mercoledì 29 agosto 2012

All we hear is radio Gaga


Mul on täna viimane toimetamisepäev. Sel aastal vähemalt.  Imelik.. vastupidiselt mu algusaastatele (jee, ma olen ilgelt kogenud, eksole), on täna siin väga igav. Alvar tegi enne Slovakkiasse põgenemist Islandilt mõned lood, mul on üks vana lups Keelega, Zoppi me kätte ei saanud ja rohkem midagi ei toimu. Taavi väidaks nüüd mulle, et toimetaja peab ise lugusid välja mõtlema, aga no. Ei tulnud siit mikrofonist täna muud.

Sestap on mul nüüd aega meenutada, mis siin juhtunud on.
Üks asi on see tuba, kus ma olen. “Sai palju nalja!” ütleks Lehti, aga noh, olgem ausad, saigi. 2010.aastal natuke rohkem, nüüd juba vähem, sest keegi ei viitsi end siia nii entusiastlikult kohale vedada. Aga siin on roheline diivan. Susi arvuti, milles Jutel ja Facebook alati kokku jooksevad. Segamini lauad. Meeste lõhnad. Eurosendid ja raamatud. Ja ma tunnen end kui kodus! Olen siin ööbinud (lol, Susi suudab seda vist siiski ületada, teen sahtli lahti, näe, hambapasta!), naernud, nutnud, söönud, jalgpalli mänginud (sic!).. ja eelkõige ohjeldamatult lugusid teinud.

Teine asi on see 5.korruse stuudio, kuhu peagi lähen. 3.augustil 2010 oli mul au esimest korda saadet toimetada ning siis läks see vist isegi hästi, lugusid nagu oli ja Vutimehed olid ka siis, mäletan. Aga edasi. Kord olin toimetaja, kui Tarmo oli Tartus kossul ja Susi Tallinnas jalkal. Ja nii pidime kogu aeg vahetama- Lilleküla-raadio-Tartu. Ja mis sai? Loomulikult kaotasime kogemata Tarmo telefonilt ja Susi ütles midagi valesti, et lõpuks läks eetrisse muusika. Tartus juhtus aga mitmeid kordi nii, et Taavi võrguülekande asemel sai kuulda minu närvilisust, valel ajal valesid kõlle ja muusikat, sest huvitav küll, miks, see pult ei töötanud. Ometi on aga kõik kuidagi hästi läinud. Raul Musta intervjuu asemel Taaviga jalgpallist rääkinud (kus on professionaalid!), viimasel hetkel vajalikud kontaktid leidnud, Alvariga skype'i teel portaali live'i teinud, Taavi kaudu Facebooki fännilehele tulemusi saatnud,  Ja isegi siis kui raadiomajas oli uputus (suvi 2011), õnnestus neid edastada telefoni teel Tartu puldi kaudu siiski otse-eetris.

Kolmas asi. Intervjuud. Kui alguses panin kõik lood, mis tehtud sai, kirja, siis nüüd on see jäänud mu mälu hooleks. Ja ega ma enam tõesti ei mäleta ka, keda ma jalkakoondisest olen intervjueerinud ja keda mitte. Vist on ikka kõigiga räägitud. Või vähemalt mind tuntakse ära. Ühtlasi keksisin vanasti kuulsuste nägemise võimaluse üle. Jah, olen näinud ja rääkinud nii Ashton Eatoni, Jimmy Vicaut, Diego Forlani ja Ott Leplandiga. Aga minu toredaim kogemus oli siiski 2010 august Täriga, kes võttis mult ära selle kartuse temasuguse “kuulsuse” ees. Olgugi et see makk võib vahel pange panna (imeb patakaid nagu…..) või mul võib olla väga halb päev (räägin Mürkaga Aivar Kuusmaa pähe ja küsin teab mitmendat korda mitu küsimust ühes lauses), tean, et ma ju tegelikult ei pea ennast ega oma häält häbenema. Võib-olla ma olengi see blondiin, kes naerab liiga palju ja räägib kõigest, kuid mitte millestki, aga millegipärast olen ma siin ja ootan oma järjekordset õhtust saadet, mis jõuab tuhandete kuulajateni. Tagasi tulles saab must rohkem asja!  


P.S. Ja need reisid!!!!!!!!! :)

Nessun commento:

Posta un commento