Bürokraatia.

Itaaliasse tuleku eel hoiatati mind selle bürokraatia süsteemi ees. Et midagi korda saada, pead ühest kohast teise minema ja viiendast kohast uuesti esimesse jne. Mõtlesin, et kuidas see nii olla saab, aga vot, näe, saab.

Avastasin siis mina reedel, et minu õppeleping ei kehti. Läksin siis Erasmuse kontorisse aru pärima, seal soovitati mul kontakteeruda oma professoriga- Aldo Lunelliga. Saatsin siis rõõmsasti meili ja jäin vastust ootama. Pühapäeva õhtuks oli vastus käes: "Tule minu kabinetti esmaspäeval kell 10." Esmaspäeva hommikul seadsime siis Magnusega rõõmsasti sammud taas kesklinna poole (ratast meil ju ikka ei ole) ning täpselt kell 10 sisenesin uhkesse kirjandusteaduste majja, kus 2.korrusel on klassikalise filoloogia osakond. Ja vabšee, ikka väga uhke on teine! Sõnumineerisin Kerlile ka, et siin tantsiks Päll raamatutega suisa valssi. Koputasin hr Lunelli uksele, ta käskis mul oodata ja lõpuks ootasin 45 minutit...

 Hr Lunelli ei rääkinud inglise keelt, seega panin kõik oma tarkuse mängu, et tema itaaliakeelsest mulast aru saada. Jutu kokkuvõte: Lunelli on pensionil ja mina pean mingi pr Roselli nüüd üles otsima, Lunelli aga väidab, et üht minu valitud ainet ei eksisteeri, seega tõesti, leping ei kehti. Sain siis jälle uue numbri, kuhu helistada, uue aadressi, kuhu minna, aga samas- Eesti kontoriga on ju ikka jama! Helistasin siis Tartu koordinaatorile, kes ütles, et kiireimas korras võiks ma ikkagi selle kehtetu lepingu ära saata ja siis oma aineid siin muutma hakata. Läksin siis tagasi Erasmuse kontorisse (rõhutan, kõik asuvad linna eri otstes), kus öeldi, et nojah, kõige targem oleks kontakteeruda oma tuutoriga. Kuna minu tuutoril on aga 18 õpilast, pluss ta räägib un po' inglise keelt, ei ole mul sellest väga kasu, seega asusin asja omal käel ajama. Leidsin siis koha, kus dokumendid välja printida ning asusin otsima aineid, mis vähemalt 3EAP-d mulle annaks- 12 EAP-d vaja täis saada, ladina kirjandus annab 9. Lõpuks jõudsin järeldusele, et tõesti, on vaja pr Roselli üles leida, küll tema teab. Teisipäeval seadsin sammud TAAS Erasmuse kontorisse, kus Chiara andis mulle teada, et pr Roselli räägib nii inglise kui vene keelt ja et tal on vastuvõtuaeg kolmapäeviti kl 11.30. Lähen siis kohale, muidugi eksisin veidike ära, aga, Roselli rääkis tõepoolest vene keelt, nii et hakkasin siis mina oma lugu jälle algusest seletama. Imekspandav, kuidas itaalia keelekeskkond on mulle niiviisi mõjunud, et mõni sõna tuleb itaalia keeles enne pähe kui inglise, vene või eesti keeles. 

AGA. Ei saanud ma jälle targemaks, sest soovitati mul minna tagasi Lunelli juurde (MISSEST ET TA ON PENSIONIL!) ja siis uuesti tagasi tulla. Küll aga lubas Erasmuse koordinaator mind lõpuks paberite saatmisel ja ainete leidmisel aidata. Matrikuleerimisprotsess (ma ei saa aru, kuidas see võimalik on) on mul aga nüüdseks ka läbi tehtud, vaene Moritz pidi mind 2 tundi ootama, aga paberid on olemas ja nüüd saan ma ka ametlikult nii Padova wifit, sööklat, raamatukogu kui muid võrratuid asju kasutada. Kodus meie nett veel aga ei tööta, sest me peame ootama parooli, mis saadetakse meile POSTIGA!

Täna maksin üüri ka lõpuks ära, nii et olen ametlikult itaallane. Või vähemalt Padovalane.

Peale õppimise, mida mul on siin ilmselgelt palju, on meil ka väga palju Erasmuse üritusi. ESN-European Social Network hoolitseb selle eest, et meil oleks lõbus. Ja on ka. Esmaspäeval toimus meie ühika lähedal Amsterdam Cafes tutvumisõhtu, mis nägi välja selline, et igal inimesel pidi olema nimesilt ja ta võis süüa-juua niipalju kui tahtis, ning siis endast ka sotsiaalse mulje jätma. Muusika oli liiga kõva ning väga palju uusi tutvusi luua ei suutnud, see-eest on minu siinne sõpruskond ka üha kindlam-sakslased, norralane, soomlane, eestlased, ungarlane, brasiillane, mõni hispaanlane ja itaallased.

Belen, Kaisu, mina ja Thorina

Arianna (toakaaslane), mina ja Nicola

Meie massaažiõhtu Piazza di Signoril

Moritz, mina, Kinga, Belen ja Thorina

Siiski kandub ühtlaselt põhjamaa poole!? Oojaa. Kõige rohkem olen Thorina, Moritzi ja Patrickuga, kes on erinevatest Saksamaa otstest. Õpivad kõik enam-vähem reaalteadusi: Patrick on arst, Moritz bioloog ja Torina biomolekulaarteadlane. Moritz suutis mind juba laupäevasele itaaliakeelsele linnaekskursioonile meelitada ning pühapäeval seame end Veneetsiasse. Homme tuleb mulle külla Julie (jah, minu armas belglanna Julie) ja siis saan teda ka meie ellu siin tõmmata.

Tundub nagu puhkus, jah.