venerdì 7 settembre 2012

Per me, vino rosso, per favore!


Ma peaksin vist kirjutama iga päev, aga 1) ma ei viitsi, 2) ma ei viitsi, 3) ma ei viitsi. Ehk. Ma olen vaikselt itaallaseks muutunud. Praegu istume aga Anna, Julie ja Magnusega hirmigavas itaalia kultuuri loengus, kus saab kirjutada küll ja veel. See oleks isegi huvitav, kui me aru saaks. Aga me ei saa. Loeng toimub itaalia keeles ja see vend on antropoloog. Magnus tõi välja, et see on esimene antropoloog, kellel reaalselt on mingi töö (Sest tavaliselt kohtab neid ju mäkis. Mäkke aga siin pole, nii et kahju küll, peame seda onu kuulama) Loeng on kohustuslik, seega me ei tohi puududa, küll me aga leiame endale siin muid tegevusi. Alati saab magada (Tobias leidis selleks laua, kuigi see on väga ebamugav), malet mängida või How I met your motherit vaadata (kuigi me seda vist täna ei julge teha, peab supakad tõmbama)..

Kuna mina malet ei oska, võttis Magnus selle töö endale

I think we must open page 17 now. Dicisette. Yeah. Numbreid me oskame. Üleeile eksisin ma, muide, jälle ära. :) ma olen vaikselt naerualune, et mul on 0 orienteerumisvõime, aga no, tõsi ta ju on. Olime Elisega linnas ja ma mõtlesin veel viimase bussiga minna (hehe, see läheb 19.55).  Väljas oli aga juba pime ning üksi polnud ma samuti kunagi bussiga koju läinud. Juhtus aga see, et kuna siin ei ole bussipeatusi nagu Tallinnas, et seal PEAB peatuma, siis ma loomulikult vajutasin nuppu natuke liiga vara ja avastasin end paari kilomeetri kaugusel meie villast. Mis siis ikka, GPS tööle ja metsateele kõndima! Nele helistas ka vahepeal ja oli mulle seltsiks, aga ikkagi, kammoon, Simmukene! Lõpuks nägin üht taksot ning küsisin siis itaalia keeles teed. Ta juhatas mind õigesti, otse ja mäest üles ja.. woppaa! Ma panin meie majast lõdvalt mööda, Julie taga karjumas: "Mirilu! MIrilu!" Olen loll ja pime, aga lõpuks jõudsin kohale. Taksost tuli aga välja meie uus villanaaber- Hilal (or something like that), kes ei räägi üldse inglise keelt!!!! Õnneks ma suutsin ta kupatada poolaka tuppa, ma ei taha oma pesast üldse loobuda. Muidu on elu äge, pidutseme, õpime keelt (oma A1 rühmas saame vähemalt aru kui keegi midagi itaalia keeles pursib) ja ootame Padovasse minekut. Vähemalt mina, Magnus ja Gianluca :)

Annaga ülikooli ees

Kuna mul on itaalia number, siis sellega kaasneb ka tasuta mobiilne internet. Seega, kuigi mul kodus netti ei ole, saan ma skype'ida sellesama moblaneti teel. Nii et võite mulle helistada, kui ma online olen. Teen teile maja peal ekskursiooni ka, Kaarel ning Katjar said kõhutäie naerda. :)

Bacis.

M.

Nessun commento:

Posta un commento