Aasta kokkuvõte

Võib-olla on väga vale kõigest alles nüüd kirjutada, sest aastakokkuvõtteid tehakse ju ikka aasta lõpus. Aga nüüd olen selle ühe jaanuaripäevaga nii palju targemaks saanud, et siiski tuleb teha meeldetuletus eelmise aasta kohta. Et millestki õppida. Või siis lihtsalt vaadata, et kunagi on midagi hästi ka läinud :)

JAANUAR - Aasta algas kõripõletikuga ning mäletan, kuidas mu ema üritas Arno Saarele selgeks teha, et ei, Merili ei saa telefoni ka hingata kuigi ta väga tahaks. Läbi häda sain semestri ained ära tehtud. Jaanuari lõpus tuli Kate külla ning me tegime talle üllatussünnipäeva Stockholmi. Ahjaa, mul oli mingi imelik silmarõõm (kes teab, see teab)

VEEBRUAR - Täielik blank. Kas ma olin kuskil koopas? Isegi ükski hea lugu või intervjuu ei meenu. Nüüd vaatasin Regulusest järgi, et epeenaiskond pääses olümpiale ja epeemeeskond mitte ning me istusime Villu juures kell 1 öösel ning pisardasime, kui nutust Steni nägime. Tjah.

OH ISSAND! Veel meenus minu ja Villu eksperiment Red Bulli üritusel, kus ma oleks šampapudeliga Villu peaaegu ära tapnud. Või noh, oimetuks löönud. Palun vabandust. Aga äkki seepärast mul veebruar kohe meelde ei tulnudki, sest ma tahtsin seda unustada!

MÄRTS - Alustasin Eurovisioni projektiga. Käisin Kristel Aaslaidiga Eesti Laulu afterpartyks riideid ostmas ja nägin esimest korda, kui erinev on online/elutoimetus spordiosakonnast.

APRILL - Reisiderohke kuu. Esmalt Saskia ja Kessuga Rootsis ABBA muuseumis möllamas ja seejärel 16.-23. aprill klassikutega Kreetal. Päev enne Kreekasse sõitmist olid EOK presidendivalimised - järjekordne rahulolu tehtud tööst.

MAI - Eurovision! Väga-väga palju videosid ja korraldamist esmalt Eestit Eurovisionil esindanutega, seejärel möll juba Rootsis kohapeal. Siinkohal kaks meenutust:

1) Hommikul kell 4 lennujaamas intervjuu Jüri Pootsmanniga, kokkulõikamine kodus, paar tundi und, kell 10 kohtumine Tanel Padariga, kell 12 toimetusse veebi tegema, kell 17 intervjuu Neiokõsõga, kell 20 kuskil Mustamäe mändide all Getter Jaaniga. Kas ma olin #surnt? Oojaa.

2) Situatsioon: Sergei Lazarev esineb eurokülas. Esitab ühe loo, rahvas elab kaasa ja möllab, Lazarev läheb lavalt maha ja lava taha koguneb juba fännide ja ajakirjanike hord. Ühel hetkel hakkab Lazarev platsilt ära minema, kuid teda piiravad tihedas rõngas kaamerate ja mikrofonidega ajakirjanikud ning fännid, kes tahavad saada autogramme ja teha selfiesid. Katharina jookseb fotokaameraga ümber rõnga, et Lazarevist pilte saada, Merili filmib. Katharina haarab mikrofoni, mis on juhtmega kaamera küljes, jookseb hoopis teisele poole Lazarevist, kui on Merili ja lükkab mikrofoni mehele nina alla, et ka meie kaamerasse mõned venekeelsed laused jääksid. Mikrofonijuuhe jookseb aga rahva seest läbi ja selleks, et tervelt see kätte saada, tuleb Katharinal kükitada ja mikrofon rahva jalge vahelt Merilile ulatada. Siis saab Merili kuidagi end Lazarevi nina alla sebitud ja kõnnib temaga kaasa- mikker ühes ja kaamera teises käes - ja küsib küsimusi. Katharina haarab Merili käest rappuva kaamera ja hakkab hoopis ise filmima. See on ka viimane hetk, kui vene eurolaulja meediale midagi ütleb - turvamehed piiravad mehe sisse ja eskordivad minema.

Great success, aga vähemalt sain Conchitaga kah pilti! Ja üleüldse kui ma meenutan Eurovisioni, siis pigem oli ta spordikomandeeringutest ikka oluliselt meeleolukam ja vahvam - ega muidu ju kell 5 klubis tööd ei teeks!

Aga nojah, juhtus see, mis juhtuma pidi ehk praktiliselt nädal hiljem kukkusin ülepingest haiglasse ning mul tuvastati jälle noroviirus.... Närvid, mis muud. 

JUUNI -Kahtlused, kas ma üldse saan Itaaliasse, kui kukkusin järjest aineid läbi. Segased lood, aga liblikad lendasid. Väga. Palju.
Joel Lindpere lahkumismäng, naljakas karaoke. Lõpupeod. Väga lahe Saskia tüdrukuteõhtu Pärnus ja Riias. Pulmad. Siiras rõõm Eesti suvest ja ülivahva jaanipäev Pühajärvel. Veebivahetus Pühajärve parklas... Siirus.

JUULI - Tallinn-Amsterdam-Barcelona-Amsterdam-Tallinn. Kergejõustiku EMilt aasta kõige pingelisem hetk, kui kell 2 öösel pidi äsja pronksi võitnud Gerd Kanteriga kuskil kanepilõhnases pargis intervjuud tegema. Värisesin kui haavaleht ja pole vist kunagi nii närvis olnud. Lõpptulemus sündis hotelli fuajees, oodates lendu Barcelonasse.


Vastik kanepikook, mis läheb ajalukku kui THE WORST TRIP EVER. Roadtripid Enriciga, lihtsalt selleks, et mu tuju paremaks teha. La Roja Baila!

Pokemon from Merili Luuk on Vimeo.

Lennukilt peaaegu et kohe Tartusse Karli üllatama - "linna toodi käsipallurid".
Merili challenges. Vändra saun ja hommikune kaste kell 4. Soolane söök. Pisarais hommik - Nice'i terrorivalu.

AUGUST - Rio. Ma ei oskagi vist kunagi seda hinnata - lennukist mahajäämine ning Miamis passimine oli omamoodi vahva, aga elu esimesele olümpiale minnes (võrdleme siis seda täpselt samuti nagu sportlased: sa pead olema tippvormis!) väga nadi. Tulemuseks konstantne mandlipõletik, mis ei paranenudki ära enne minu Itaaliasse minekut. Hingehaavad ja segadus. Pettumus.

When you realise you have bought too much beer just to get some souvenir cups 🙄🍻 #rio2016 #whatyou #33

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Aug 22, 2016 at 1:53am PDT

3 lemmikhetke Riost:

1) Rasmus Mägi 400 m tõkkejooksu poolfinaal. Ootame Pahvi ja Lehestega Rasmust mixed zone'is, kuid ei tea veel, kas ta pääseb finaali. Järgmisel hetkel tulemusi nähes kriiskan üle terve saali, et lähedalolnud poolakad ja venelased võpatavad. Tahtnuks õnnest nutta :)

2) Jälle kergejõustikustaadion, paar päeva enne Rasmust. Shaunae Miller, Maicel Uibo kihlatu võidab olümpiakulla ning olen eesti ajakirjanikest ainus, kes teda keskööl veel intervjuutsoonis oodata viitsib. Tasuks südamlik lugu.

3) Favelakülastus. Kõik ei ole selline klants, mis paistab!

Outside #riodejaneiro #favela #rocinha #cityinthecity #community

A photo posted by Merili Luuk (@merililuuk) on Aug 16, 2016 at 2:24pm PDT

SEPTEMBER - Segadus jätkub. Viimased ettevalmistused, sh olümpiaraamatu kirjutamine. Sünnipäeva/lahkumispidu. Tundelised (viimased) hetked - kas ma tõesti jätan jälle oma lähedased, et ennast leida?

OKTOOBER - Uus elu. Puhkus vulkaanisaartel. Murtud südame äratundmisrõõm. Enric ekspromptotsusega Catanias (Mi manchi, mbare!) Hambakaotus.

Tristissimo!

NOVEMBER - Malta (Ats), Rooma (Kessu, Saskia), Catania, Etna, Taormina (Mardu), Catania (Helina, Henri). Kerge koduigatsus, mis vaheldus armastusega kohapeal.

DETSEMBER - Oscari gala auhind. Kahtlused. Jõulueelsed ettevalmistused, ärevus. Elevus. Kojutulek. Peod, tingimusteta armastus. Spordiaasta tähtede gala ja üks imelisimaid õhtuid. Ja et aasta ikka minulikult lõppeks - üks suur käkk, mida siiani ei adu.

Kuhu edasi? Kui Erik küsis mult, kuidas mul läheb ja ma vastasin, et "Hästi!" ning ma tõsiselt ei valetanud, siis .. see on suhteline. Ma ei ole kunagi 100% kõigega rahul ning jätkuvalt on mul palju puudusi, mida ma peaksin likvideerima ka oma käitumises. Aga jällegi.. milleks. Kuidagi olen 2016 selja taha saatnud ning loodame, et 2017 hullem pole.

Küll aga ... please God, help me decide. Please.