sabato 22 ottobre 2016

Ametlikult üliõpilane

Märkamatult olen ma siin juba peaaegu kuu aega olnud, mis tähendab, et päevad on läinud kiiremaks ja tegusamaks ning.. ööd lühemaks? WTF.

Igatahes. Alustame siis sellest, et õppelepinguga on kõik nüüd korras ning ülikoolis on mul ametlikult kaks ainet: Suur-Kreeka ja Sitsiilia arheoloogia ja itaalia keel. Millal itaalia keel hakkab, ei tea professorid ka. Arheoloogia aine on mul kolmapäeviti ja neljapäeviti, suhteliselt keskpäeval ning professor räägib sõna otseses mõttes kõigest. Ükspäev alustas ta vaasidest, seejärel rääkis, kuidas ta naisega paar aastat tagasi Delfis käis ning siis meenutas viis minutit ühe oma tuttava Prantsuse professori nime. Ehk jah.

Aga loomulikult ajas mind jälle marru viis, kuidas õppeleping lõpuks vormistati. Kui ma eelmisel nädalal dekanaadis käisin, anti mulle mõista, et pean leidma mingi prof. Cipollo (JAH, SIBUL!), kes on siis minu dekanaadis vastutav, kuid ühtegi ainet ta mulle ei anna. Nõnda saatsin ma talle meili, millal ma talt allkirja saaksin. Kolmapäeval vastas, et tule homme kell 10. Neljapäeval olin kell 10 ukse taga, aga kedagi polnud. Härra tuli kohale pool tundi hiljem, andis allkirjad ja asi ants? EI!

Õppeleping ja kõik jurad

Seejärel tagasi dekanaadi koordinaatori juurde, kes kiires, dialektiga itaalia keeles vuristas mulle järgmised asjad ette. Ma võin ju noogutada, aga kui mõni asi selge pole, siis mis siis saab. Küsisin, kas ta võiks inglise keeles üle korrata. "No, devi provare il tuo italiano!" Aga ma sain juba päris kurjaks. Kui asi on formaalne ja mul on TÕESTI kindlad küsimused (nt, kas ma pean selle lepingu ise Tartusse saatma; mida mul eksamiteks vaja on; kas ma saan veel mingi õpilaspileti jnejne), siis selle hädise itaalia keelega ma praegu küll neid ei formuleeri.

Ka tema sai vihaseks ning käratas, et õppigu ma siis itaalia keelt paremini. Teretore, mulle pole ka Jaanika Haljasmäe kunagi meeldinud, aga ma ei usu, et ta eesti keelt kellelegi peale sunnib.

Lõpuks tuli ikkagi Ulli (kes istus terve aja ukse taga ning kelle kohta selgus, et ta peab oma lepingut muutma alles KUU AJA PÄRAST!) mulle appi ning selgitas rahulikult murekohad välja. Ning põhimõtteliselt mulle saadeti skaneeritud leping meilile, mille edastasin siis Tartusse. Originaal on samuti minu käes "Võta see koju minnes kaasa!" Okei.

Ma siiralt loodan, et nüüd on sellega korras. Aga samas käib hullult pinda, kuidas mõni asi tehakse liiga keeruliseks - oli siis neil endil raske see leping paar ruumi edasi saata, allkiri võtta ja mulle teatada (nagu asjad Eestis käisid).

Ühtlasi tajun kohalike üliõpilaste seas jätkuvalt suhtumist: MIDA SA SIIN TEED? MIKS SA SIIN OLED?

Kolmapäeval olin arheoloogias ning järsku ilmus sinna ka Poola tüdruk Joanna, kellega sümpoosiumil olime. Ta on 38aastane (ehk siis igipõline üliõpilane) ja oskab väga-väga hästi itaalia keelt ning ka dialekti. Vaatamata sellele olime me klassis ainsad, kes istusid paremas reas. Kõik ülejäänud (tasub rõhutada, et oleme kahekesi ainsad blondid) olid vasakul ning hoidsid meiega kiivalt vahemaad. Joanna tahtis veel olukorra illustreerimiseks ukse tagant pilti teha, aga kohe kui ta püsti tõusis, asus viis pead teda saatma ning nõnda jäi pilt tegemata. Aga olukord on siis suhteliselt selline.

Samas mulle ikkagi meeldib. Erinevus rikastab. Ja kuigi see neile ei pruugi meeldida, siis mul pole ikka veel Sitsiilia üle visanud.

Nessun commento:

Posta un commento