Pisa

Millegipärast olen ma alati arvanud, et Pisa torn ja Rooma käivad kokku. Jah, neil on ühine ajalugu, aga Pisa asub Roomast ikka vääga kaugel. Nii kaugel, et isegi Sienast läksime sinna rongiga läbi Empoli, ning sõiduks kulus 2 tundi.

Pisa linnas aga midagi suurt peale Imede Õue vaadata pole. See-eest oli Pisa katedraal minu jaoks elu imelisimaid kirikuid. Katedraali sisenesime keset ladinakeelset jumalateenistust ning emotsionaalsus kuubis, nagu ma olen, lasin pisarad valla. See oli lihtsalt nii võimas! Pärast laulis seal veel kirikukoor Ave Mariat, nii et külmavärinad tulid peale. Samuti käisin kalmistul (Cemetery eesti keeles!!?? Help!?) ehk tegelikult olid selles Kapitooliumi sarnase hoone sees olevad kirstud.

Sissepääs torni oli aga 15 eurot, sestap kulutasin oma raha suveniiride peale. Totu kuul, aga ühe ägeda võtmehoidja suutsin ma tagasiteel kuidagi ära kaotada. Elis käis tornis ära ning ütles, et see ronimiskogemus oli raha väärt.

Mis seal's ikka, tagasiteel nägime väga palju musti ja pilusid, kes kerjasid ja müüsid igal tänavanurgal kõiksugu kaupu, samuti saime endale külge ühe stalkeri, kes meid peaaegu et raudteejaama ära saatis. Siena tundub praegu selle reisimisnädalavahetuse ja emotsioonide kõrval nii pisike ja kodune ning avastamisrõõmu jätkub siiani. Isegi täna pööras Magnus mu tähelepanu sellele, et läbi meie aia saab minna kirikuni, kust avaneb megailus vaade kogu linnale. Eriti päikeseloojangul. Päris kurb on juba, see nädal jääbki siin villas viimaseks.. ja keel pole ikka veel nii suus.

Üks tore nali ka. Tublid sõudepoisid võitsid pühapäeval teises riigi otsas ehk Vareses kuldmedali. Mina vaatasin siis RAI Sport kanalit öösel ning korduses näidati ka medalitseremooniat. Päris uhke on pimedas toas Eesti lipp kaenlasse visata ja Eesti hümni kaasa üürata.