgitraadiga avatud juust ja Chorizo viisid keele alla ning kuigi sadas vihma, oli see vapustav õhtu!
Päeva lugu: This I promise you by 'N Sync
Rongis ei suutnud me itsitamist lõpetada ning loomulikult kohtasime üht toredat korealast, kes laulis ikka N'Synci nagu peab. Koju jõudes nägime lõpuks ära Austraalia tüdruku, kes tekitas minimehele meelehärmi: tüdruk oli leidnud CS peolt uue kaaslase ning jättis minimehe voodi soojendamata! Oh ei! Minimees kallas seepeale kurku Viru Valget ning oli õnnetu.
26. aprill. Kojuminek. Sellised vahvad lood siis Prantsumaalt. Järgmisel hommikul suutsin ma loomulikult vale pileti osta, mille masin sõi ära, nii et üks konduktorihärra pidi mind oma isikliku kaardiga välja laskma. Ometi jõudsin ilusasti (ja varakult) lennujaama, kus kontakteerusin Moritziga ja asusin suveks uusi plaane tegema. Üle pika aja oli mul tunne, et ma olen olnud terve nädala õiges kohas. Nii palju armastust, nii palju siirust, nii palju uut hingamist on mul sees! Loodame, et see ei kao.
Merilinda ja Odelice armastus. Osa 248:
