"If
you want to cry, Italy gives you a falling star.
When you're leaving, Siena gives you the rainbow"
Kuldsed sõnad Julielt, minu uuelt Belgia õelt, kelleta ma poleks seda nädalat üle elanud. Viimased päevad on väga veekalkvel olnud ning nüüd, istudes üksi Bologna-Padova rongis, vaadates Siena pilte, lasen need pisarad valla. Olen aus, Eestis ma vist ei olnud ka nii kurb kui ma olin nüüd. Aga saage aru, siin on lood natuke teisiti. Ma ei ole eestlasi ära unustanud, oma sõpru, oma peret, aga on mõistetav, et ma elan Itaalias hoopis teises rütmis - nii on koduigatsus ka tõrjutud. Siin oleks ju palju raskem, kui ma nutaks iga päev Eestit ja inimesi taga- ma ei oleks ju mina ise. Eile Ecega arutasime, et Sienasse tulles alustasime me igaüks nullist, enamus meist ei teadnud ühtki siinasuvat inimest- ei itaallast ega muust rahvusest. 3 nädalaga olen saanud endale uued sõbrad (ja seekord ma olen tõesti kindel, et paljudega neist jään ma edasi suhtlema ka pärast Itaaliat), meie enda klassist kasvas üks suur pere, kes käis isegi eile õhtul (mõningate kadudega) kell 9 sööklas.. Sest see oli meie koht. Nostalgitsen hiljem natuke veel, aga kirjeldan siis natuke oma päevi.
Esmaspäeval ja teisipäeval olid eksamid ning nagu facebookist teada saite, õnnestus mul see läbida maksimumpunktidega (30L/30), mis vist on isegi natuke üle. HEhehe, ma ilgelt oskan itaalia keelt, eks. Aga jah, lihtsamal tasandil saan juba hakkama, nii taksot tellides, õiget bussi otsides kui teed seletades. Samuti on mu igapäevases sõnavaras sees "Perche no!", "Jamm ja!", "Qualche", "Non lo so". Inglise keelgi hakkab paremini minema (ma ei tee enam nii palju grammatilisi vigu, sest härra korrektor parandab mind oma Cambridge'i inglise keelega).
Padovas jätkan itaalia keele kursustega, kolmapäeval tegin online-testi ära, selleks kulus ca tund. Kuulamisosa tegin küll loogikaga, sest spetsiaalselt MOODLE jaoks alla tõmmatud Firefox ei suutnud faili avada. MIs seal ikka, vähemalt sain tekstidest aru.
When you're leaving, Siena gives you the rainbow"
Kuldsed sõnad Julielt, minu uuelt Belgia õelt, kelleta ma poleks seda nädalat üle elanud. Viimased päevad on väga veekalkvel olnud ning nüüd, istudes üksi Bologna-Padova rongis, vaadates Siena pilte, lasen need pisarad valla. Olen aus, Eestis ma vist ei olnud ka nii kurb kui ma olin nüüd. Aga saage aru, siin on lood natuke teisiti. Ma ei ole eestlasi ära unustanud, oma sõpru, oma peret, aga on mõistetav, et ma elan Itaalias hoopis teises rütmis - nii on koduigatsus ka tõrjutud. Siin oleks ju palju raskem, kui ma nutaks iga päev Eestit ja inimesi taga- ma ei oleks ju mina ise. Eile Ecega arutasime, et Sienasse tulles alustasime me igaüks nullist, enamus meist ei teadnud ühtki siinasuvat inimest- ei itaallast ega muust rahvusest. 3 nädalaga olen saanud endale uued sõbrad (ja seekord ma olen tõesti kindel, et paljudega neist jään ma edasi suhtlema ka pärast Itaaliat), meie enda klassist kasvas üks suur pere, kes käis isegi eile õhtul (mõningate kadudega) kell 9 sööklas.. Sest see oli meie koht. Nostalgitsen hiljem natuke veel, aga kirjeldan siis natuke oma päevi.
Anders, Erdem, Kenza, Recep, mina, Vanessa, Ece
Esmaspäeval ja teisipäeval olid eksamid ning nagu facebookist teada saite, õnnestus mul see läbida maksimumpunktidega (30L/30), mis vist on isegi natuke üle. HEhehe, ma ilgelt oskan itaalia keelt, eks. Aga jah, lihtsamal tasandil saan juba hakkama, nii taksot tellides, õiget bussi otsides kui teed seletades. Samuti on mu igapäevases sõnavaras sees "Perche no!", "Jamm ja!", "Qualche", "Non lo so". Inglise keelgi hakkab paremini minema (ma ei tee enam nii palju grammatilisi vigu, sest härra korrektor parandab mind oma Cambridge'i inglise keelega).
Padovas jätkan itaalia keele kursustega, kolmapäeval tegin online-testi ära, selleks kulus ca tund. Kuulamisosa tegin küll loogikaga, sest spetsiaalselt MOODLE jaoks alla tõmmatud Firefox ei suutnud faili avada. MIs seal ikka, vähemalt sain tekstidest aru.
Teisipäeva
õhtul tähistasime Magnuse sünnipäeva. Eelnevalt tegime
spritzereid-punane vein, šampus ja apelsinitükk. Meganämma, kodus
hakkangi teile neid kokse tegema! :)
Õhtusöök ise oli aga uhkes restoranis kesklinnas, pizza oli küll odav (margarita 5 eur), aga kuna külalisi oli 20, siis läks pärast ikka hulluks kulude kokkuarvestamiseks. Arve oli 270 eurot ning poisid kaklesid pikalt teenindajaga, mis siis kõik nii ropult raha võttis. Itaalia restoranides ja kohvikutes on aga üldse nii, et peab maksma istumistasu. Olenevalt kohast on ka tasu erinev, selles restoranis oli üks iste näiteks 2 eurot. Veits absurd, I'd say.
Ning siis see viimane päev. Jõuame tagasi algusesse. Siena on üks vapustav linn. VÕib-olla ma olen liialt romantik, aga meie villa oli täpselt see, mida ma ühelt Itaalia-kogemuselt ootasin. Need inimesed ronisid mulle hinge- Kenza, kes inglise keelt sõnagi ei rääkinud, õpetas mulle itaalia keelt, Ece oli klatðikuninganna (muide, Ece tähendabki türgi keeles kuningannat), Anna oli nagu mu ema, kes iga kord, kui ma Magnusega välja läksin, sõnad peale luges, Julie aga õde, kes lohutas mind Nutella ja tähesajuga, Recep ja Erdem ajasid mu alati naerma, Gianluca ski-ski-skid tätoveeringud ei tule siiamaani käe pealt maha, Burak “maolenmingiloom,agamaeiteamis” veetis minuga pikki õhtuid jalgpalli lahates, Anders “Jag vil hal morrabrod” andis Norrakogemuse ja ilmselgelt me läheme autoga Umutiga Türgist Norra! And last but not least.. Mu imearmas troll Magnus, paras friik omaette, liiga ego,et mitte parandada mu grammatikavigu, aga ütleks, et see on päris võitmatu duo. :)
Ja siis me läksime ära.
Õhtusöök ise oli aga uhkes restoranis kesklinnas, pizza oli küll odav (margarita 5 eur), aga kuna külalisi oli 20, siis läks pärast ikka hulluks kulude kokkuarvestamiseks. Arve oli 270 eurot ning poisid kaklesid pikalt teenindajaga, mis siis kõik nii ropult raha võttis. Itaalia restoranides ja kohvikutes on aga üldse nii, et peab maksma istumistasu. Olenevalt kohast on ka tasu erinev, selles restoranis oli üks iste näiteks 2 eurot. Veits absurd, I'd say.
Kenza,mina,Anna. Tobias ja Vanessa
Poosid,poosid
Ning siis see viimane päev. Jõuame tagasi algusesse. Siena on üks vapustav linn. VÕib-olla ma olen liialt romantik, aga meie villa oli täpselt see, mida ma ühelt Itaalia-kogemuselt ootasin. Need inimesed ronisid mulle hinge- Kenza, kes inglise keelt sõnagi ei rääkinud, õpetas mulle itaalia keelt, Ece oli klatðikuninganna (muide, Ece tähendabki türgi keeles kuningannat), Anna oli nagu mu ema, kes iga kord, kui ma Magnusega välja läksin, sõnad peale luges, Julie aga õde, kes lohutas mind Nutella ja tähesajuga, Recep ja Erdem ajasid mu alati naerma, Gianluca ski-ski-skid tätoveeringud ei tule siiamaani käe pealt maha, Burak “maolenmingiloom,agamaeiteamis” veetis minuga pikki õhtuid jalgpalli lahates, Anders “Jag vil hal morrabrod” andis Norrakogemuse ja ilmselgelt me läheme autoga Umutiga Türgist Norra! And last but not least.. Mu imearmas troll Magnus, paras friik omaette, liiga ego,et mitte parandada mu grammatikavigu, aga ütleks, et see on päris võitmatu duo. :)
Ja siis me läksime ära.
----
Ja alustasime neljapäeva varahommikul teekonda Padova poole. Siena kursuselt tuli meid siia päris palju- minu enda villast katalaan Anna (ma ei tohi teda hispaanlaseks kutsuda, see keelati ära :D), Magnus, Gianluca, üks türgi tüdruk Ebru, türgi poiss ?, saksa tüdruk ? Aga nendel kõigil vedas taas, sest nemad said bussipileti Siena-Bologna-Padova, mina jäin aga pileti ostmisega hilja peale ning nii oli mul bussisõit garanteeritud ainult otsal Siena-Bologna. Õnn et ma rongipiletit ära ei ostnud, sest, nagu Itaalias ikka, oli kiirtee peal avarii ning Bolognasse sõitsime tavapärase 2,5h asemel kaks tundi rohkem. Bolognast võtsin aga 9 euri eest rongi (tõepoolest, see on nii odav!) ja jõudsingi uude kodulinna. Tuutor Illenia tuli mulle vastu, käisime ära SASSAs – sain portsu pabereid, mida peab täitma ja alles hoidma ja veel kuskile viima, ning lõpuks potsatasin Galeno Ceccarelli ühikasse.
Ja alustasime neljapäeva varahommikul teekonda Padova poole. Siena kursuselt tuli meid siia päris palju- minu enda villast katalaan Anna (ma ei tohi teda hispaanlaseks kutsuda, see keelati ära :D), Magnus, Gianluca, üks türgi tüdruk Ebru, türgi poiss ?, saksa tüdruk ? Aga nendel kõigil vedas taas, sest nemad said bussipileti Siena-Bologna-Padova, mina jäin aga pileti ostmisega hilja peale ning nii oli mul bussisõit garanteeritud ainult otsal Siena-Bologna. Õnn et ma rongipiletit ära ei ostnud, sest, nagu Itaalias ikka, oli kiirtee peal avarii ning Bolognasse sõitsime tavapärase 2,5h asemel kaks tundi rohkem. Bolognast võtsin aga 9 euri eest rongi (tõepoolest, see on nii odav!) ja jõudsingi uude kodulinna. Tuutor Illenia tuli mulle vastu, käisime ära SASSAs – sain portsu pabereid, mida peab täitma ja alles hoidma ja veel kuskile viima, ning lõpuks potsatasin Galeno Ceccarelli ühikasse.
"Väike" peatus. Magnus,Anders,Gianluca
Esmamulje
oli kergelt öeldes kurb. Tuba on pisike ning ma jagan seda, nii et
kui keegi tahab küll tulla, kupatan ma Kinga (JAH TA NIMI ON KING-a
:D) välja. Muahahha. Nali naljaks, aga algul tahtsid küll pisarad
tulla, nähes, kui suur on Magnuse üksik residents kõrvalmajas. Aga
tuleb üle elada, sest nüüd on siin päris õdus ja seltskond on
megalahe. Meie oleme siis soome-ugritüdrukud, sest Kinga on
ungarlanna. Ta ei suuda ära imestada, et me oleme Ungaris nii palju
käinud ning et ma nii palju Ungari kohta üldse tean. Kööki jagame
aga itallannadega ja vot kus sealt seda temperamenti tuleb-Arianna on
Veneetsiast, teine Arianna aga Sitsiiliast nii et õhtusöök on üks
vaimustav kisa ja kära. Koridori peal on samuti väga palju
itaallasi- ilmselgelt et nad ei ole siin Erasmusega, vaid tulid siia
ikka aastateks õppima.. Samuti on viies ühikaelamus vähemalt kahe
maja jagu hispaanlasi. Neil on Facebookis lausa oma grupp tehtud, nii
et väga sotsiaalsed nad ei ole... Kuigi Magnuse köögikaaslane
Nacho rääkis isegi paar sõna inglise keelt! :D
Hemingway on öelnud, et igas maailma sadamas leidub üks eestlane. Noh, ma ei pidanud selleks isegi sadamasse minema, sest kaks eestlast elavad mu toa vastas. LOL!
Reedel jamasin oma õppelepinguga ning trallisin kesklinnas ringi (loe: eksisin ära) kui lõpuks saime lihtsalt Gianlucaga kokku ja istusime platsile maha. Gianni polnud siis veel endale korterit leidnud ja nii me arutasime, kui nõme on, et ma ühtegi eestlast ei näe.. ja voila! Istus seal üks kutt, kes küsis, ega me erasmusest pole.. ja et mu aktsent on väga põhja-euroopalik. Tema aktsent oli samuti väga eestlaslik, nii et küsisin: “Ega sa eestlane pole?” VOILA!!! Madis on siin ja Marek tuleb peagi. Jehuu!
--Kui uuesti netti saan, kirjutan edasi. Kus ma olen ja mis ma teen.
Minu uus aadress aga:
Merili Luuk
Galeno Ceccarelli
Via Monte Cengio 19-A27
Padova
Italy
Hemingway on öelnud, et igas maailma sadamas leidub üks eestlane. Noh, ma ei pidanud selleks isegi sadamasse minema, sest kaks eestlast elavad mu toa vastas. LOL!
Reedel jamasin oma õppelepinguga ning trallisin kesklinnas ringi (loe: eksisin ära) kui lõpuks saime lihtsalt Gianlucaga kokku ja istusime platsile maha. Gianni polnud siis veel endale korterit leidnud ja nii me arutasime, kui nõme on, et ma ühtegi eestlast ei näe.. ja voila! Istus seal üks kutt, kes küsis, ega me erasmusest pole.. ja et mu aktsent on väga põhja-euroopalik. Tema aktsent oli samuti väga eestlaslik, nii et küsisin: “Ega sa eestlane pole?” VOILA!!! Madis on siin ja Marek tuleb peagi. Jehuu!
--Kui uuesti netti saan, kirjutan edasi. Kus ma olen ja mis ma teen.
Minu uus aadress aga:
Merili Luuk
Galeno Ceccarelli
Via Monte Cengio 19-A27
Padova
Italy
Nessun commento:
Posta un commento